Arvamuslood
Arvatakse, et eestlased on tõsised. Mossis nägusid on meil võimalik näha näiteks kontserditel, kus rahvas vaid vaikselt istub, mitte ei ela kaasa. Samuti tänaval jalutades näeb naeratavaid nägusid harva. Ma aga arvan, et on ka erandeid ning ühest erandist ma tahangi rääkida.
Kaine mõistus ei lase valeuudiseid ligi Koroonaviiruse hulluses on üpris lihtne kaotada mõistus ning lasta paanikal enda üle võimust võtta. Meedia ei tee seda olukorda kuidagi kergemaks, vaid hoopis süvendab…
Praegu on käimas aasta 2020, see on mõnes mõttes omapärane aasta, sest sellega on alanud uus kümnend ning elame nüüd ka selle sajandi kahekümnendates aastates.
Kell on üheksa, karge 6. detsembri hommik. Rühm Eesti sõdureid stardib lennuga Lääne-Aafrikasse Mali riiki. Lennukis on 11 kasti koolitarbeid ja mänguasju, nendega koos ka killuke Viimsi noorte südametest.
Ma ei oleks ilmselt kunagi seda raamatut lugenud, kui mu sõber ei oleks mulle seda soovitanud ja raamatu praktiliselt käte vahele surunud, sest žanr fantaasiakirjandus ei ole mind kunagi kõnetanud, kuid see raamat muutis mu arvamuse täielikult.
Tänusõnad õpetajatele Mu ümber on päevast päeva palju õpetajaid, kelle tõttu soovin kooli tulla. Seega pühendan teile tänu ja selle loo. Autor ja fotod: Alisa Stoten Sina, kes sa näed…
Ilmselt oleme kõik kooli peal kuulnud, kui halb üks või teine õpetaja on, kuid siis põhjust küsides märganud, et ehk õpilane on ka ise mingil määral süüdi. Ükski õpetaja ei taha nalja pärast kellelegi halba, vaid proovivad meid harida. Selleks et kõik see toimida saaks, on vaja vastastikust usaldust ja mõistmist. Selle saame saavutada õpetajatega viisakalt rääkides ning neid austades. Vastasel juhul ei soovi keegi aidata, kui ise oled nõmedalt käitunud.
Enne kui sa loed seda artiklit, vaata peeglisse ja ütle: “Ma olen ainulaadne.” See on tõsi. Inimesed kulutavad liiga palju energiat sellele, et end maha teha ja vastata kellegi kirjeldusele endast. Inimesed unustavad, et nad on loodud siia maailma just sellisena, nagu nad on, ja nad on ilusad. Ometigi on meil raske end armastada, kui inimesed ümberringi püüavad teiste enesehinnangut pidevalt alandada. Kas morjendab see, mida öeldi, või see, kuidas me ise öeldusse suhtume?
Kuidas oma aega planeerida? Aeg on väga väärtuslik, eriti kui tegemist on gümnaasiumis õppimisega. Kahjuks pole ööpäevas rohkem kui 24 tundi. Miks tundub, et mõni inimene suudab iga minutit tarvilikult…
Nüüdseks on õppeaasta kestnud peaaegu neli kuud. Selle ajaga oleme me kõik oma uue armsa kooliga lähemalt tuttavaks saanud. Siiski võtab täielik muudatustega kohanemine oma aja.