Sisepõlemismootorite müügikeeld aastaks 2035

Euroopa Liidul on kavas 2035. aastaks keelata kõigi sõidukite müük, mille süsinikueraldus on suurem kui 0g kilomeetri kohta. Selline muutus nii lähedases tulevikus võib aga tekitada palju probleeme, alustades elektrivõrgu koormusest ja lõpetades töötajate kaoga.

Autor: Karl Kukk, V lend
Foto: Meriliis Kivimägi
Arutlus on kirjutatud kultuuripäeviku raames

Ajalehes Euractiv ilmunud Sean Goulding Carrolli artiklis “EU plaanib 2035. aastaks sisepõlemismootorite lõppu” on öeldud, et selline muutus peaks tekitama olukorra, kus peaaegu 100% autodest on 2050. aastaks elektrilised. Samas toob see artikkel ka välja, et transport moodustab Euroopa liidu süsinikujalajäljest 29%. Sellest suurem osa on aga laevad ja lennukid. Seega muudaks sisepõlemismootoriga autode, mootorrataste ja väikekaubikute kaotamine olukorda vähe.

European Environment Agency avaldatud artikkel “Euroopa energiakasutus transpordivahendite kohta” ütleb, et hetkel kulutab teetransport aastas 12800000 TJ energiat. See on 3555555555555.6 kWh ehk 3555.6 TWh. Euroopa elektrivõrk ei ole disainitud sellist koormust taluma. Samas ei ole Euroopa Liit teinud ka plaane elektrivõrku suuremahuliselt uuendada. Arvestades praegust energeetilist seisukohta, on üsna tõenäoline, et kui kogu see energia, mis praegu tuleb bensiinist ja diislist, suunata ümber elektriks, siis elektrit enam ei jätkuks ja tekiks selline olukord, nagu on hetkel Suurbritannias või nagu oli 70ndate kütusekriisi ajal.

Artikkel “Iga autotootja elektriautode plaanid aastaks 2035 ja kaugemas tulevikus” toob välja paljude autofirmade plaanid elektriautode arendamisel ja vaid Bentley ja Rolls-Royce plaanivad 2035. aastaks süsinikuneutraalsuse saavutada. Enamus firmade eesmärk jääb siiski veel 2050. aasta juurde. Selline olukord võib tekitada juhtumi, kus firmad, kellel puudub elektriautode arendamiseks vajaminev kapital või tahtmine, lähevad pankrotti. Selliseks firmaks on näiteks Mitsubishi, mis küll tõenäoliselt ainult selle pärast pankrotti ei läheks, kuna autotööstus on vaid väike osa firma sissetulekust, aga siiski tähendaks see paljude töökohtade kaotust. Loodetavasti aga paneb olukord just insenerid kiiremini tööle ja selles vallas hakkab toimuma kiire tehnoloogiline areng, sest pakiline nõudlus on varemgi viinud uudsete lahenduste esilekerkimiseni.

Kui autod ja väikekaubikud võivad potentsiaalselt selle muutusega üsna hästi toime tulla, siis mootorratastele oleks see kindlasti äärmiselt suur hoop. Pea kõigi uute sportrataste kohta antakse alati välja kaks põhilist numbrit: võimsus ja mass. Nende väike mass on mootorrataste suur eelis autode ees. Üldjuhul üle 250 kg kaaluvast rattast enam paljud huvitatud ei ole. Üks kilogramm liitiumioonakusid suudab talletada 100-265 Wh energiat, üks kilogramm bensiini suudab aga talletada 46 megadžauli ehk 12777.8 Wh energiat. Isegi kõige parema mahutavusega aku oleks ikkagi ligikaudu 48 korda kehvem kui bensiin. Seega peaks praeguste kümneliitriste kütusepaakide asemel mootorratastel olema ligikaudu 336 kg akusid. See number ei ole aga saavutatav ja ainult akupakk kaaluks paljudel juhtudel rohkem kui samaväärne sisepõlemismootoriga mootorratas.

Kliimasoojenemine on igati aktuaalne probleem, millega kindlasti tegeleda tuleb. Teetranspordi süsiniku neutraalseks muutmisega kaasneb aga palju väljakutseid, mis vähemalt praeguse ja ilmselt ka 2035. aasta tehnoloogiaga on ületamatud.