Paus kannab
ehk
Quo vadis, eesti teater?

Ostan “veenus.me” pileti. Edasi lükatud. Asendusetendus. Tühistatud. Ostan “Aed” pileti. Edasi lükatud. Vahetuspilet. Ostan “Kas sa etendad iseennast?” pileti. Tühistatud. Teadmatus. Millal üldse… kas üldse

Kui minu viimane teatrikogemus jääks lõplikuks, kas ma oleks rahul? Kas ma oleksin rahul, et ma olin see teatrikülastaja, kes jälgis pingsalt oma käekella pidevalt arvutades, mitu minutit on lõpuni? Kas ma oleks rahul, et mu ainuke emotsioon teatrisaalist väljudes oli kergendus, et see läbi sai? Kas ma oleks rahul, et ma ei tundnud külmavärinaid?

Marion Jõepera mõte, et õige teater on see, mis tekitab kananaha ihule, on mind saatnud alates teatrite sulgemisest just seetõttu, et mina ei mäleta, millal ma viimati teatrisaalis seda kananahatunnet kogesin. See aga ei tähenda, et ükski lavastus eesti teatrimaastikul ei ole hea. Ma ei tundnud aga siiski külmavärinaid vaadates lavastusi nagu “Performance STL-is”, “Vaimukuskuss”, “TAHE”. Kas see tähendab, et nad ei oleks väärinud aasta etenduskunstide auhinda? Loomulikult väärivad. Ehk on kananahk vaid pelgalt meeleseisund? Tunne, et midagi ei saa enam paremaks minna, ent siiski läheb. Täielik eufooria, emotsioonide ületung. Katarsis? Kui see ongi see õige teater, mida Jõepera silmas peab, pean temaga nõustuma – ainult emotsioonidest ei piisa.

Mulle tundub üha enam, et mitte ainult üleilmse viiruse tõttu, vaid mingisuguse üleüldise rahutuse ajel on hoopiski uut laadi teater lukust lahti keeratud, kombates elu piire, viies teatri saalist välja päris ellu. Hetke popim moetrend on kogukonnatunde leidmine. Eestvedajaks on Paide Teater 2021. aasta veebruaril algatatud projektiga PAIDE 3000, mis loodab jõuda ühe kogukonna utoopiani². Paide Teater ei ole aga sugugi esimene teater, kes otsib kogukonda. Teater NO99 2010. aasta projekt “Ühtne Eesti” oli selle liikumise algatajaks. NO99 hüppas pea ees vette, vee asemel ilutsemas ebastabiilne poliitmaastik. Projekt tekitas meelehärmi meedias, tänaval, koolis, kodus. Oled sa pooldaja või põlgaja? Mitme krooni eest sa oled oma piletit nõus müüma? Kindel sai olla vaid ühes – kogukond on leitud ning Saku Suurhalli 7200 piletit olid leidnud oma kodu. Võib ette kujutada, et kananahk oli ihul nii saalis olijatel kui poliitikutel – kas sünnib uus poliitiline jõud, kas midagi muutub? Kas ka üheks NO99 teatri sulgemise põhjuseks võis olla oma eesmärgi – kogukonna leidmine – täitmine?

Eero Epner peab kirjeldatud teatrit kaaperdamiseks,³ nihestades päriselus esinevaid hetki, andes neile uue sisu ja tähenduse. Epner tõi välja teatritrupi Rimini Protokoll, kes ostis paarsada autoettevõtte Daimler-Benzi aktsiat, mis vastavalt andis trupile õiguse kutsuda paarsada teatrikülastajat ettevõtte aastakonverentsile. Konverents transformeerus seejärel teatrietenduseks, kus “laval” olevaid ettevõtte juhtkonna liikmeid nimetati “osatäitjateks”. ³ Teater ei pea olema teatrisaalis professionaalsete näitlejatega. Teater on tunne, meeleseisund, hetke jäädvustamine mälupildis.

Mozarti reekviemi “Lacrimosa” kuulates tekib kananahk. Päriselt. See ei ole teater. Aga see võiks olla, kui mõelda Epneri kaaperdamise meetodile. Peab vaid leidma teatri või teatritrupi, kes oleks nõus ostma “Lacrimosa” autoriõigused. Reekviemi saab nimetada ümber lavastuseks, mille osatäitjateks on teoses esinevad viiulid, tromboonid, fagotid ja trompetid, lavastajaks saab Wolfgang Amadeus Mozart, teatrisaaliks muutub maailm. Teater on tagataskus alati olemas. Vahet pole, kas oled autos, tänaval või oma kodus. Vaja on vaid Mozartit ning järsku ei ole sa üksi, vaid sadade inimestega teatrisaalis.

Muidugi, näitlejatel on suur roll teatris, keegi ei taha minna inimtühja lava vaatama, ent teatris kaob näitleja individuaalsus. Põhirõhk on tervikul ja sisul. Teatrisse ei minda näitlejat vaatama nii nagu kinno minnakse Dicapriot vaatama. Teatrisse minnakse, et näha kas Draamateatri või Nüganeni uuslavastust ning kui tuttav näitleja end laval ilmutab, on see pelgalt juhuslik õnn. Vahel mõtlen, miks teatrinäitlejaid ei idealiseerita nii nagu filminäitlejaid, miks ei ripu magamistoas Angelina Jolie plakati kõrval Ita Everi oma?

Eesti teater võib ju olla lukus, kuid sotsiaalmeedia ja naabri uks on kriitikale alati avatud. Etendus on läbi, teatris tuled kustuvad, garderoobitädi niheleb juba koju, autod ja bussid täituvad publikuga, Eero Epner hakkab Düsseldorfist Bochumisse etendusele kõndima⁴, Marina Abramović plaanib 12 päeva söömata publiku ees olla⁵, Alissija vaatab 2018. aasta jooksul ära kõik Eestis professionaalsete teatrite poolt välja toodud lavastused.⁶ Sotsiaalmeedias tekib kartulisalati ja õhtukleitide piltide üleküllus. Algab arutelu: Kuidas meeldis? Kas mitte näitleja X ei mängi lavastuses Y paremini? Teatri Z tase on ikka kõvasti alla läinud sellest ajast, kui uue lavastaja palkasid. Julgemad ehk jagavad muljeid suuremas ringis. Kõige karmimad kriitikud ei ole need, kelle elukutseks on uuendada Postimehe või Õhtulehe kultuurikolumni. Need oleme meie ise – kõige tavalisemad Marid ja Jürid. Teatri võlu kaob täpselt sel hetkel, kui nimetatud Mari või Jüri muljed tekitavad kellelegi kolmandale eelarvamuse lavastusest. Teatri oodatud värske pilguga vaatajast on saanud kellegi vana. Ühte äärmusesse võib paigutada Paide Teatri keelu lavastuse “*******” piletil mitte avalikustada lavastuses toimuvat, tuli olla vaid valmis palju seisma ning treppidest liikuma.²

Eero Epneri küsimus “Kas see ongi lagunemise viimane faas, kui Sinust on saanud minu fantaasia?”⁷ mõjub etendusel “Kas te olete oma kohaga rahul?” tarduma panevalt. Kui teatrisaalist lahkuda, on lavastusest saanud mälestus nähtust. Ta on veel elus, Marid ja Jürid hoiavad teda elus, Kanuti Gildi SAALi mängukava hoiab teda elus. Aga mis siis saab, kui viimane etendus on läbi, kui Mari ei mäleta enam Jüri arvamust, Jüri ei mäleta enam Mari oma? Epneri, Kangro ja Ulfsaki lavastus uurib, kui pikk on nende seinte eluiga ning mis saab, kui etendus on läbi, kuhu me läheme, kas me veel kunagi kohtume. Lavastus muudab teatrikülastaja kogemuse perspektiivi ja kuidas me paigutame teatri ruumi. Peab vaid endilt küsima: kas ma olen nüüd rahul?

Eesti teater oli lukku pandud, luku võti katki murtud. Kas aeg seda parandab? Seda ütled sina. Mina ostan uue pileti. Ootan. Ja loodan, et etendus algaks, teatris tuled põleksid, inimesed ostaksid kartulisalatit, teeksid õhtukleitides selfie’sid. Et Eero Epner jõuaks kohale, et Marina Abramovič saaks hakkama, et Alissijal ei oleks nüüd teatrist kopp ees.
Sest minul ei ole.

…
¹Vanad ja uued mängud rahvaluulearhiivist. Inglismaa oli lukku pandud – http://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4740
²Paide Teatri kodulehekülg – https://paideteater.ee/
³Eero Epner 2021. Uus teater – Kaaperdamine. Sirp – https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/uus-teater-kaaperdamine/
⁴Eero Epner 2019. 60 kilomeetrit jalgsi Risto Kübara etendusele. Postimees – https://ekspress.delfi.ee/artikkel/86766273/60-kilomeetrit-jalgsi-risto-kubara-etendusele
⁵Marina Abramović 2002. The House With The Ocean View.
⁶Kinoteatri eksperiment – http://eksperiment.kinoteater.ee/
⁷Tsitaat lavastusest “Kas te olete oma kohaga rahul?”

Emili Kelle saavutas oma kirjatööga Draamateatri korraldatud arvustuse võistlusel I-II koha.