Distantsil olles õppetöö seisma ei jää

Üheksanda novembri õhtul said Viimsi gümnaasiumi õppijad koolijuhilt kirja, et oleme taas distantsõppel, mis kestab hetkeseisuga kaks nädalat. Eelnevalt oli õpilaste seas juba arvamus, et ilmselt nii juhtub, kuna haigestunute arv oli viimastel päevadel kiiresti tõusma hakanud. Punkti pani lähikontaktsete rohkus koolis. Seetõttu otsustati viiruse leviku takistamiseks, et distantsõpe on parim valik.

Autor: Stella-Maria Sillaste
Foto: Alisa Stoten

Distantsõpe toimub Viimsi gümnaasiumis reaalajas, mis tähendab, et tavaline koolielu jätkub sarnaselt koolimajas õppimisega, ka puudumised, hilinemised ja tegemata sooritused märgitakse Stuudiumis. Teisisõnu, õppetöö seisma ei jää. Tunnid algavad ikka 8.30 ja tunniplaani peab jälgima. Ainult vahetunnid erinevad natuke tavalisest. Enam ei otsi kooli pealt üles sõpra ega jookse järgmisse tundi. Selle asemel üritan leida järgmist linki Stuudiumi rägastikust, samal ajal rääkides hoopis emaga. Grupitöödes on alati dilemma, millist kanalit kasutada, ja mõni ei saabugi vahel ette nähtud kohta. Põhiline vabandus, mida tundides võib kuulda, on wifi kadumine, mikri ja videokaamera puudumine, aga ka see, et hilineti, sest kohvimasin, ei hakanud tööle.

Võrreldes eelnevate kordadega, kevadel karantiinis ja kahe nädalane distantsõpe G2-l oktoobris, on seekord nii mõnedki asjad teisiti või muutunud. Erinevalt eriolukorra ajast on meil hetkel koolimaja avatud ja võimalus on kooli jäänud esemed ära tuua. Järeltööd toimuvad samuti elektrooniliselt. Erilist rõhku pannakse videokaamerate olemasolule, et oleks ikkagi klassis olemise meeleolu ja et õpetaja ei tunneks, nagu ta räägiks seinaga. Sageli vaatavad sealt küll vastu unised näod, kes teki all vaikselt ärkavad, või need, kes alles hommikusööki söövad.

Suurem osa tundidest toimub Google Meetis, sest sellega oleme paljuski juba tuttavad. Stuudiumisse pannakse tunnikirjeldusse tavaliselt link, kus meil tund hakkab toimuma. Ühel lingil ei ole tavaliselt rohkem inimesi, kui meil tavalises tunnis oleks olnud. Kõige rohkem on õpilasi üheskoos füüsikas, kus kuulab loengut koguni üle neljakümne õpilase.

Arutletud saame ka, pigem on probleemiks vastupidiselt koolis tunnis vaikuse saamisel hoopis liigne vaikus. See on vahest koguni laastav, sest kõigil on võimalus enda mikker kinni hoida ja piuksugi tegemata tunnis püsida. Kohati on see hea, sest siis on õpetajal ilma vahele segamisteta võimalus teema lõpuni selgitada. Aga samas tekib küsimus, kellele, kui kõigil on kaamera kinni ja mikker vait ning ühtegi interaktsiooni õpilase ja õpetaja vahel ei toimu. Siiski arvan, et oluline on sellistes olukordades rahulikuks jääda ja anda aega nii endale kui ka õpilastele. Olla kindel oma nõudmistes, aga mitte kuri.

Postiivne on see, et nii õpilastel kui ka õpetajatel pole enam olukord nii uudne ja segane, kui oli kevadel. Kuna eriolukord kuulutati välja väga äkitselt ja kiiresti, ei olnud palju aega viia kogu õppekorraldus üle distantsile, samal ajal teadmata, kui kaua selline olukord kesta võib. Nii oli kevadel juhtumeid, kus kord ei leitud üles Google Meeti linki ja teisalt jällegi ei teatud, kus seda jagada või mille kaudu kontakteeruda. Nüüd oleme kõik teadlikumad ja paremini valmistunud eesolevateks takistusteks, et õppetöö saaks jätkuda nii lihtsalt ja arusaadavalt kui võimalik.

Distantsõppel on õpetajatel populaarne jagada ka iseseisvaid tunnitöid, kus tunnis olemine ei ole vajalik. Osaline vabadus tähendab oskust ennast kokku võtta ja distsiplineerida. Kasuks tuleb ka ajaplaneerimine. Sellistel hetkedel on vajalik enesedistsipliin ja ajaplaneerimine, et töö saaks ikkagi tehtud ja õigeks ajaks ära saadetud. Näiteks oli meil viimases inimeseõpetuse tunnis vajalik omandada etteantud teema, kuulates 50 minuti pikkust raadiosaadet. Meie tund on 75 minutit pikk, mis tähendab, et õpilane otsustab ise, kas kuulab saadet tunni ajast või läheb magama ja kuulab seda hoopis hiljem. Samuti on meil ka hetkel inglise keeles, kus pikemaks projektiks on antud grupis valmis saada ajaleht. Jällegi on võimalus aega ise planeerida. Põhiküsimusena jääb siiski kõlama “Kas magada või ei?” Kui oma aega ei planeerita, võib juhtuda, et õpilane on ülekoormatud ja ajapuuduses, ning kohustused üha kogunevad ja tähtajad aina lähenevad.

Lisakoormust on muidugi rohkem neil, kes erinevates huviringides käivad, sest ega nende töögi peatu. Kohtumised toimuvad nagu tavaliselt, näiteks saan tuua väitlusklubi Välklejad, mis toimub teisipäeviti pärast tunde kell neli, ja koolimeedia toimetuse Hüpernool, mille koosolek on neljapäeviti, samuti alates kella neljast. Muidugi ei asenda distantsil kohtumine päriselt üksteise nägemist, aga info saab siiski jagatud ja väidelda saab edukalt. Väitlemisega on natuke keerulisem ja kohati ajab närvid krussi, kui midagi ei tööta või aega on vähe. Siiski on esinemispaanikat kordades vähem, kui klassi ees olles, sest räägin ju läbi arvuti. Mõtted liiguvad selgemalt, mis aitab omakorda selgemalt argumenteerida. Hüpernooles toimetame hetkel distantsil olles tervet ajalehte, mis peaks jõulude paiku ilmuma. Kogu küljendamine ja toimetamine on tegelikult niikuinii netipõhine, sellepärast ei olnud väga keeruline üksteisega suheldes kohe tegutsema hakata.

Me kõik näeme erinevust oma päevarutiinis, aga arvan, et kõige rohkem märkavad, seda kindlasti need, kes tavaliselt hommikul kaua kooli peavad sõitma. Nii mõnigi kirjeldab hetkeolukorda kui puhkust, sest on rohkem aega tegeleda nende asjadega, mis meeldivad: saame käia õues, kui on veel valge, mitte ei ole koolis ega lahku sealt, kui juba pime on. Kes teab, äkki läheme kooli juba, siis kui õrn lumevaip on maas.