Arvamus

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga ma võin julgelt väita, et Viimsi Gümnaasium on parim kool, kus ma õppinud olen. See võib tuleneda sellest, et alles nüüd olen ma piisavalt arukas ja mõistlik, et osata hinnata koolis seda, mida paljud tähele ei pane ning mida ma ise nooremana väärtuslikuks pidada ei mõistnud. Võib-olla on see aga seepärast, et olen hiljuti enda jaoks gümnaasiumis hästi hakkama saamiseks teada saanud ühe erilise saladuse, millele võib-olla osa teist veel mõelnud ei ole.

Ma usun, et suurem osa minu endistest õpetajatest nõustuksid, kui ma ütlen, et ma ei ole suurem asi klassi ees esineja. Seda teades kujutagem ette minu üllatust, kui seitse kuud peale lõpetamist seisin klassitäie õpilaste ees, tutvustades ennast nende valikaine õpetajana. Kogu seda eriskummalist teekonda on keeruline kirjeldada nõnda, et see oleks üheselt mõistetav. Isegi mina ei mõista vahepeal, et see oli päris.

Esimest õppeaastat analüüsides tõid nii õpilased kui ka õpetajad välja mentorsüsteemi parendamise vajalikkuse. Seda eelkõige mentorgrupi sisulise tegevuse eesmärgistamiseks. Kirjutasin Innovele taotluse täiendavaks rahastuseks, et viia läbi järjepidev õppeaasta jooksul toimuv koolitus mentoritele.

Põhikooli riiklikus õppekavas väidetakse, et ajalugu õppides omandavad õpilased kultuuriruumis orienteerumiseks vajalikke teadmisi oma kodukoha ja maailma minevikust ning kultuuripärandist. Sotsiaalainete III kooliastme õpitulemuste all on kirjas, et õpilane kirjeldab viikingite elu, nimetab ja näitab kaardil nende retkede põhisuundi, teab kiriku osa keskaja ühiskonnas nii kultuuripärandi säilitajana kui ka maailmapildi kujundajana. Õppesisu all on välja toodud Skandinaavia eluviis ja ühiskond. Ometi pole mina, 12. klassi õpilane, koolis õppinud viikingitest kauem kui 45 minutit, mis on üks põhikooli tund, sedagi asendusõpetajaga.

G2 astmes on rambivalguses alati uurimistöö, õpilasfirmad ja praktiline töö. Nendest ei saa üle ega ümber, kuid kui see etapp elus üle elada, siis ootab 12. klass ees enda lõpueksamitega. Mina, G1 õpilane, otsustasin uurida, kuidas läheb meie kooli õpilasfirmadega.

Mu vanavanemad elavad siinsamas Tallinnas ning ma ei ole kunagi mõelnud sellele, mis juhtuks, kui nad elaks teises linnas või hoopiski teises riigis. Samuti ei ole ma kunagi mõelnud olukorrale, kus mul ei ole võimalust neid näha või nendega päris elus rääkida.

Arvatakse, et eestlased on tõsised. Mossis nägusid on meil võimalik näha näiteks kontserditel, kus rahvas vaid vaikselt istub, mitte ei ela kaasa. Samuti tänaval jalutades näeb naeratavaid nägusid harva. Ma aga arvan, et on ka erandeid ning ühest erandist ma tahangi rääkida.

Kaine mõistus ei lase valeuudiseid ligi Koroonaviiruse hulluses on üpris lihtne kaotada mõistus ning lasta paanikal enda üle võimust võtta. Meedia ei tee seda olukorda kuidagi kergemaks, vaid hoopis süvendab…

Praegu on käimas aasta 2020, see on mõnes mõttes omapärane aasta, sest sellega on alanud uus kümnend ning elame nüüd ka selle sajandi kahekümnendates aastates.

Kell on üheksa, karge 6. detsembri hommik. Rühm Eesti sõdureid stardib lennuga Lääne-Aafrikasse Mali riiki. Lennukis on 11 kasti koolitarbeid ja mänguasju, nendega koos ka killuke Viimsi noorte südametest.