Seigeldes Kvothega sain teada tuule nime

Hüpernoole lugemissoovitus

Autor: Valeria Filippova

Ma ei oleks ilmselt kunagi seda raamatut lugenud, kui mu sõber ei oleks mulle seda soovitanud ja raamatu praktiliselt käte vahele surunud, sest žanr fantaasiakirjandus ei ole mind kunagi kõnetanud, kuid see raamat muutis mu arvamuse täielikult. Mitte ainult ei meeldinud mulle see raamat, vaid see sai mu lemmikraamatuks, mida ma võin lugeda ükskõik millal ja ükskõik, kus ma parasjagu ka ei viibiks. Selle raamatu lugemine oli nagu mingi reis, mille lõppedes jäi tunne, et sellest ei piisanud ja oleks tahtnud veel ja veel. Õnneks läks see tunne kiirelt üle, sest tuli välja, et sellel on veel kaks osa. Ei läinud palju aega mööda, mil mul raamatu teine osa käes oli ning ma seda põnevusega lugema hakkasin. 

Raamat räägib tegelasest nimega Kvothe, kes kaotas teoses oma pere ja jäi täiesti üksi. Tema unistus oli minna ülikooli ja saada arkanistiks nagu ka tema õpetaja, kes valmistas teda ülikooliks ette, andes talle erinevaid ülesandeid ja õppetunde. Kahjuks ei olnud Kvothe elu üldse lihtne ning ta pidi väga palju kannatama ja kogema, enne kui ta ülikooli naasis. Ka seal oli Kvothel väga keeruline, kuid sellegipoolest jõudis ta eesmärgini. Kogu raamatu vältel oli õhus küsimus ,,Mis on tuule nimi?” Esimese osa lõpuks ei jõudnud peategelane vastuseni. 

Kvothe oli väga emotsionaalne ja huvitav peategelane, kelle kasvu ja arengut oli näha kogu raamatu vältel. Lugedes jäi tunne, nagu kasvaksin Kvothega ja elaksin kõik sündmused koos temaga läbi. Tema iseloom oli lihtsalt imetlusväärne, sest ta langetas alati õigeid valikuid, kuigi need ei pruukinud tema jaoks head tähendada. Samuti oli ta väga iseseisev ja tugev ning seda oli näha erinevates olukordades, kus ta pidi enda eest seisma. Peale selle oli ta väga tark ja see oli ainuke faktor, mis aitas tal ellu jääda, sest kuidagimoodi suutis ta alati igast olukorrast välja tulla ja midagi sellest ka õppida. 

Raamatu sõnakasutus meeldis mulle väga, sest kuigi oli seal palju väljamõeldist ja vahel mainiti raamatus mitut keelt, mida tegelikult ei eksisteeri, olid valitud sõnad alati emotsioone edasi andvad ja sündmusi perfektselt kirjeldavad. Näiteks siaru keel, milles sõna kote tähendab katastroofi. Samuti oli raamatus natuke vandumist, kuid mitte liiga palju. Mõnikord oli see isegi nii naljakas, et ma naersin valju häälega. 

Algul võib tunduda, et see raamat on väga tõsine ja kurb, sest väga paljud sündmused tõid mulle pisarad silma, kuid tegelikult oli siin ka armastust ning tundeid. Mõnes mõttes oli ka dramaatilisi seiku, sest tegelastevahelised suhted olid tihtipeale keerulised. Raamatu lõpp jäi tegelikult väga lahtiseks; ka küsimused tegelaste suhete kohta jäid vastuseta, mis omakorda võimendab tahet lugeda järgmist osa. 

Soovitan seda raamatut kõigile, kes on või ei ole huvitatud maagiast, aga eriti inimestele, kes ei ole sellest huvitatud. Põhjusel, et ,,Tuule nimi” põhineb väljamõeldud maailmal, kuid see on kirjutatud nii realistlikult, et vahepeal kaob lugedes piir päriselu ning raamatu vahel täiesti ära. Samuti puudutab see raamat lugeja südant ning muudab ka lugeja mõttemaailma kogu teekonna vältel. 

Close Menu