Järjejutt

Tülpinud pilgul vaatas Alexander kuuvalgusest seinale joonistunud aknaraamivarje. Kui kerged ja rahulikud need oma õrnas kumas välja nägid. Alexander oleks ka tahtnud olla vari seinal, hõljuda vaikuses. Tulla koos kuuga, minna koos pilvega. Tantsida ööpimeduses nagu puuleht tuules.

Ta otsaesine kipitas, kui sääsk oma terava nõela talle naha alla surus ja sealt värsket verd rüüpas. Aga ta ei tõstnud kätt ega liigutanud pead, et sääske eemale peletada. Ta vaatas vaid, kuidas üksik punane leek kitsa jalaraja kõrval asuvast tõrvikust jõudu saades vaba ja muretuna õhus vookles.

Kui jumal oli loonud maailma, lõi ta mehe ja naise ühest ja samast savitükist. Mehe nimeks sai Aadam ja naise nimeks Lilith ja jumal armastas Lilithit nii väga, et usaldas talle oma salajase nime.

Mitmeid kordi oli Alexander und oodates mõelnud, kuidas see kõik ühel päeval lõppeb. Kord ta põgenes sõpradega ja jättis maha kõik, kes veel härra Carstonisse uskusid. Teinekord ta leidis viisi, kuidas tõestada kõigile, et härra Carston pole see, kes ta väidab end olevat, ja üheskoos oleksid nad ta Saarelt minema ajanud. Nüüd tundusid need kaks võimatud.

Kauguses pudenes laepraost veetilk ja maandus kivipõrandal laiutavasse lompi. Tuul kohises läbi koridori, vilistas pragudes ja peksis vastu seinu. Madal meeshääl karjus läbi pisarate. Pehme lapsehääl karjus vastu. Piinatuid oli palju ja kõik karjed kokku kõlasid kui vaevatud segakoori ühine luigelaul.

Tüdruku vananenud nahale joonistusid peenikesed hallid jooned, ta nahk tõmbus hallikaks, juuksed kaotasid oma noorusliku jume. Ta eluleek silmades tuhmus ja imepisikesed tuhatolmu killud langesid vaikselt põrandale kohas, kus tüdruk oli seisnud. Härra Carston ei naeratanud.