10 raamatusoovitust gümnaasiumiõpilasele uueks aastaks
Tahaksid lugeda midagi tähendusrikast peale kohustusliku kirjanduse või ei oska lihtsalt raamatupoes käies midagi valida? Hüpernool tuleb Sulle appi! Panime Sinu jaoks enda arvamuse järgi kokku nimekirja 10 raamatust, mida üks gümnaasiumiõpilane peaks kindlasti lugema. Nende seast saad endale valida sobiva teose 19. sajandi kirjandusklassikast viimase kümnendi noorteromaanideni või mõnesaja leheküljega lugemisvarast peaaegu tuhandeleheküljeliste hiidudeni. Kes teab, ehk leiad raamatute hulgast endale lausa uue lemmiku?
Autorid: Daniel Kiwan, Eliise Lepp
Fotod: Eliise Lepp
- Haruki Murakami – “Norra mets” (Norwegian Wood)
~400 lehekülge, ilukirjandus
“Norra mets”, avaldatud aastal 1987, on romaan, mida on lugenud pea iga jaapanlane; see tegi Haruki Murakami maailmakuulsaks. Teos räägib loo Toru Watanabest, kes on Tokyo ülikooliõpilane 1960ndatel. Lugu ei ava aga mitte ainult Watanabe ülikooliaastaid, vaid väljendab kummaliste, ent realistlike karakterite kaudu teemasid, millest sageli raamatutes nii loomulikult ei räägita. Loo humoorikas ja kerge kirjastiil avab aga üsna keerulisi teemasid. Minategelased navigeerivad läbi eluraskuste, milleks on näiteks suitsiid, lein, mälestuste ja kahetsusega toimetulek ning armastus ja selle keerukus neile, kes kannatavad vaimse tervise häirete all.
- Sylvia Plath – “Klaaskuppel” (The Bell Jar)
~250 lehekülge, ilukirjandusklassika
“Klaaskuppel”, avaldatud aastal 1963, on teos, mida on võimatu lugeda ilma selle autorile mõtlemata. Sylvia Plath, kes lühidalt peale raamatu avaldamist endalt elu võttis, on teoses kõikjal: tema mõtted ja tunded on peidus ridade vahel ja hiilivad mööda lehekülgi, andes teosele melanhoolse, ent väga realistliku meeleolu. Raamatu kirjastiil peegeldab iroonilise poeesiaga Sylvia Plathi vaimset kokkuvarisemist, andes tema kirjastiilile mitte isegi kurvameelse, vaid õõnsa rütmi. Lisaks sellele ei hoidunud Plath teoses ka 1950ndatele omast naistevastast diskriminatsiooni esile toomast. Teos peegeldab oskuslikult tolleaegset ühiskonda, milles noored naised kaotasid individuaalsuse ühiskonna ootuste ja surve tõttu. Tegemist on mõtlemapaneva ning feministliku romaaniga, mis on kahtlemata väärt lugemist.
- Ocean Vuong – “On Earth We’re Briefly Gorgeous”
~250 lehekülge, ilukirjandus
Ocean Vuong on autor, kellel on erakordne viis sõnadega mängimiseks. Talle on iseloomulik sürreaalne ning poeetiline keelekasutus, millel on lugejale sügavalt liigutav mõju. Tema 2019. aastal avaldatud teos “On Earth We’re Briefly Gorgeous” võtab justkui lugejal käest kinni ning juhatab ta inimloomuse kõige sügavamatesse keerdkäikudesse. Teoses leidub keerukaid teemasid nagu generatsiooniline trauma, seksuaalsus, sõda, rass, armastus ja kaotus ning Vuongi looming annab neid edasi toorelt, lüüriliselt ja ennekõike hämmastava iluga.
- Khaled Hosseini – “Tuhat hiilgavat päikest” (A Thousand Splendid Suns)
~400 lehekülge, ajalooline romaan
Peale Talibani võimuletulekut Afganistanis on Kabuli tänavad kaetud pommirahe ja meeleheitlike inimestega. Hosseini 2007. aasta teos keskendub aga põhiliselt kahele naisele, kelle vastupidavus totalitaarses naistevastases ühiskonnas on tõsiselt proovile pandud. Lugu on sügavalt liigutav ja inspireeriv, näidates naiste lakkamatut südikust ja vastupidavust. Samuti on teos tohutult silmi avav, väljendades autentselt sõja jõhkrust ja selle mõju lihtkodanikele, kellel on piiratud võimalused ja õigused. Tegemist on raamatuga, mis võib esile kutsuda tugevaid emotsioone, kuid see on kahtlemata meeldejääv ja mõjukas lugemiskogemus.
- Madeline Miller – “Achilleuse laul” (The Song of Achilles)
~350 lehekülge, ajalooline romaan
Kindlasti annab juba teose pealkiri vihje, et tegemist on Kreeka mütoloogiat puudutava looga. 2011. aastal avaldatud “Achilleuse laul” on ümberjutustus Achilleuse ja Patroklose küsitavast armastusloost Homerose eeposes “Ilias”, mistõttu ei pea lugejal raamatu mõistmiseks olema laiu taustateadmisi Kreeka mütoloogiast ega ajaloost. Olenemata sellest, et teose keskmes on verine ja barbaarne Trooja sõda, ei ole romaan sugugi keeruline, vaid pigem tundeküllane ja lummav. Teose põhifookus on inimestevahelistel tunnetel ja sõjal, mis neid mõjutab. Samuti avab lugu armastuse ja kaotuse teemasid eleegilise ja hoomatava kirjastiili abil.
- M. L. Rio – “If We Were Villains”
~400 lehekülge, kaasaegne ilukirjandus
“If We Were Villains”, avaldatud aastal 2017, on eelkõige lugu ülikoolis teatrikunsti õppivatest noortest ja nende omavahelistest suhetest, kuid selles on midagi palju süngemat. See on tõeliselt shakespeare’lik teos, milles pesitsevad korraga õõvastavad teod ja kütkestav ilu. “If We Were Villains” põimib need kokku nii harmooniliselt, et jääb mulje, et need olekski justkui fundamentaalselt seotud. Teose tegelased on samaaegselt arhetüüpsed ja unikaalsed ning nendesse on lihtne armuda — õigupoolest nii lihtne, et lugeja peab lehekülgi pöörates oma moraalitunnetusest kümne küünega kinni hoidma.
- Maya Angelou – “I Know Why the Caged Bird Sings”
~300 lehekülge, autobiograafia
“I Know Why the Caged Bird Sings” on Maya Angelou 1969. aastal ilmunud esimene elulooraamat seitsmest, mis keskendub põhiliselt autori lapsepõlvele. Juba teose pealkiri viitab selle sisule, andes metafooriliselt edasi mustanahaliste inimeste “vangistatud” olekut neid diskrimineerivas ühiskonnas. Maya Angelou täiskasvanuks saamise lugu väljendab tema toimetulekut rassismi, seksuaalse kuritarvitamise ja traumadega, pakkudes lugejale inspireeriva ja südantliigutava lugemiskogemuse. Samuti kannab teos endas sügavat ajaloolist tähenduslikkust, avades lugejate silmi ühiskonna, rassi ja ebavõrdsuse teemadel.
- Donna Tartt – “Ohakalind” (The Goldfinch)
~900 lehekülge, kaasaegne ilukirjandus
“Ohakalind” on 2013. aastal avaldatud massiivne romaan, mis on võitnud Pulitzeri auhinna, kuid see on ka 17. sajandi maal, mille lõi kunstnik Fabritius. Just selle maali varastab teose peategelane Theo Decker, põgenedes kunstimuuseumist, millest müstilise pommiplahvatuse tagajärjel vaid varemed maha jäid. Kuid kas ta tõesti varastas selle või see hoopis anti talle? Sarnaseid vastusteta moraaliküsimusi tõstatab antud teos üsna mitu korda. Donna Tartt on “Ohakalinnus” loonud maailma, mis, olles küllalti realistlik, paneb lugejaid peatamatult lehekülgi pöörama ja tekitab ka aastaid pärast raamatu läbilugemist soovi sellesse tagasi pöörduda. Tartti tegelaskujud on ülimalt inimlikud: ta on oma raamatuid kirjutades justkui tõelisi elusolendeid loonud, kelle mõtted ja tunded on nii kauged, kuid samas nii sarnased lugeja omadega. “Ohakalind” on teos, mis paneb lugejat sellele mõtlema veel kaua pärast raamatu sulgemist.
- Fjodor Dostojevski – “Idioot” (The Idiot)
~650 lehekülge, ilukirjandusklassika
Paljudele meie koolist on juba tuttav Fjodor Dostojevski teos “Kuritöö ja karistus” – aastal 1868 ilmunud “Idioot” on aga selle täielik vastand. Erinevalt “Kuritöö ja karistuse” riukalikust minategelasest on “Idioodis” kujutatud üdini head ning siirast isiksust ja tema suhet omakasupüüdliku ning valeliku ühiskonnaga. Dostojevski avab selles filosoofilises teoses inimhinge varjukülgi ja lugejana leiad end sümbolitest pungil ja vastusteta küsimuste labürindist, mis lõpptulemusena aitab teha järeldusi nii iseenda kui ka ühiskonna kohta. Ehkki tegemist on mahuka ja nõudliku teosega, tasub selle lugemine siiski kindlasti ära, sest “Idioot” pakub lugejale nii mõndagi, mida kõrva taha panna ja mille üle mõtiskleda.
- Albert Camus – “Võõras” (The Stranger)
~150 lehekülge, ilukirjandusklassika
“Võõras” on 1942. aastal avaldatud novell Alžeerias elavast prantslasest, kes on teistest inimestest vägagi erinev: ta on kogu elu suhtes pea täiesti apaatne. Seda iseloomustab eriti teose esimene rida: “Täna suri mu ema. Võib-olla ka eile, ma ei tea.” Camus’ teos on absurdistlik, käsitledes eelarvamusi, seaduste süsteemi ning küsimusi nagu, mis teeb inimesest inimese ja kas elul on üldse mingi mõte.
