KOBARLOO TEINE OSA
Puust ja punaseks: Eesti haridussüsteemi suurimad kitsaskohad ja nende võimalikud lahendused läbi gümnasisti silmade

Juba pikalt on arutelu all olnud Eesti koolide hindamissüsteemi vastavus õpilaste tegelikele teadmistele. Üha enam on hakatud teadvustama, et hinded on vaid numbrid, mis ei anna reaalset ülevaadet õpilase oskustest ja teadmistest. Seetõttu peetakse palju täpsemaks ja usaldusväärsemaks kirjalikku tagasisidet. Kirjaliku tagasiside andmist ei suudeta aga praegusesse hindamissüsteemi põimida mitmetel põhjustel, esmajoones muidugi seetõttu, et Eesti ületöötanud ja alamakstud õpetajatel ei jätku selleks ressurssi. Õpetajate põud ei võimalda seda, et klassis oleks vähem õpilasi,  keskmiselt on igal õpetajal sadade kaupa õpilasi, kelle töid hinnata, ning põhjalikum kirjalik tagasisidestamine ei oleks mõistliku aja jooksul tehtav. Lisaks sellele oleks kirjaliku tagasiside alusel keeruline paigutada õppijaid ülikoolide või gümnaasiumite pingeridadesse ning mõistagi on koolides ka selliseid õppijaid, kes ei pingutaks säärase süsteemi puhul üldse. 

Viimsi gümnaasiumis kehtib lihtne kord: kõik kursused ja tööde tulemused peavad olema minimaalselt 50%. Selline konkreetne määr hoiab õppijate õppeedukust teatud tasemel ega lase neil minna edasisse ellu puudulike teadmistega. Kirjaliku tagasiside puhul on esile kerkinud aga küsimus, kui paljud õppijad päriselt pingutaksid, kui ei peaks muretsema hinnete pärast lõputunnistusel, mille kohta vanemad küsivad, või protsendi pärast, mille saavad lõpueksamil ja mis määrab edasise teekonna kas gümnaasiumis või ülikoolis. Siinkohal tasubki mõelda sellele, et kui õppija läheb gümnaasiumisse või ülikooli vaid põhjusel, et vanemad või ühiskond näevad seda ainsa õige ja loogilise jätkuna senisele haridusteekonnale, siis kas see õpilane üldse võtab endaga gümnaasiumist mingeid teadmisi kaasa või põleb ta hoopis läbi või segab näiteks tunnitööd. Inimeste huvid ja võimed on väga erinevad, aga kindlasti ei ole olemas kasutut huvi või oskust. Miks siis on kutsekoolidel nõnda halb maine ja kuidas saaks kutseõppijaid paremini toetada ja kutseharidusasutuste populaarsust tõsta? Jagan esmalt ühte kogemuslugu Tallinna Tööstushariduskeskuse õpilaselt Katarina Saikolt. 

“Alguses mõtlesin, et tahaksin minna muusikat õppima,” sõnas Katarina. “Küll aga sai see idee palju negatiivset vastukaja minu lähedastelt ja esialgu läksingi gümnaasiumisse, kuna sõbrad ütlesid, et kutsekoolid on “täiesti mõttetud”.” Katarina käiski umbes pool aastat gümnaasiumis, kuid sai peagi aru, et see lihtsalt ei sobi talle, sest töökoormus oli liiga suur. Olles suur käsitööhuviline läks Katarina hoopis kutsekooli rätsepa eriala õppima ning muuseas saab Tallinna Tööstushariduskeskuses õppida ka gümnaasiumi materjale, lihtsalt väiksemas mahus. “Gümnaasium on suuresti inimestele, kes ei tea veel, millega nad tulevikus tegeleda tahavad. Seal käimine aitab selleni jõuda ja peale seda ülikooli minna. Siiski isegi, kui mul tulevikus tekib mingi mõte edasisteks õpinguteks, on mul ikkagi võimalik riigieksameid sooritada ka hiljem, täiskasvanueas.” Seega on Katarinal võimalus õppida huvipakkuvat eriala praegu, kuid vaatamata levinud valearusaamale, ei pane kutsekoolis käimine kellelegi n-ö tulevikuks “uksi kinni”. Sellele vaatamata pidi Katarina rinda pistma kutsekoolide stereotüüpidest tingitud hukkamõistuga. “On levinud arusaam, et kutsekoolis käimine tähendab, et oled rumal ning paljudel on seetõttu minust kohe halvem arvamus,” tõdes ta. “Seda saab muidugi kahte moodi võtta, sest kutsekoolidesse on suhteliselt kerge sisse saada, samas selle eesmärk ongi võimaldada võimalikult paljudele õpilastele erinevate kutsete omandamist,” tunnistas Katarina. “Peale selle arvatakse, et kutsekoolis on väga lihtne ja seetõttu tulebki sinna sageli inimesi, kes tahavad n-ö lihtsalt kusagil käia. See viib alla koolide taset ja õpetajate motiveeritust.” Katarina sõnul ongi kutsekoolide üheks suurimaks mureks õppejõudude suhtumine õpilastesse. Mõned õpetajad on just kutsekoolide halva maine ning mõningate demotiveeritud õppijate tõttu kõigi õpilaste vastu liialt ranged ega loo klassiruumi avatud õhkkonda. “Mõni õpetaja eeldab, et kutsekooli õppijad niikuinii ei viitsi ega taha õppida ning seetõttu ei näe nad ka õpetamisega palju vaeva,” lausus Katarina.

 Katarina on aga oma valikuga rahul, sest ta saab õppida seda, mis talle meeldib ega pea vaevama ennast gümnaasiumist tuleneva suure stressi ja töökoormusega. Pealegi ei olegi nii oluline see, kus koolis inimene käib, vaid see, kuidas ta õppimisse suhtub ja ise endale tulevikku rajab. Katarina lugu avab silmi selle osas, kuidas mõjutab iganenud suhtumine kutseharidusse noori ja nende valikuid – õppijate enesehinnang, õpetajate suhtumine ning õpetamise kvaliteet ja suhted lähedastega on vaid mõned paljudest erinevatest näidetest. Kui kutsekoolide maine oleks hea ning ühiskonnas aktsepteeritud, läheks sinna tõenäoliselt ka rohkem õpilasi õppima erialasid, mis neid päriselt huvitavad. Lisaks võiks laiendada kutsekoolide pakutavate erialade nimistut, võimaldades õppijatel omandada rohkem erinevaid praktilisi oskuseid. Seega väheneks suur nõudlus gümnaasiumikohtade järele, kahaneks gümnaasiumiõpetajate suur koormus ning tõenäoliselt paraneks õppetöö kvaliteet nii kutsekoolides kui ka gümnaasiumites. Oleks vähem õppijaid, kes gümnaasiumis käimise asemel eelistaksid õppida midagi muud, aga kuna seda neile ei võimaldata, segab nende motivatsioonipuudus sageli ka teiste õppetööd. Samuti leidub inimesi, kellele lihtsalt ei sobi gümnaasiumi tempo, aga kui nad on sunnitud seal ikkagi õppima, võib tugevalt kannatada nende vaimne ja füüsiline tervis – seega ka võimekus gümnaasiumis teadmisi omandada. 

Kuidas seda probleemi aga lahendada? Gümnaasiumi õppekava juba muudetakse ja täiendatakse, kuid sama võiks teha ka kutsekoolidega. Samuti ei too järgmisel aastal kinnitatav gümnaasiumi õppekava selle probleemi osas muutust. Õppijatel võiks olla rohkem valikuvõimalusi ja esmajoones peaks muidugi kindlustama koolisisese hea õhkkonna, õpetajate avatuse ning pädevuse. Kui paraneksid kutsekoolide õpitingimused ja üleüldine tase, oleks need ka palju atraktiivsemad. Lisaks ei tohiks kutsekoole näha kui kohta, kus õpivad “rumalad” või need, kes gümnaasiumisse “sisse ei saanud”. Rumalus on raskesti defineeritav omadus ja tõtt-öelda kohtab seda tunnusjoont ka gümnaasiumides ja ülikoolides – ehk mujalgi! Pealegi lähevad paljud kutsekooli mitte seetõttu, et nad mujale sisse ei saanud, vaid seetõttu, et mujal ei olnud neid võimalusi, mis neile huvi pakkusid või nende tulevikuplaanidega sobitusid. Gümnaasium on rohkem teoreetiline, kutsekool samas jälle praktiline, pakkudes õppijatele palju elulisi kogemusi ja oskuseid. Nagu öeldakse: igale oma! Õnneks on ka Haridus- ja teadusministeerium praegu arutamas rohkemate kutsekoolide ja gümnaasiumite ühendasutuste loomist, mis looks õppijatele veelgi rohkem valikuid. Üldiselt võiks aga ühiskond olla paremini teadlik kutsekoolides pakutavatest võimalustest ning kutseharidusse peaksid eeskätt just õpetajad, aga ka vanemad suhtuma avatult ja julgustavalt. 

Pealegi, inimese haridus ei sõltu sellest, kus ta seda omandab, vaid kuidas ta seda omandab – seega on ka halva tasemega kutsekoolis võimalik saada väärtuslikke teadmisi või kõrge tasemega gümnaasiumi lõpetada väga puudulike oskustega. Kõik sõltub õpilasest enesest ning igasugust õppimist ja arenemist peaks alati julgustama ja tunnustama, olenemata kohast, kus seda tehakse.