Heade mõtetega heade mõtete linnast

On jaanuarikuiselt hall reede hommik heade mõtete linnas Tartus. Delta maja oma kuldsete palistustega paistab üle Emajõe kutsuvalt sooja ja kodusena. See on maja, kuhu on koondunud Tartu Ülikooli ühed põnevamad valdkonnad: arvutiteadus, matemaatika, statistika, majandusteadus, tehnoloogia, robootika, ettevõtlus ja innovatsioon. Ise olen Delta majas oma ülikooliõpingute ajal osalenud vist ainult ühes seminaris – maja avati vahetult enne pandeemiat ja mina jõudsin lõpetada, enne kui koroona teine tulemine laabuda jõudis. Sel korral tõi mind siia hoopis informaatika õpetamise konverents. Kuigi see oli suunatud õpetajatele-õppejõududele, avastasin end justkui koolipingist, päevikust vaatamas vastu killuke ennastjuhtiva õppija, eesti keele ja karjääriõpetuse tunde.

Autor ja fotod: Kristin Parve

Päev algas infotunniga. Tartu ülikooli õppeprorektor Aune Valk on inimene, kes asendab rektorit õppetööalastes küsimustes. Meie kooli kontekstis on ta nagu Ingrid Hermet – teab, kes, kui palju ja mida õpib ning oskab vastata kõikidele õppimisega seotud küsimustele. Aune Valk tutvustas, kuidas pandeemia ülikoolis õppimist mõjutanud on. Ta selgitas, et tudengite õppetulemused on pandeemiaeelse ajaga võrreldes paranenud. Kuigi põhjuseid võib olla mitmeid, tõi ta positiivsena välja tõsiasja, et täna esimest korda ülikoolipinki jõudev noor on oma õppimise juhtimises palju iseseisvam – noored oskavad ise õppida. Lõpusõnades pani ta veel gümnaasiumis õppivatele noortele südamele, et karjäärivalikuid tehes võiks silmas pidada kolme põhimõtet:

  1. töö peab olema tähenduslik kas sulle endale või ühiskonnale;
  2. tulevikutöö peab võimaldama sul õppida, areneda, oma oskusi proovile panna ja täiendada;
  3. otsustamise juures ei tohi ära unustada ka seda, et töö peab võimaldama elamisväärset sissetulekut.

Jätkasime päeva karjääriõpetusega. Meile tutvustas end alles 2021. aasta sügisel õppijatele uksed avanud Jõhvi tehnoloogiakool kood/Jõhvi. Sütitava energiaga kogukonnajuht Kadi Lääts selgitas, kuidas uues koolis elu käima on läinud. Väikse vahepõikena pean selgitama, et see kool pole kool selle klassikalises mõttes. Kooli lõpetades ametlikku paberit ega kutset ei saa, kuid see-eest saab kaasa ligi 4000 tunni jagu programmeerimiskogemust, kogukonnatunde ja ägedad mälestused. Näiteks on praegused õppijad võtnud üheskoos sihiks harrastada talisuplust, teha koos joogahommikuid ning panna aluse kogukonnaaiale. Õppeprogramm kestab kaks aastat, kuid kogu õppeprotsessi juhivad õppijad ise. Selles koolis tunde ei toimu, vaid materjal on jaotatud väiksemateks ülesanneteks, mida ise või koos teiste õppijatega läbima peab. Õppimine on seal natuke nagu arvutimängu mängimine – kui ühe leveli ära teed, saad järgmise, juba natuke keerulisemaga algust teha. Ka kandideerimisprotsess pole kuigi tavaline, kuid kel asja vastu  huvi tekkis, siis sügisesse õppesse saab juba 1. veebruarist alates kandideerida. Proovida võib ka lihtsalt proovimise enda pärast, sest sisseastumistestis programmeerimisoskust ei oodata, silma tuleb paista hoopis loogilise mõtlemise ja koostööoskustega. Eelmisel aastal oli näiteks noorim kooli sisseastumistesti teinu 11-, vanim aga 77-aastane.

Skanni QR-kood või kliki siia!

PS! Siia võiksid teha väiksed arvutused, mida tähendab 4000+ tunni jagu programmeerimiskogemust kaheaastase õppeprogrammi kohta? Mitu nädalat töötama peaks, et koormus enam-vähem jõukohane oleks? Kui aastas tahaks vähemalt kaks nädalat puhata, siis mitu tundi ühes nädalas progema peaks?

Karjääriõpetus andis olemisele mõnusa särtsu sisse, millega oli hea ennastjuhtiva õppija tundi maanduda. Sõna võttis Mirjam Paales, kes annab verivärsketele informaatika bakalaureuse tudengitele ainet “Sissejuhatus erialasse”. Ta paneb oma kursusel rõhku sellele, et noor, kel on selja taga elu üks suuremaid elumuutusi, end ülikooliellu mõnusalt sisse saaks elada. Ta õpetab õppima! Väga äge oli kuulda, kuidas ta tudengitele ennastjuhtiva õppija põhitõdesid selgitab ja elupäästvaid õppimisnippe jagab. Samas oli mul uhke tunne saalis istuda – VGM-lased juba oskavad ja teavad! Kel aga on vaja kevadperioodiks oma õppimist veel efektiivsemaks saada, võib proovida näiteks Pomodoro meetodit, mille juurutamisel äpp nimega Forest abiks võiks olla.

Pärast kiiret kehakinnitust nautisin vahetundi ja kolasin mööda Deltat ringi. Teise korruse tudengite õppimisalal käis vilgas elu. Sess on täies hoos. Klaasist seintega kärjekujulistest rühmatööruumidest kostus kirglikke arutelusid, tahvlid olid täis kritseldatud koodijuppe ja matemaatilisi avaldisi. Kööginurgas keetis üks tudeng parajasti kohvi, teine soojendas kodust kaasa võetud lõunat. Sokkide väel sammus minust mööda kamp välistudengeid, kirudes samal ajal oma õppejõudu või kodust ülesannet või mõlemat korraga, ei saanudki täpselt aru. Õhus oli tunda ülehelikiirusel töötavate ajurakkude ragisemist ning lootust pärast eksameid ja enne uue semestri algust veel natuke talve nautida. Mõnus oli seal oma järgmisi loenguid oodata.

Ülejäänud tunnid võiks liigitada valikaineteks. Sain õppida tundma nii ägedate digivahendite kasutamisvõimalusi kui ka kuulata tulevikuväljavaateid. Näiteks tutvustati meile, kuidas ja kus virtuaalreaalsust Eestis juba haridusmaastikul kasutatud on. Väga põnev tundus näiteks muuseumis Kalevipoja Koda loodud virtuaalmaailm, mille abil saab ühe peatüki eeposest Kalevipoja kingades VR-prillide abil läbi elada. Huvitav oli ka tehisintellekti loeng, kus tutvustati muuhulgas kevadel algavat tehisintellekti algkursust. Kui Sul selle maailma vastu huvi on, võiksid kursusest osa võtta – ehk leiad sellest oma kutsumuse! Veebilehel on üleval küll alles eelmise aasta info, kuid sel lehel tasub ikkagi silma peal hoida.

Skanni QR-kood või kliki siia!

Ja nii see konverentsi esimene päev õhtusse veereski. Kuigi huvitavat leidus veelgi, veniks see kirjatükk liiga pikaks, kui kõike seda kirja prooviksin panna. Kui sul aga millegi kohta küsimusi tekkis, tule leia mind koolimaja pealt üles, ehk oskan Sind aidata.