Kevadine karantiin tekitas õpilastes erinevaid tundeid ja mõjutas hoiakuid koolis käimise suhtes. Paratamatult on käes september ja distantsõpe on justkui unustatud õudusunenägu.
Selles saates tuleb juttu Eesti ajaloo ühest värvikamast persoonist ja Saksa okupatsiooni aegsest Eesti Omavalitsuse juhist Hjalmar Mäest.
Enne kui hakatakse filmi tegema, otsitakse näitlejaid casting'ute kaudu. Kandideerija saadab ühe lühikese video endast, kus ta näitleb filmist katkendi, mille põhjal valib režissöör endale näitlejad.
Tüdruku vananenud nahale joonistusid peenikesed hallid jooned, ta nahk tõmbus hallikaks, juuksed kaotasid oma noorusliku jume. Ta eluleek silmades tuhmus ja imepisikesed tuhatolmu killud langesid vaikselt põrandale kohas, kus tüdruk oli seisnud. Härra Carston ei naeratanud.
Kauguses pudenes laepraost veetilk ja maandus kivipõrandal laiutavasse lompi. Tuul kohises läbi koridori, vilistas pragudes ja peksis vastu seinu. Madal meeshääl karjus läbi pisarate. Pehme lapsehääl karjus vastu. Piinatuid oli palju ja kõik karjed kokku kõlasid kui vaevatud segakoori ühine luigelaul.
Mitmeid kordi oli Alexander und oodates mõelnud, kuidas see kõik ühel päeval lõppeb. Kord ta põgenes sõpradega ja jättis maha kõik, kes veel härra Carstonisse uskusid. Teinekord ta leidis viisi, kuidas tõestada kõigile, et härra Carston pole see, kes ta väidab end olevat, ja üheskoos oleksid nad ta Saarelt minema ajanud. Nüüd tundusid need kaks võimatud.
Kui jumal oli loonud maailma, lõi ta mehe ja naise ühest ja samast savitükist. Mehe nimeks sai Aadam ja naise nimeks Lilith ja jumal armastas Lilithit nii väga, et usaldas talle oma salajase nime.
Ta otsaesine kipitas, kui sääsk oma terava nõela talle naha alla surus ja sealt värsket verd rüüpas. Aga ta ei tõstnud kätt ega liigutanud pead, et sääske eemale peletada. Ta vaatas vaid, kuidas üksik punane leek kitsa jalaraja kõrval asuvast tõrvikust jõudu saades vaba ja muretuna õhus vookles.
Tülpinud pilgul vaatas Alexander kuuvalgusest seinale joonistunud aknaraamivarje. Kui kerged ja rahulikud need oma õrnas kumas välja nägid. Alexander oleks ka tahtnud olla vari seinal, hõljuda vaikuses. Tulla koos kuuga, minna koos pilvega. Tantsida ööpimeduses nagu puuleht tuules.
Meie kooli õppekorraldusjuht Ingrid Hermet soovis lapsena saada kas õpetajaks või lüpsjaks.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma võin julgelt väita, et Viimsi Gümnaasium on parim kool, kus ma õppinud olen. See võib tuleneda sellest, et alles nüüd olen ma piisavalt arukas ja mõistlik, et osata hinnata koolis seda, mida paljud tähele ei pane ning mida ma ise nooremana väärtuslikuks pidada ei mõistnud. Võib-olla on see aga seepärast, et olen hiljuti enda jaoks gümnaasiumis hästi hakkama saamiseks teada saanud ühe erilise saladuse, millele võib-olla osa teist veel mõelnud ei ole.
Ma usun, et suurem osa minu endistest õpetajatest nõustuksid, kui ma ütlen, et ma ei ole suurem asi klassi ees esineja. Seda teades kujutagem ette minu üllatust, kui seitse kuud peale lõpetamist seisin klassitäie õpilaste ees, tutvustades ennast nende valikaine õpetajana. Kogu seda eriskummalist teekonda on keeruline kirjeldada nõnda, et see oleks üheselt mõistetav. Isegi mina ei mõista vahepeal, et see oli päris.