Rahvatantsijad ei lepi eestlaste mornide nägudega

Arvatakse, et eestlased on tõsised. Mossis nägusid on meil võimalik näha näiteks kontserditel, kus rahvas vaid vaikselt istub, mitte ei ela kaasa. Samuti tänaval jalutades näeb naeratavaid nägusid harva. Ma aga arvan, et on ka erandeid ning ühest erandist ma tahangi rääkida.

Autor: Karmen Hiiemäe
Fotod: Erakogu, Eliise Oliivia Orula

Romet Vaino märkis ajakirjas Edasi, et viies väliskülalist Eesti loodusesse jalutama, ei mõistnud külaline miks inimesed nii pahurate nägudega on. Vaino pidi talle tõdema, et tegu on rahvusliku eripäraga. Ka mina olen märganud eestlaste norgus peasid ning tagasihoidlikkust. Viimati linnateatris käies panin tähele, kuidas lõpus plaksutamise ajal tõusis rahvas püsti alles siis, kui keegi esimene oli julguse kokku võtnud.

Üheks erandiks pean ma rahvatantsijaid, kes on vägagi rõõmsameelsed ja aktiivsed suhtlejad. Olen käinud rahvatantsuansamblis Sõprus üle viie aasta ja osalenud nii tantsupidudel kui ka võistlustel ja erinevatel esinemistel. Sealt olen saanud kinnituse, et naeratavaid nägusid ja seltskondlikke inimesi Eestis jätkub. Tantsupeol nägin, kuidas võõrad aitasid teineteisel vöösid ümber piha kerida ja seelikusaba üleval hoida, et see porilompi ei puutuks. Tuljaku ajal polnud ühtegi vaikset hetke ning tantsu kordust sooviti kõval häälel. Samuti said tantsijad peale igat esinemist muruplatsilt ära joostes plaksude ja hüüete osaliseks, mis tulid teistelt tantsijatelt. Naerul nägusid ja abikäsi jätkus.

Käies veebruaris Saaremaa Ühisgümnaasiumis Anna Raudkatsi võistutantsimisel, nägin, kuidas laulsid ja tantsisid kõik koos, isegi vastased. Mõne minutiga õppisime simmanil ära ühise tantsu ja keerutasime jalga inimestega, keda polnud kunagi varem näinud. Õhtusel kabaree-etendusel, mille publiku osaliseks saime olla, oli kuulda pidevat huilgamist ja kaasaelamist. Esinemiselt tagasi tulles tekkis mul sõbrannaga arutelu eestlaste iseloomu üle. Mõlemad nõustusime, et rahvatantsijad paistavad hallis massis oma naeratustega välja.

Bussiga Saaremaale ja tagasi sõites olid meie rühmaga ühes bussis veel kaks rühma. Ühega neist tutvusime lähemalt ja juba poolel teel Saaremaale olime leidnud endale uued sõbrad, kellega koos nalja viskasime. Meie sõprus tugevnes veelgi võistluse ajal, kus teineteisele rohkelt kaasa elasime. Seega pole me eestlased nii tagasihoidlikud, kui kiputakse arvama.

Rahvatantsijad on positiivsust täis ning ei ole kadedad seda jagama. Nii jagubki rõõmul nägusid nii trenni, esinemistele kui ka kogu Eesti rahvale. Võtkem õnnelikest tantsijatest eeskuju! Oleme aktiivsed ja sõbralikud ning näitame välismaalastele, et pole me nii tõsised midagi, kui arvatakse.