Meie kooli õppekorraldusjuht Ingrid Hermet soovis lapsena saada kas õpetajaks või lüpsjaks.
Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma võin julgelt väita, et Viimsi Gümnaasium on parim kool, kus ma õppinud olen. See võib tuleneda sellest, et alles nüüd olen ma piisavalt arukas ja mõistlik, et osata hinnata koolis seda, mida paljud tähele ei pane ning mida ma ise nooremana väärtuslikuks pidada ei mõistnud. Võib-olla on see aga seepärast, et olen hiljuti enda jaoks gümnaasiumis hästi hakkama saamiseks teada saanud ühe erilise saladuse, millele võib-olla osa teist veel mõelnud ei ole.
Ma usun, et suurem osa minu endistest õpetajatest nõustuksid, kui ma ütlen, et ma ei ole suurem asi klassi ees esineja. Seda teades kujutagem ette minu üllatust, kui seitse kuud peale lõpetamist seisin klassitäie õpilaste ees, tutvustades ennast nende valikaine õpetajana. Kogu seda eriskummalist teekonda on keeruline kirjeldada nõnda, et see oleks üheselt mõistetav. Isegi mina ei mõista vahepeal, et see oli päris.
Esimest õppeaastat analüüsides tõid nii õpilased kui ka õpetajad välja mentorsüsteemi parendamise vajalikkuse. Seda eelkõige mentorgrupi sisulise tegevuse eesmärgistamiseks. Kirjutasin Innovele taotluse täiendavaks rahastuseks, et viia läbi järjepidev õppeaasta jooksul toimuv koolitus mentoritele.
Põhikooli riiklikus õppekavas väidetakse, et ajalugu õppides omandavad õpilased kultuuriruumis orienteerumiseks vajalikke teadmisi oma kodukoha ja maailma minevikust ning kultuuripärandist. Sotsiaalainete III kooliastme õpitulemuste all on kirjas, et õpilane kirjeldab viikingite elu, nimetab ja näitab kaardil nende retkede põhisuundi, teab kiriku osa keskaja ühiskonnas nii kultuuripärandi säilitajana kui ka maailmapildi kujundajana. Õppesisu all on välja toodud Skandinaavia eluviis ja ühiskond. Ometi pole mina, 12. klassi õpilane, koolis õppinud viikingitest kauem kui 45 minutit, mis on üks põhikooli tund, sedagi asendusõpetajaga.
Seoses eriolukorraga Eestis on kõik koolid läinud üle distantsõppele. Meedia kaudu on jäänud mulje, et uue õppekorraldusega on koolides omajagu segadust, mistõttu viidi Viimsi gümnaasiumis läbi rahulolu-uuring, et saada õpilaste tagasisidet praegusele õppekorraldusele. Selgus, et õppekorraldusega ollakse rahul, aga arvuti taga istumise aeg on liiga pikk.
Paljud on karantiinis hakanud aega veetma kokates. Võib juhtuda, et tehtud roogadest jäävad kappi seisma jäägid, mis ükspäev avastatakse. Need kõlbaks süüa, aga keegi kodustest ei taha kolm päeva seisnud jääke süüa. Siin on kiire ja lihtne retsept, selleks et tarvitada ära seismajäänud keedukartulid.
Mul on õpetajana oma bränd – olen Räppiv õpetaja. See bränd on täitsa minu oma, minu enda loodud ja arendatud. Mul on hea meel, et saan olla täpselt see, kes ma olen ning minu rõõm on veel suurem, kui minu tegevus innustab ja motiveerib ka teisi.
G2 astmes on rambivalguses alati uurimistöö, õpilasfirmad ja praktiline töö. Nendest ei saa üle ega ümber, kuid kui see etapp elus üle elada, siis ootab 12. klass ees enda lõpueksamitega. Mina, G1 õpilane, otsustasin uurida, kuidas läheb meie kooli õpilasfirmadega.
Mu vanavanemad elavad siinsamas Tallinnas ning ma ei ole kunagi mõelnud sellele, mis juhtuks, kui nad elaks teises linnas või hoopiski teises riigis. Samuti ei ole ma kunagi mõelnud olukorrale, kus mul ei ole võimalust neid näha või nendega päris elus rääkida.
Kodus istudes võib tekkida isu magusa järele, sest inimene vajab ka suhkrut. Samuti võib tihti juhtuda, et kodus on mõni pruunim banaan, mille välimus sind enam ei kutsu. Ära muretse! See ei ole mingi probleem, sest siin on imelihtne retsept banaanileiva valmistamiseks, mis ei ole üldse aeganõudev.
Arvatakse, et eestlased on tõsised. Mossis nägusid on meil võimalik näha näiteks kontserditel, kus rahvas vaid vaikselt istub, mitte ei ela kaasa. Samuti tänaval jalutades näeb naeratavaid nägusid harva. Ma aga arvan, et on ka erandeid ning ühest erandist ma tahangi rääkida.