KOBARLOO KOLMAS OSA
Puust ja punaseks: Eesti haridussüsteemi suurimad kitsaskohad ja nende võimalikud lahendused läbi gümnasisti silmade

Aga kas siis tõesti ei oska? Kes ütles, et hinded on need, mis määravad tunnistusel kuidagi õpilase väärtust või oskusi – see on ju täiesti absurdne, et mingi number meie kohta nii palju saab öelda. Aga ometi ta ütleb. Ta ütleb meie vanematele, kas me oskame matemaatikat või eesti keelt või mida iganes muud; ta ütleb meie tulevikuvõimaluste kohta, kas me oleme mingil kindlal alal edasisi õpinguid väärt; ta ütleb meie sõpradele, kas me oleme targad ja tublid, ning võib isegi määrata, milline suhtlusringkond õppijal koolis on. Mis aga üldse on see ihaldatud “tarkus”, mida me koolis aastaid ja aastaid taga aetakse ja hinnetest välja lugeda üritatakse? See on see miski, mida paljudele õpilastele juba väikeses eas külge proovitakse kleepida. “Koolis käiakse, et targaks saada” on sage vastus sellele, kui laps küsib, miks üldse peab koolis käima. Sarnaselt vastatakse näiteks juurviljade söömise kohta: neid tuleb süüa, et targaks ja tugevaks saada! Aga seal on üks konks – mitte ükski laps ei ole targaks saamist või tugevaks kasvamist kohe peale juurviljade vastumeelset allakugistamist märganud. Seetõttu jääb lastele sageli arusaamatuks, miks nad tegelikult erinevaid asju teevad ja kuidas see neile päriselt kasulik on. 

Siiani on koolides levinud arusaam, et kõige targemad ja tublimad on need, kelle tunnistusel on kõige suuremad numbrid. See, kui suure või väikese numbri väljakutseid õpilane oma sisimas on pidanud koolis käies seljatama, jääb tavaliselt märkamatuks, ehkki nende olulisus ei ole vaimsele kasvamisele ja “targaks saamisele” mitte kuidagi väiksem. Aga miks ma sellest kõigest üldse räägin – me ei saa ju koolis hindama hakata, kui mitu vaimset traumat on õpilane aastate jooksul seljatanud. Noh, loomulikult mitte ja seda polekski vaja. Üldine arusaam tarkusest võiks aga uueneda – väärtustama võiks hakata enamat kui vaid numbreid paberil. Mainin ja tänan siin Viimsi Gümnaasiumit, kes on õpilastele loonud lausa õppeaineid, mis erinevate vaimsete teemadega tegelevad. “Ennastjuhtiv õppija”, mentorsüsteem ja palju muud säärast iseloomustavad VGM-i õppekorraldust, mida võtavad üle ka paljud teised uuemad gümnaasiumid, ent mis võiks tegelikkuses saada reaalseks õppekava osaks, mida praktiseeritakse juba põhikoolis. Sellised ained võimaldavad õpilastel tegelikult ka aru saada, kuidas efektiivselt õppida ja mida õppimine nende jaoks tähendab, kuid samas pakuvad ka teatud “elutarkust”. Näen pea iga päev isegi täiskasvanuid, kellel jääb vajaka baasoskustest, nagu argumenteerimine, konflikti lahendamine, koostöö tegemine või enda käitumise analüüsimine ja peegeldamine – aga neid polegi vaja, eks? Ta töötab ju pangas kõrgel kohal. Küllap on ikkagi tark inimene!

“Põhikooli õppekavas on valikõppeainete mahtu üsna piiratult. III kooliastmes on see neli tundi nädalas,” sõnab sellel teemal Ingrid Hermet, Viimsi gümnaasiumi õppekorraldusjuht.  “Mulle tundub, et enamasti kujundavad põhikoolid valikõppeainete kaudu n-ö oma kooli suundasid või valdkondi, mis õppijaid huvitada võiksid ning arvan, et see on üks põhjus, miks ennastjuhtiva õppija taolist valdkonnaülest õppeainet põhikoolides üldiselt pole. Kindlasti mängivad oma rolli ka harjumused, tavad ja traditsioonid ehk uute õppeainete sissetoomine kooli õppekavasse ei ole alati ladus protsess.”

Kui haridusasutustes prioritiseeritaks juba varem rohkema kui vaid raamatutarkuste omandamist, oleks õpilastel lihtsam hakkama saada nii edasisel õpiteekonnal, aga ka üldisemalt elus – lisaks näitaks see eriti just noorematele õppijatele, et oluline ei ole vaid see, millised on õpitulemused, vaid ka see, kuidas teistega käitutakse. Ennastjuhtiva õppija laadseid tunde annaks tõenäoliselt lõimida juba 7. klassis inimese õpetuse tundides ja see võiks põhikooli lõpetajaid ette valmistada edasisteks õpinguteks gümnaasiumis või kutsekoolis, kus neist oodatakse palju rohkem iseseisvust kui põhikoolis. Oluline ei ole õppijaid mitte pelgalt õpetada, vaid ka õppima õpetada. Paraku on see oskus, mida paljud ei omanda isegi gümnaasiumi lõpuks, ent mida kauem n-ö õppida ei osata, seda rohkem esineb õpiraskusi, sest üldiselt lähevad materjalid iga aastaga raskemaks ja koormus suuremaks. 

Teatud baaseadmisi, näiteks konflikti lahendamisest või käitumise peegeldamisest võiks aga juba varasemates klassiastmetes õpetada, et vähendada kiusamisprobleeme ja aidata noortel õppijatel mõtestada, milleks nad koolis üldse käivad, kuna paljud näevad seda lihtsalt seadusega ette määratud kohustusena. Need n-ö emotsionaalse intelligentsuse tunnid, mida Viimsi gümnaasium tunneb ennastjuhtiva õppija tundide all, aitaksid tõenäoliselt piirata koolikiusamist, mis on Eesti koolides endiselt probleem, aga mida selles artiklis pikemalt ei käsitle.

Lisaks sellele, et õpilaste arusaam teadmiste omandamisest ja väärtuslikkusest on moonutatud, mõjutab see tugevalt ka õpilaste enesehinnangut ja vaimset tervist. Tervise Arengu Instituudi elluviidud Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise 2022. aasta uuringust selgus, et suitsiidimõtteid esines noorte seas 14% poistest ja suisa 30% tüdrukutest. Samuti sõnab Peaasi.ee juht Anna-Kaisa Oidermaa Maalehes ilmunud artiklis: “Suitsiidi tõttu surnud inimeste arv on neli korda suurem kui liiklusõnnetustes hukkunute arv. Samuti on Eesti on võrreldes teiste Euroopa riikidega esireas alaealiste suitsiididega.” 

Ja kui palju me tegelikult näeme, et õpilasi toetatakse nende kohati üsnagi konarlikul õpiteekonnal? Kool ei ole vaid teadmiste omandamise koht, vaid keskkond, milles õppijad veedavad sageli rohkem aega kui omaenda kodus. Kui palju aga panustatakse sellesse, et kool oleks õppijate jaoks turvaline ja meeldiv? Koolides on heal juhul 1 kuni 2 õpilasnõustajat või koolipsühholoogi, kelle märkmik on sageli pungil ja kohati ei pruugi neil olla isegi vastavat kvalifikatsiooni. Osades koolides muidugi rõhutakse õppijate vaimsele heaolule pisut rohkem, aga see pole universaalne prioriteet, millele õppekavade koostamisel või kasvõi igapäevase õppetöö korraldamisel tähelepanu pööratakse. 

Michigani ülikooli sotsiaaluuringute instituudi psühholoogi dr Jennifer Crockeri artikli kohaselt seovad õpilased oma enesehinnangut väliste allikatega, näiteks akadeemilise eduga ning võivad seetõttu kogeda rohkem ärevust ja stressi ning suuremat uimastite ja alkoholi tarbimist. Viimase osas on statistikaid kohati lausa valus vaadata. Tervise Arengu Instituudi uuringus 15–16 aastatse koolinoorte uimastite tarvitamise kohta selgus, et ligi kolmandik Eesti õpilastest on tarvitanud alkoholi ja suitsetanud enne 12. eluaastat. Pea pooled õpilased (46%) on vähemalt korra elu jooksul tarvitanud vesipiipu. Sarnaselt vesipiibuga on pooled õpilased (51%) vähemalt korra elu jooksul tarvitanud e-sigarette. Mokatubakat oli tarvitanud elu jooksul 21% õpilastest ning 17% 15–16 aastastest õpilastest märkis, et on tarvitanud alkoholi viimase 12 kuu jooksul 10 ja enam korda, mis on peaaegu kord kuus või isegi sagedamini. Gümnaasiumis üldiselt erinevate mõnuainete tarvitamine jätkub või lausa suureneb – kas siis vanuse kasvamise, parema kättesaavuse või stressi ja koormuse kasvu tõttu? – seda on raske öelda. Aga siiski on ka see märk sellest, et hinnete ja nende olulisuse rõhutamine tänapäeva ühiskonnas teeb rohkem halba kui head, ning selle asemel, et hoida koolis või kodus silma peal sellel, et kõik kodutööd oleks alati tehtud, võiks sama hoolikalt silma peal hoida ka õppijate tervisekäitumisel ja võimalike ainete tarvitamisel, sest sageli levivad erinevad mõnuained ka koolisiseselt.

 Kui hindamissüsteem muutuks või hinnete osatähtsus langeks ning kool toetaks ja väärtustaks õpilaste seas ka midagi enamat, oleks sääraseid probleeme, nagu vaimse tervise häired ja uimastite/alkoholi sõltuvused võimalik vähendada. Hinnete täielikku ära kaotamist on raske saavutada, sest kogu gümnaasiumisse/ülikooli sisseastumine põhineb praegu peamiselt eksamite, sisseastumiskatsete või õpitulemustel, kuid üha enam võiks hakata lisaks tulemustele hindama ka muud: õppija üldist motivatsiooni, käitumist, koolivälist tegevust, silmaringi või miks ka mitte ülikooli kandideerimisel erialaseid teadmisi ja tausta, mitte vaid eksamihindeid. Neid tegureid rohkem arvesse võttes oleks ülikoolidel võimalik kindlustada, et õpilane, kes nende erialale kandideerib, on päriselt motiveeritud ja huvitatud, mitte ei asu õppima lihtsalt seetõttu, et tema tulemused seda võimaldavad. 

Aga kuidas õpilased siis väldivad läbipõlemist ja stressi, vanaema hukkamõistvat pilku õhtusöögilauas või järeltööde klassi? Järgmises artiklis räägime ühest sügavale ulatuvast ja kauakestvast probleemist, millest üldiselt sarnastes haridusinnovatsiooni artiklites ei räägita.