Milline väärtus on hinnetel?

Autor: Kaisa Tepp
Foto: Mia Oja

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma võin julgelt väita, et Viimsi Gümnaasium on parim kool, kus ma õppinud olen. See võib tuleneda sellest, et alles nüüd olen ma piisavalt arukas ja mõistlik, et osata hinnata koolis seda, mida paljud tähele ei pane ning mida ma ise nooremana väärtuslikuks pidada ei mõistnud. Võib-olla on see aga seepärast, et olen hiljuti enda jaoks gümnaasiumis hästi hakkama saamiseks teada saanud ühe erilise saladuse, millele võib-olla osa teist veel mõelnud ei ole.

Igaüks teab, et kooliõpilaste teadmiseid ja oskuseid, mis nad on õpingutel omandanud, kontrollitakse ning hinnatakse. See on niivõrd elementaarne, et sellele sügavuti tihti ei mõtle. Kindlasti on kõigil hinnetega olnud häid kogemusi ja ka halvemaid ning kõigile on teada, et hinnetel võib olla inimesele tugev mõju – kahjuks võivad hinded ka väga halvasti mõjuda.

Minu õppeaasta algas kõige entusiastlikuma motivatsiooniga, mida ma aastate jooksul kogenud olen. Sel ajal olin ma endale eesmärgiks seadnud saada kõige paremad hinded, mis vähegi võimalik. See läks alguses oodatult hästi. Heade hinnete rida kestis kusagil kaks kuud kuniks sain 11. klassi esimese “halva hinde”. Tegemist oli 70%-ga. Kelle jaoks hea hinne, kelle jaoks halb. Sealt algas minu motivatsiooni ja eneseusu allakäik. Ma olin nii palju vaeva enda meelest näinud ja olin nii kindel, et 70% asemel tuleb kindel 90%. Ebavajalik kirjeldada, milline pettumus see minu jaoks oli.

Edasised paar kuud järgnesid igapäevaste nutuhoogudega. See võib olla liialdus, aga pisaraid oli palju. See pinge, mis ma olin endale heade hinnete saamiseks seadnud, surus korralikult minu emotsionaalsele ja vaimsele tervisele. Ainult tänu oma kallitele ja hoolivatele sõpradele sain ma ülipüüdlikkusest aegsasti lahti, kuniks ma sellest peaaegu täiesti lahti lasin tänu imelise füüsikaõpetaja Ingrid Rõigase öeldule. Ta ütles, et hinnetega hinnatakse õpilase võimekust. See tähendab, et sinu võimekust hinnatakse vaid ühe testi piires ehk ka vaid ühe teema alal. Ma mõistsin, kui väikese osa minu võimetest, teadmistest või oskustest üks test hõlmab. Mu eneseusk langes iga halva hindega, sest uskusin, et hinded näitavad minu väärtust. See ei ole nii.

Esiteks peab kontrolltöödes tavaliselt vastama küsimustele ühte kindlat moodi või lahendama probleemi kindla valemit kasutades. Mis siis, et võib-olla leiad palju innovaatilisemaid lahendusi või uuenduslikke viise. See ei loe koolitöödes enamjaolt suurt midagi. Hinded justkui seavad meile piirid ette ja taha, vasakule ja paremale, sest meilt küsitakse töödes niivõrd vähe. Teiseks on individuaalne enesearengu hindamine vägagi teisejärguline. Teadmisi ja võimekust hinnatakse kõigi puhul ühesuguse süsteemiga. Seepärast puudub sel sinu kui indiviidi hindamise väärtus.

Ega hinded ei mängi suurt rolli sinu tulevaste haridusalaste otsuste ja valikutega, sest seda teevad sinu eksamitulemused. Ja ega head hinded häid eksamitulemusi ei garanteeri ning halvad hindeid häid tulemusi ka mitte. Muidugi on erakordselt head hinded märkimisväärne, kuid nende puudumine ei tee sind halvemaks või väärtusetumaks inimeseks. Oma väärtust saad mõjutada vaid sina ise oma otsuste ja tegudega. Mäleta, et su hinnetel ei ole väärtust. Sinul on väärtus.