Arvamus

Today, the 25th of January 2021, was an occasion which for me was a source of joy - a beacon of hope: G1 and G2 were returning to school.

Üheksanda novembri õhtul said Viimsi gümnaasiumi õppijad koolijuhilt kirja, et oleme taas distantsõppel, mis kestab hetkeseisuga kaks nädalat.

Kevadine karantiin tekitas õpilastes erinevaid tundeid ja mõjutas hoiakuid koolis käimise suhtes. Paratamatult on käes september ja distantsõpe on justkui unustatud õudusunenägu.

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma võin julgelt väita, et Viimsi Gümnaasium on parim kool, kus ma õppinud olen. See võib tuleneda sellest, et alles nüüd olen ma piisavalt arukas ja mõistlik, et osata hinnata koolis seda, mida paljud tähele ei pane ning mida ma ise nooremana väärtuslikuks pidada ei mõistnud. Võib-olla on see aga seepärast, et olen hiljuti enda jaoks gümnaasiumis hästi hakkama saamiseks teada saanud ühe erilise saladuse, millele võib-olla osa teist veel mõelnud ei ole.

Ma usun, et suurem osa minu endistest õpetajatest nõustuksid, kui ma ütlen, et ma ei ole suurem asi klassi ees esineja. Seda teades kujutagem ette minu üllatust, kui seitse kuud peale lõpetamist seisin klassitäie õpilaste ees, tutvustades ennast nende valikaine õpetajana. Kogu seda eriskummalist teekonda on keeruline kirjeldada nõnda, et see oleks üheselt mõistetav. Isegi mina ei mõista vahepeal, et see oli päris.

Esimest õppeaastat analüüsides tõid nii õpilased kui ka õpetajad välja mentorsüsteemi parendamise vajalikkuse. Seda eelkõige mentorgrupi sisulise tegevuse eesmärgistamiseks. Kirjutasin Innovele taotluse täiendavaks rahastuseks, et viia läbi järjepidev õppeaasta jooksul toimuv koolitus mentoritele.

Põhikooli riiklikus õppekavas väidetakse, et ajalugu õppides omandavad õpilased kultuuriruumis orienteerumiseks vajalikke teadmisi oma kodukoha ja maailma minevikust ning kultuuripärandist. Sotsiaalainete III kooliastme õpitulemuste all on kirjas, et õpilane kirjeldab viikingite elu, nimetab ja näitab kaardil nende retkede põhisuundi, teab kiriku osa keskaja ühiskonnas nii kultuuripärandi säilitajana kui ka maailmapildi kujundajana. Õppesisu all on välja toodud Skandinaavia eluviis ja ühiskond. Ometi pole mina, 12. klassi õpilane, koolis õppinud viikingitest kauem kui 45 minutit, mis on üks põhikooli tund, sedagi asendusõpetajaga.

G2 astmes on rambivalguses alati uurimistöö, õpilasfirmad ja praktiline töö. Nendest ei saa üle ega ümber, kuid kui see etapp elus üle elada, siis ootab 12. klass ees enda lõpueksamitega. Mina, G1 õpilane, otsustasin uurida, kuidas läheb meie kooli õpilasfirmadega.

Mu vanavanemad elavad siinsamas Tallinnas ning ma ei ole kunagi mõelnud sellele, mis juhtuks, kui nad elaks teises linnas või hoopiski teises riigis. Samuti ei ole ma kunagi mõelnud olukorrale, kus mul ei ole võimalust neid näha või nendega päris elus rääkida.

Arvatakse, et eestlased on tõsised. Mossis nägusid on meil võimalik näha näiteks kontserditel, kus rahvas vaid vaikselt istub, mitte ei ela kaasa. Samuti tänaval jalutades näeb naeratavaid nägusid harva. Ma aga arvan, et on ka erandeid ning ühest erandist ma tahangi rääkida.