KOBARLOO NELJAS OSA
Puust ja punaseks: Eesti haridussüsteemi suurimad kitsaskohad ja nende võimalikud lahendused läbi gümnasisti silmade

Jah, see on vana hea spikerdamine. Aga ei, mitte selline spikerdamine, kus õpilased kirjutavad pinali alla väikese paberitükikese mõne mõistega või graveerivad valemi kustukummi sisse. Tänapäeval käib spikerdamine natukene kaudsemalt, kuid tegemist on endiselt teatud tüüpi spikerdamisega. Selle probleemi paremaks avamiseks intervjueerisin Viimsi gümnaasiumi füüsikaõpetajat Ingrid Rõigast, kelle küllaltki keerulised kontrolltööd on paljude õppijate järeltööde klassi sattumise põhjuseks.

“Töödest on üldiselt näha, kes mõtleb ja kes ei mõtle. Ühte ja sama küsimust saab küsida mitme nurga alt ja selle väikese muudatuse abil on näha, kes on töö teinud oma peaga ja kes on eelmise aasta kontrolltöö pähe õppinud,” sõnab Ingrid Rõigas.

Viimsi gümnaasiumi füüsika kontrolltöödest teab iga gümnaasiumi lõpetanud noor, olid füüsikatunnid siis tema lemmikaineks või suurimaks õudusunenäoks. Tööd sisaldavad üldiselt väga suuremahulist materjali ning sageli leidub nendes trikiga küsimusi või siis “huvitavaid” küsimusi, nagu Ingrid Rõigas neid nimetab. “Suurimaks raskuseks nendes töödes on õpilaste jaoks see, et nad peavad kõike korraga hoomama, samas valmistab raskusi ka matemaatika ja kalkulaatori kasutamine, aga ka funktsionaalne lugemisoskus ja ülesannetest aru saamine.” Küsimusele, miks mitte teha lihtsamaid kontrolltöid, et rohkem õpilasi saaks esimese korraga üle 50% ja ei annaks juba ennatlikult tööks õppides alla, vastas Ingrid Rõigas, et ta ei oskagi paraku lihtsamaid kontrolltöid teha. Samas sõnas ta, et tema silmis näitab hinne üldiselt kas tublidust, püüdlikkust või huvi, aga mitte alati õpilase reaalset taset. “Hinne on paari aasta pärast unustatud ja olulisem on aine ja selle õppimise protsessi nautimine. Aga minu jaoks kadus ka hinnete olulisus ära alles ülikoolis,” tunnistab ta. Tõenäoliselt tuleb see sellest, et gümnaasiumis rõhutatakse hinnete olulisusele rohkem, samuti proovitakse hinnetele tähtsust omandades hoida mõningaid vähem õpihimulisi õppijaid n-ö joone peal. “Kuld- ja hõbemedalid võiks üldse ära kaotada. Koolid võistlevad medalistidega, aga tõenäoliselt on pooled nendest õppijatest ikkagi kaubeldud hinnetega medalid saanud. Kolmelise koolipoisi kuvand võiks ära kaduda, sest tema saab tegelikult elus paremini hakkama. On ta ju ehk iga nädal järeltööde klassis käinud ja lõpuks rohkem vaeva näinud ning stressiga toime tulnud kui tublid viielised, kes võibolla iga väiksema läbikukkumise tõttu verest välja löövad.” Tema nimetatud probleemi tõttu kogevad paljud edukad ja tublid gümnasistid ülikoolides läbipõlemist, kuna nad pole harjunud sellega, et ülikoolis ei saa alati viitele õppida. 

“Tänapäeval on tegelikult hinnas väga teistsugused oskused. Matemaatika eksamiks võiks näiteks ette anda valemilehe, kus oleksid mõned mitte tuletatavad valemid ees ning ülesanded mängiksid hoopis valemi rakendamise, mitte pelgalt valemi mäletamise peale. Tänapäevases infoühiskonnas on niikuinii võimalik see valem paari klikiga internetist üles leida.” Materjalide otsimine, kriitiline mõtlemine ja nende materjalide kasutamise oskamine on palju olulisemad kui lihtsalt nende pähe tuupimine ja mäletamine. Kuna gümnaasiumi õppekava on väga tihe, siis ei olegi mõistagi võimalik kõike meelde jätta ja ka meeles hoida, ometi eeldatakse enamikus kontrolltöödes, et materjal on pähe õpitud. Kuna kontrolltöid on aga väga tihti, mõni suuremahulisem kui teine, siis unustavad õppijad need materjalid kohati juba paari nädala pärast ära. 

Mis kasu siis sellisest õppimisest lõpuks on, kus  õpikutekste või lausa eelmiste aastate konrolltöid õpitakse pähe, tehakse tööd parematele või halvematele hinnetele ning unustatakse seejärel sootuks?

Lisaks sellele on hinnete panemisel arvesse võetud teisi tegureid, mis õppija ainealaseid oskuseid tegelikult ei peegelda. Näiteks kui hinnet alandatakse seetõttu, et tööd ei esitatud õigel ajal või natuke absurdsem näide päriselust, kui hindelt arvutatakse -20% kui töö on esitatud tavalise dokumendina, mitte PDF-itud failina. Tegemist on katsega õppijaid distsiplineerida ja arendada neis teatavat täpsust, aga seda enam peaks hinnetele vähem tähendust omistama, sest selles kontekstis ei väljenda need ju õppija tarkust, vaid käitumist. AI kasutamisest ja sellega seotud hinnete ebavõrdsest panemisest ei hakka siinkohal rääkimagi, aga ka õppijate väga levinud AI kasutamine tuleneb hinnetele õppimisest, ülekoormusest ja ajapuudusest, ning üldisemalt “pean ära tegema, et oleks tehtud” suhtumisest. 

Kui hindeid hakataks avalikumalt defineerima kui lihtsalt teavet konkreetse teema omandamise taseme kohta, mitte kui teavet õpilase üldise intelligentsuse kohta, ja nende saamisele ei esitataks nii mitmeid kriteeriume, saaks vähendada õpilaste vaimse tervise probleeme. Vanemate õppijate seas aitaks selline suhtumine innustada neid õppima selle nimel, mis neid päriselt köidab ja mida nad tulevikus enda jaoks olulisena näevad, mitte selle nimel, et saada kõikides ainetes positiivsed hinded või lausa kuld/hõbemedal. Samuti aitaks see paremini teadvustada, et õppima peaks iseendale, omaenda teadmiste ja tulevikuvõimaluste kasuks, mitte selleks, et saada kirja mingi protsent, millega vanemad või õpetajad rahule jäävad. Paraku ei ole selline suhtumine kohale jõudnud paljudele õpilastele isegi keskkooli lõpuks ja ikkagi tehakse koolis ülesandeid ja kontrolltöid lihtsalt selleks, et oleks tehtud, mitte selleks, et see neile päriselt kasulik on.  

Mis oleks aga selle lahendus? Noh, minu silmis oleks esimene samm unustada koolis ära see hinnetest rääkimine ja nendele liigse tähtsuse omistamine. Kui hea hinde saamine pole õppija jaoks vajalik, ei ole ta ka nõnda aldis kasutama ebaausaid meetodeid, et seda hinnet saada. Muidugi hinnete täielik ära kaotamine on utoopiline teema, millel ei hakka üldse filosofeerimagi, aga üldine suhtumine hinnetesse võiks muutuda ning hinnetest võiks aina vähem oleneda õppija tulevik. Kui hinne ei anna õpilasele mitte midagi enamat kui vaid infot teatud kursuse läbimise või mitteläbimise kohta, ei ole ta nii motiveeritud hinnetele õppima või nende nimel spikerdama. Siin on ka vanematel oma koht – mida vähem lapse hinnete kallal nuriseda, ja mida rohkem pöörata tähelepanu sellele, kui palju ta materjali päriselt valdab, või miks ta ei valda, seda paremini laps tegelikult lõpuks õpib ja õppimise mõtet mõistab. Selline lõputu eelmiste aastate tööde pähe õppimine ja teistsugused spikerdamismeetodid võiks aga kaduda ehkki praeguse seisuga tehakse seda põhikoolist ülikoolini välja. Ehk seetõttu leidubki ühiskonnas inimesi, kel puuduvad baasteadmised õigekirjast, füüsikaseadustest või protsentarvutustest, ent vaatamata sellele, saavad nad töötada kõrgetel ametikohtadel, kus nende teadmatus või vead võivad mõjutada paljusid. Õpetades peaks palju rohkem rõhuma huvi ja uudishimu tekitamisele, mitte stressifaktorile ala: “istu nüüd paigal ja keskendu, sest meil on kontrolltöö tulemas”. Selle saavutamiseks peaks muutuma aga ka praegune väga tihe õppekava, sest hetkeseisuga materjalidest läbi kappamine ei võimalda õppijal piisavalt teemasse sisenedagi, et selle vastu tõeliselt huvi tunda. Muuseas sama on märgata ka mõningate õpetajate puhul, kes silmnähtavalt sooviksid tahvli ees mingit teemat veel pikemalt ja põhjalikumalt seletada, ent kes peavad ikkagi slaidi edasi ketrama ja edasi liikuma, sest meil on ju kiire, kiire, kiire! 

Mis kasu meil koolis käimisest niimoodi on, kus iga tund võetakse uus teema edasi, õpilased ei jõua järgi või ei jõua süveneda ega huvituda ning seega õpitakse eelmise aastate töid pähe, kuna ette jääb nii ajafaktor, huvi puudumine kui ka õpiraskused, mis samuti suure tõenäosusega tulenevad liigsest tempost. Kuhu me kiirustame? Võib ju olla kiirelt muutuv infoühiskond, aga niimoodi edasi minnes ei oskagi inimesed varsti enam mõelda, vähemalt mitte oma peaga ja mitte kauemaks kui mõnikümmend minutit. Aju arendamisest on sellisel kujul asi väga kaugel. Püüdlikud ja tublid põlevad läbi ning need, kel õpihimu pole, otsivad igal võimalusel viise, kuidas kõige lihtsamalt läbi saada ja kuidagi midagi maha teha – lõpuks ei mäleta kumbki osapool enamikust materjalidest eriti midagi ning nende valdavaks emotsiooniks on demotiveeritus ja õpihuvi kadumine.

Mida aga teha, et koolis käimine ei tunduks peale selle artikli lugemist nagu täiesti lootusetu Sisyphose müüt? Alustada saab iseendast. Teadvusta endale mida ja miks õppida Kui kõike ei jõua, siis prioritiseeri, mis on sulle olulisem – kõikides ainetes ei peagi suurepärane olema. Ka õpetajad saavad teha valiku, milline osa on nende arvates õppijale kasulikum ja kõiki õppekavas olevaid materjale ei olegi alati oluline läbida. Mõned julgemad õpetajad on võtnud endale täiesti vabad käed selle osas, mida nad tundided edastavad ja ega siis õppijad selle võrra rumalamaks jää. Kvaliteet peaks olema olulisem kui kvantiteet ning mida kiiremini õpilased ja ka õpetajad seda mõistavad, seda suurema tõenäosusega saavad õppijad koolist endaga rohkem teadmisi kaasa, mis päriselt meeles püsivad, ja mida paremini päris eluga seostada saab.