Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma võin julgelt väita, et Viimsi Gümnaasium on parim kool, kus ma õppinud olen. See võib tuleneda sellest, et alles nüüd olen ma piisavalt arukas ja mõistlik, et osata hinnata koolis seda, mida paljud tähele ei pane ning mida ma ise nooremana väärtuslikuks pidada ei mõistnud. Võib-olla on see aga seepärast, et olen hiljuti enda jaoks gümnaasiumis hästi hakkama saamiseks teada saanud ühe erilise saladuse, millele võib-olla osa teist veel mõelnud ei ole.

Ma usun, et suurem osa minu endistest õpetajatest nõustuksid, kui ma ütlen, et ma ei ole suurem asi klassi ees esineja. Seda teades kujutagem ette minu üllatust, kui seitse kuud peale lõpetamist seisin klassitäie õpilaste ees, tutvustades ennast nende valikaine õpetajana. Kogu seda eriskummalist teekonda on keeruline kirjeldada nõnda, et see oleks üheselt mõistetav. Isegi mina ei mõista vahepeal, et see oli päris.

Esimest õppeaastat analüüsides tõid nii õpilased kui ka õpetajad välja mentorsüsteemi parendamise vajalikkuse. Seda eelkõige mentorgrupi sisulise tegevuse eesmärgistamiseks. Kirjutasin Innovele taotluse täiendavaks rahastuseks, et viia läbi järjepidev õppeaasta jooksul toimuv koolitus mentoritele.

Põhikooli riiklikus õppekavas väidetakse, et ajalugu õppides omandavad õpilased kultuuriruumis orienteerumiseks vajalikke teadmisi oma kodukoha ja maailma minevikust ning kultuuripärandist. Sotsiaalainete III kooliastme õpitulemuste all on kirjas, et õpilane kirjeldab viikingite elu, nimetab ja näitab kaardil nende retkede põhisuundi, teab kiriku osa keskaja ühiskonnas nii kultuuripärandi säilitajana kui ka maailmapildi kujundajana. Õppesisu all on välja toodud Skandinaavia eluviis ja ühiskond. Ometi pole mina, 12. klassi õpilane, koolis õppinud viikingitest kauem kui 45 minutit, mis on üks põhikooli tund, sedagi asendusõpetajaga.

Mul on õpetajana oma bränd – olen Räppiv õpetaja. See bränd on täitsa minu oma, minu enda loodud ja arendatud. Mul on hea meel, et saan olla täpselt see, kes ma olen ning minu rõõm on veel suurem, kui minu tegevus innustab ja motiveerib ka teisi.

G2 astmes on rambivalguses alati uurimistöö, õpilasfirmad ja praktiline töö. Nendest ei saa üle ega ümber, kuid kui see etapp elus üle elada, siis ootab 12. klass ees enda lõpueksamitega. Mina, G1 õpilane, otsustasin uurida, kuidas läheb meie kooli õpilasfirmadega.

Mu vanavanemad elavad siinsamas Tallinnas ning ma ei ole kunagi mõelnud sellele, mis juhtuks, kui nad elaks teises linnas või hoopiski teises riigis. Samuti ei ole ma kunagi mõelnud olukorrale, kus mul ei ole võimalust neid näha või nendega päris elus rääkida.

Arvatakse, et eestlased on tõsised. Mossis nägusid on meil võimalik näha näiteks kontserditel, kus rahvas vaid vaikselt istub, mitte ei ela kaasa. Samuti tänaval jalutades näeb naeratavaid nägusid harva. Ma aga arvan, et on ka erandeid ning ühest erandist ma tahangi rääkida.

Koroonaviiruse tõttu on Eestis kahjuks kõik jõusaalid kinni, seetõttu peame kodus hakkama saama.

Seoses koroonaviiruse leviku ennetamisega jätkub Viimsi gümnaasiumi õppetöö kodudes, mis võib esialgu tunduda võõras ja harjumatu, aga siin on mõned nipid, kuidas olenemata olukorrast koolitundidest maksimaalset kasu saada.

Praegu on käimas aasta 2020, see on mõnes mõttes omapärane aasta, sest sellega on alanud uus kümnend ning elame nüüd ka selle sajandi kahekümnendates aastates.

Kell on üheksa, karge 6. detsembri hommik. Rühm Eesti sõdureid stardib lennuga Lääne-Aafrikasse Mali riiki. Lennukis on 11 kasti koolitarbeid ja mänguasju, nendega koos ka killuke Viimsi noorte südametest.

Ma ei oleks ilmselt kunagi seda raamatut lugenud, kui mu sõber ei oleks mulle seda soovitanud ja raamatu praktiliselt käte vahele surunud, sest žanr fantaasiakirjandus ei ole mind kunagi kõnetanud, kuid see raamat muutis mu arvamuse täielikult.

Ilmselt oleme kõik kooli peal kuulnud, kui halb üks või teine õpetaja on, kuid siis põhjust küsides märganud, et ehk õpilane on ka ise mingil määral süüdi. Ükski õpetaja ei taha nalja pärast kellelegi halba, vaid proovivad meid harida. Selleks et kõik see toimida saaks, on vaja vastastikust usaldust ja mõistmist. Selle saame saavutada õpetajatega viisakalt rääkides ning neid austades. Vastasel juhul ei soovi keegi aidata, kui ise oled nõmedalt käitunud.

Enne kui sa loed seda artiklit, vaata peeglisse ja ütle: “Ma olen ainulaadne.” See on tõsi. Inimesed kulutavad liiga palju energiat sellele, et end maha teha ja vastata kellegi kirjeldusele endast. Inimesed unustavad, et nad on loodud siia maailma just sellisena, nagu nad on, ja nad on ilusad. Ometigi on meil raske end armastada, kui inimesed ümberringi püüavad teiste enesehinnangut pidevalt alandada. Kas morjendab see, mida öeldi, või see, kuidas me ise öeldusse suhtume?

10. jaanuaril toimus Viimsi gümnaasiumi esimene avalik õpilasesinduse presidendidebatt. Jõudsin aatriumisse täpselt õigeks ajaks ning olin positiivselt üllatunud, et trepp oli inimesi täis. Südame tegi soojaks see, et õpilasi huvitab meie koolielu, millesse nii paljud on valmis panustama.

Viimastel aastatel on palju räägitud tervislikust toitumisest ja tervislikust eluviisist. Rohkem tuleks tähelepanu pöörata tervislikule mõtlemisele ehk sellele, mis toimub inimese peas.

Nüüdseks on õppeaasta kestnud peaaegu neli kuud. Selle ajaga oleme me kõik oma uue armsa kooliga lähemalt tuttavaks saanud. Siiski võtab täielik muudatustega kohanemine oma aja.

Kõigile on selge, et käesolev kooliaasta ei ole alanud tavapäraselt. Samuti on lugu Viimsi Gümnaasiumi meediatoimetusega. Algus on olnud aegavõttev ja väsitav ja ehkki kõik ei ole veel valmis, oleme siiski juba järje peal.