Tõlkevõistluse Hüpernoole lemmik

Pean tunnistama – ma ei ole parim rändur siin ilmas.

Reisides palju ning kohates kümneid suurepäraseid vanderselle, olen jõudnud arusaamale, et mina selline ei ole. Olen tutvunud reisijatega, kelle tervist ei kõiguta ka kingakarbist Calcutta veerenni saaduse joomine ning kes nakatuvad pigem uute keelte külge kui surmavatesse haigustesse. Nad on inimesed, kes kartmatult hakkavad vastu ähvardavale piirivalveametnikule ja oskavad oma maneeriga keelitada ka kõige koostöövõimetuma bürokraadi viisaosakonnas. Inimesed, kes on täpselt õige pikkusega ning kelle pale lubab neil sisse sulanduda kõikidesse maailma paikadesse – Türgis maskeeruvad türklasteks, Mehhikos mehhiklasteks, Hispaanias tervitatakse neid kui baske, Põhja-Aafrikas kõnnivad üheskoos araablastega.
Minul need omadused aga puuduvad. Mu välimus – pikk, blond ja punapõskne – takistab mind sulamast massidesse; olen nagu flamingo kameeleonide keskel. Kõikjal, peale Düsseldorfi, ma paistan välja – ent mitte heas mõttes. Kord Hiinas näitasid emad oma lastele näpuga minu suunas, vihjates nagu tegemist oleks põgenenud zoopargi elajasega. Samuti need lapsed, kes ei olnud varem kohanud punapõskset ning kartulikoore värvi juustega fantoomi, purskasid tihti nutma mind nähes. Ma vihkasin seda Hiinas.

Uusi riike avastades on mu eeltöö alati kehv (tegelikkuses laisk), tihtipeale lähen vooluga kaasa ning vaatan mis saama hakkab. Kui harrastada sellelaadset reisimist, seisad sageli silmitsi olukorraga, kus veedad tunde rongijaamas, sest sa ei saa aru, kuhu täpselt minema peab, või vastupidi, kulutad liiga palju hotellitoa eest, kuna sa ei uurinud majutusasutuste tagamaid. Olen avastanud kuus maailmajagu, ilma et oleksin alati teadlik, kus ma olen enda hädise suunataju tõttu. Vaatamata minu kasutule sisemisele kompassile, mul on liiga väheses koguses hoolimatust ja rahulolu ümbrusest, mis tuleb alati reisides kasu. Ma ei ole kunagi selgeks saanud, kuidas mitte moonutada oma nägu vastavalt oma sisemistele emotsioonidele, mis raskendab reisimist ohtlikesse võõrriikidesse. Tead küll – see lõõgastunud, enesekindel ning enesekontrolli omav nägu, tänu millele on võimalik isegi Jakarta mässu keskel massi sulanduda. Kui ma ei tea, mida ma teen, siis mu näoilmed vastavad sellele. Kui olen ärevil või närvis, näen ma välja ärevil ja närvis. Ning kui ma olen eksinud – mida juhtub rohkem, kui tunnistada tahaksin – näen ma eksinud välja. David ütles kord minu kohta nii: “Sul puudub pokkerinägu. Selle asemel on sul… minigolfi nägu.”