Järjejutt - II osa
Autor: Laura Nuka
Illustratsioonid: Marta Toomsalu
BERNADETTE
Ta otsaesine kipitas, kui sääsk oma terava nõela talle naha alla surus ja sealt värsket verd rüüpas. Aga ta ei tõstnud kätt ega liigutanud pead, et sääske eemale peletada. Ta vaatas vaid, kuidas üksik punane leek kitsa jalaraja kõrval asuvast tõrvikust jõudu saades vaba ja muretuna õhus vookles.
Vana öökull hüüdis kaugusest. Ritsikad siristasid ja vesi mulksus vaikselt järvesängis. Vanas puitmajas valitses öörahu ja Bernadette seisis üksi järvekaldal. Ta kõhkles. Kas ta oli valmis võitlema inimestega, kes igal juhul ta surma tahtsid, kes ei teadnud, et ta on Bernadette, austusväärse härra Carstoni kasutütar. Kuidas ta sai jätta maha oma sõbrad ja kasuisa? Kas ta ikka tahtis minna?
Aga ta ei saanud jääda. Ta ei suutnud enam taluda Alexandri silmi, mis teda ignoreerisid. See pidi olema ta elu parim päev. Ta oli sellest terve elu unistanud. Ta oli isegi õmmelnud endale uue valge kleidi selleks eriliseks päevaks.
Ta oli unistanud, kuidas ta istub kõneväljakul esireas, Alexander ta kõrval, hoidmas ta kätt. Päike loojub ja taevas on kaetud roosade toonidega, muru on selle erilise päikesepaiste käes tavalisest rohelisem ja sammal eredam.
Kuidas ta jalutab härra Carstoni juurde lavale ja kõik plaksutavad ainult talle. Kuidas ta annab oma vande ning seob end härra Carstoniga läbi vere, igavesest ajast igavesti, saades lõpuks päriselt ta tütreks.
Siis oleks Alexander saatnud ta magamistoa ukseni ja selle ees põlvili langenud ning teda naiseks palunud. Kuidas ta siis oleks poetanud pisara ja sosistanud talle sügavale kõrva sisse „jah”.
Miks pidi Percival talle silma tegema ja ta kõhu seestpoolt kihelema ajama? Miks pidi ta temaga maja taha hiilima? Miks pidi Percival teda suudlema? Miks pidid nad Alexandrile vahele jääma?
Miks see talle meeldis?
Ei! Ta ei saanud sinna jääda. Ta lükkas paadi vette ning ronis sisse. Ta tõmbas tugevalt paar korda aerudega ja jälgis siis, kuidas ta vanast puumajast aina kaugemale ja kaugemale triivis.
Vesi mulksus vaikselt, öökull hüüdis kaugusest, hunt ulgus, ritsikad siristasid. Järv auras ja õhk oli niiske. Vanast puumajast paistis veel üksik punane tuluke jalgraja teepervel ja tema ümber oli vaid pimedus. Külm ja tühi pimedus.
„Hüvasti,“ sosistas ta.
Üksainus pisar põgenes ta silmast põsele ja tilkus paadipõhja, kus see imbus puidu kiudude vahele ja sai üheks paadiga.
ALEXANDER
„Kurat!“ pomises ta iseendale.
Suurest ääreni täis veeämbrist loksus kopsakas jäine tilk ta varbale ja tegi ta lambavillast sussi märjaks, kui ta uniselt mööda kitsast kivitreppi alla kööki sammus. Puidust ämbri köiest sangad soonisid ta peopesi ja vana selg valutas küürus olemisest. Kiiruga astus ta viimased astmed alla ja asetas ämbri maha, et selga sirutada. Selgroog raksus ja lihased seljal venisid tuima valuga, kui ta käsi ringutas.
Irvakil ukse tagant kostusid hääled. Ta nõjatus uksele lähemale, et paremini kuulda. Üks neist oli hääl, mida ta arvas, et ei kuule enam kunagi. Hääl, mis kummitas ta mälestustes ja ei lasknud tal uinuda. Hääl, millega kaasas käinud nägu oli tal ammu ununenud. Kas tõesti võis see olla Tema?
Ta süda tagus raskeid lööke ja ärevus surises üle terve keha. Ära löö oma lootusi liiga kõrgele, mõtles ta, see ei saa olla tema. Ta jooksis deemonite lõugade vahele. See ei saa olla tema. Ta on surnud.
„Võta end kokku vanamees!“ kirus ta end ja avas ukse.
Seal ta oligi. Elus ja terve. Bernadette. Ta kandis uusi riideid, linnarahvalikumaid. Ruudulisest kangast heledat pluusi ja pruuni seelikut. Ta soeng oli teistsugune, tukka keeratud lokid raamisid ta nägu ja tõid välja ta põseluud, ülejäänud juuksed olid korralikult madalasse krunni keeratud. Ta oli muutunud, täiskasvanulikum. Ta tundus olevat õnnelik.
Alexander seisis kohmetult ukseavas ja vaatas, kuidas tüdruk askeldab lõdiseva võõra poisslapse kallal. Bernadette vaatas viivuks ta poole ja hakkas kiiruga poisikese varbaid mudima.
„Kas sa saad mulle vett keeta?“ hüüdis ta.
Alexander noogutas. See oli kõik, mis ta suutis endast välja saada. Ta köhis kurgu puhtaks ja astus pliidi juurde, kus kallas värske kaevuvee, mis ta oli toonud, suurde kastrulisse, viskas pliidi alla puid juurde ja jälgis, kuidas vesi keema läheb.
Alexandri maailm oli äkitselt jäänud seisma. Bernadette ei tundnud teda ära. Tõsi, ta juuksed olid pikemad ja nägu kattis tihe habe paari halli karvaga, aga ta ei saanud ju ometi nii erinev välja näha?
Keegi koputas ta õlale. Ta pööras end aeglaselt ümber, sest selg veel valutas raske ämbri kandmisest.
„Tere, ma olen Bernadette, ma usun, me pole varem kohtunud,“ ulatas ta tervituseks käe.
Alexander kergitas kergelt kulmu. Möödunud oli ainult kuus kuud. Kuus kuud sellest, kui nad koos maasikaid sõid ja Jakko nende üle dramaatiliste žestidega nalja viskas. Kui nad olid just saanud 19aastaseks ja alasti järves ujumas käisid. Ta ei saanud nii palju vanem välja näha, et ta poleks äratuntav? Kortsud ta silmade ümber ei saanud nii hullud olla.
Alexander võttis Bernadette’i käest ja raputas seda ning lisas kerge noogutuse. „Tere!“ ütles ta.
Bernadette naeratas ja seletas askeldamise käigus, kuidas ta oli siin koolis üles kasvanud ja kuidas ta oli kuulnud järvelt appikarjeid ning siis siia tagasi jõudnud. Alexander ei kuulnud sellest suurt midagi. Ta oli lootnud, et Bernadette tunneb ta häälest ära, aga seda ei juhtunud. Kas ta hääl oli ka muutunud niivõrd, et see oli äratundmatu? Asjaolud olid hullemad, kui ta oli algselt arvanud. Palju, palju hullemad ja nüüd oli aeg hakata kiiremas korras tegutsema.
Ta jättis kuumeneva vee ja kiirustas toa teises otsas asuva köögi peaukse poole, et veenduda selles, et keegi ei kuule, mis tal Bernadette’ile öelda on. Veendunud, et nad on kolmekesi, kükitas ta laua kõrval põlvitava Bernadette’i kõrvale ja võttis ta kätest kinni. Bernadette vaatas teda rõõm silmis.
Oh kuidas ta oleks tahtnud, et järgnevad sõnad poleks kunagi pidanud tüdruku kõrvuni jõudma, aga ta oli nüüd vanem ja targem ning tema kohus oli kaitsta endast nõrgemaid.
„Pakkige oma asjad ja minge kohe ära! Kuuled mind? Sa pead kohe siit lahkuma!“
Trepilt kostus tuim matsatus. Keegi oli tulekul.
„Sa poleks tohtinud siia tagasi tulla, Bernadette!“ ütles ta ja tõusis, kui härra Carston kööki astus.
Ta kummardas kergelt tervituseks ja lahkus köögist.
BERNADETTE
Bernadette ei mõistnud. Ta tundis siin majas kõiki õpetajaid, aga seda vennikest polnud ta küll kunagi varem kohanud, kuigi miski tema juures oli väga tuttav. Ta ei teadnud küll, mis see oli. Mehe kulmukergitus, kui Bernadette end tutvustas, oli temas tekitanud tunde, et ta ei meeldinud mehele.
Bernadette naasis maas istuva nutva lapse külmetavate varvaste kallale ja üritas veidra vanamehe veidrad sõnad peast pühkida. Kõik oli korras. Ukse avanud tüdruk tervitas teda soojalt, kallistas teda ja ütles, et oli teda igatsenud ja see oli ta hirmud minema ajanud. Ta oli kiitnud ta villast pruuni seelikut, mille Bernadette ise õmbles, ja uut soengut. Härra Carston ei olnudki vihane ta lahkumise üle, vaid võttis ta vastu suure kallistusega. Kõik oli korras. Ta oli koju jõudnud!
„Siin on poisikesele kuivad riided ja villased sokid. Ma tõin tiba sinepipulbrit ka jalavanni jaoks,“ ütles härra Carston.
„Aitäh, Isaiah!“ naeratas Bernadette ja härra Carston silitas ta pead.
Ta tõstis pliidilt kuumaveekastruli ja valas vee kaussi, mille Bernadette oli varem laua kõrvale maha asetanud. Seejärel võttis mees istet söögilaua kõrval pingil. Bernadette vältis ta pilku. Ta kartis, et härra Carston soovis teada, miks ta oli lahkunud. Ja ta kartis, et ta ei oska sellele küsimusele vastata.
„Bernadette, vaata mind.“
Bernadette ignoreeris ta palvet.
„Vaata mind!“ ütles ta karmimal toonil.
Seekord Bernadette kuuletus, pööras pea härra Carstoni poole ja pendeldas pilguga ta silmilt põrandale ja seinale ja tagasi ta silmadesse.
„Kus sa oled olnud? Ma muretsesin su pärast.“ Härra Carstoni hääles puudus hellus.
Bernadette vältis vastamist, kallates vette sinepipulbrit ja katsetades käega, kas vesi oli parajalt jahtunud. Ta ei jõudnud näppu vettegi panna, kui aur juba ta näppu õrnalt kõrvetas.
„Siin ja seal.“
„Siin ja seal? Bernadette sa ikka saad aru, millise segaduse sa kokku oled keeranud?“ lõi härra Carston käega vastu lauda. „Kas sa saad aru, kui väga sa mulle haiget oled teinud? Mida ma olen sulle terve elu õpetanud? Mh? Ei tohi siit saarelt lahkuda, mitte eal! Nad mürgitavad su mõtted ja pööravad su meie vastu! Nad ei tea, et me oleme erilised. Kuidas sa saad nii rumal eit olla?“
Bernadette’i silma tikkus pisar. „Ma ei ole…“
„Bernadette! Luba, et sa mulle enam kunagi midagi sellist ei tee!“
Härra Carston polnud kunagi nii kurjal häälel temaga rääkinud ja ta tundis, kuidas härra Carstoni silmad näevad, kuidas ta hing üritas tõmbuda südame kõige kaugemasse nurka kerra, et pageda mehe viha eest.
Ta viivitas vastusega liiga kaua ja härra Carston haaras ta käest, surus selle tulikuuma vette ning ei lasknud tal seda välja tõmmata. Ta kisendas ja palus, et mees lõpetaks. Poisike karjus suurest ehmatusest.
„Luba mulle, et sa enam kunagi nii ei tee!“ karjus härra Carston üle lapsekisa.
„Ma luban. Anna mulle andeks, ma poleks pidanud lahkuma. Anna mulle andeks,“ ütles Bernadette.
Härra Carston lasi Bernadette’il käe veest välja tõmmata ja laskus põrandale ta kõrvale, mille järel tõmbas ta Bernadette’i oma embusesse ja ütles: „Sa olid selle ära teeninud. Patustajaid tuleb karistada, sa tead seda.“
Bernadette ei liigutanud end. Valu käes oli kogu energia temast välja imenud ja ta ei jaksanud enam midagi tunda. Ta ei pilgutanud silmi, ta ei suutnud mõelda, ainus, mis ta tundis, oli kuum käelaba ta käsivarre otsas.
„Tule nüüd,“ ütles härra Carston ja juhatas ta külma veega poolenisti täidetud veeämbri juurde. Külm vesi küll jahutas ta tulitavat kätt, kuid lisas ka juurde uue valu, mis kasvatas ta käele suured villid.
„Tule, aeg on hiline, ma saadan teid voodisse,“ lükkas härra Carston teda õrnalt ukse poole.
Ja Bernadette kuuletus. Poisike võttis kinni Bernadette’i vasakust käest ja härra Carston jäi temast paremale.
Teel teisel korrusel asuva magamistoani möödusid nad ekstravagantsetest vaipadest, läksid üles graveeritud käsipuuga suurest trepist, mille tumepruun toon paistis mahedalt suure laelühtri valguses. Ta kontsad klõbisesid valjult puupõrandal ja lillepotid aknalaual mõnitasid teda.
Tal oli häbi. Miks oli ta kunagi arvanud, et linnas vaenlaste seas on tal parem elu, kui siin olid inimesed, kes teda armastasid ja toetasid. Kuidas ta võis neile nii teha? Kuidas ta sai neid reeta?
Pööranud koridori lõpust paremale, jalutas neile vastu vana tuttav nägu. Blondid krussis juuksed, tukk mis torkis silmi, traksipüksid, porgand käes. See sai olla ainult üks inimene! Ta nägi vanem ja väsinum välja, aga see pidi tema olema.
„Jakko!“ hüüdis Bernadette rõõmsalt.
Jakko peatus sammupealt ja raputas punnis silmadega imestusest pead.„Bernadette? Sina siin!“ Bernadette naeratas laialt ja jooksis poisi käte vahele, kes tõstis ta õhku ja keerutas suurest rõõmust.
„Sind ma olen küll igatsenud!“ hüüdis ta omale omapäraselt dramaatilisel viisil. „Ja kes sina oled?“ kükitas Jakko Bernadette’ile järele jooksnud poisikese ette ja puudutas ta nina. Poisike tõmbus Bernadette’i taha peitu ja Jakko naeris. „Naljakas semu sul!“
„Jakko, kas sa saadad Bernadette’i ta toani, mul on tarvis minna paberitööd tegema?“ küsis härra Carston.
„Jaa, ikka!“
Härra Carston noogutas, silitas Bernadette selga ja läks tuldud teed tagasi. Bernadette’ile meenus ta valutav käsi ja ta peitis selle oma selja taha. Jakko ei pidanud sellest midagi teadma.
„Tulge lähme!“ viipas Jakko Bernadette’i toa suunas. „Sa oled vahepeal lapse saanud ma vaatan. Ja vaat kui suur teine juba,“ võttis ta ampsu oma porgandist.
Bernadette naeratas, aga ei vastanud. Ja nii nad jalutasid paar minutit, vaikuses. Bernadette’i vana magamistoa ukse taga ütles ta välja küsimuse, mis oli teda tervel teel sinna painanud: „Kuidas Alexandril läheb?“
Jakko peatus, vaatas aknast välja ja sügas habet. Ta tegi näoga veidraid grimasse ja toetus kätega aknalauale. „Tead, ta… on ikka päris metsas omadega.“
„Mis sa sellega mõtled?“
„Noh, ta on…“ Jakko vehkis käega, „Ta on hästi vaikseks muutunud ja on kogu aeg nii kurva näoga. Tead,“ pööras ta näoga Bernadette’i poole, „ma arvan sa peaks temaga ise rääkima. Kohe. Aga, Bernadette, sa peaks teadma, et… Alexander on palju muutunud.“
Jakko vaatas talle sügavalt silma ja asetas oma käe ta õlale.
„Ta näeb palju vanem välja. Mitte miski, mida karta, see pole üldse nii hull, kui sa arvad! Usu mind, ta on ikka sama nunnu nagu siis, kui sa teda viimati nägid, aga nii see on.“
Ja siis Bernadette mõistis, mis köögis kohatud vanamehe juures nii tuttav oli tundunud, miks see vanamees oli tahtnud, et ta minema läheks. See oli Alexander, kes vihkas teda ja ei tahtnud temaga enam kunagi midagi pistmist teha!
„Ta vihkab mind.“
„Kindlasti mitte!“ tõmbas Jakko õhust käega. „Mine räägi temaga, ta on oma toas, ma viin selle väikese semu ise magama.“
Bernadette vaatas poisikese poole, kelle pisikestes lapsesilmades paistis paanika.
„Jakko on tore onu, teda pole vaja karta, ma tulen ka kohe magama,“ silitas ta poisi pead.
Jakko sirutas poisikesele käe ning too võttis sellest lõpuks nutt silmis kinni. Bernadette vaatas Jakkot ning mõlemad noogutasid ja jalutasid eri suundadesse.
Alexandri ukse taga tõmbas ta hinge. Kõik mõtted olid meelest pühitud, vaid süda tagus kõrvus ja kõhulihased olid pinges. Ta tõstis käe, et koputada, kuid enne kui sõrmenukid vastu ust puutusid, tõmbas ta käe tagasi ja hakkas minema jalutama.
Ei, sa ei saa jälle põgeneda, kisendas sügavalt sisimast kõhutunne ja põletushaavadega käsi tuikas, tuletades talle meelde, kui palju valu tema otsused olid teistele juba põhjustanud.
Ta hingas sügavalt sisse ning jalutas tagasi ukseni ja koputas.
Uks avanes ja sealt vaatas vastu üks vana mees, kõvasti vanem kui 19aastane Alexander. Mehe kulmud olid täiesti hallid, juustest rääkimata, silmalaud olid kottis ja silmaalused kortsus. Kas see oli tõesti Alexander
Mees vaatas teda kurva väsinud pilguga. Ta silmad olid küll samasugused kui Alexandril, aga neist puudus sära, mis oli alati Bernadette’ile meeldinud. Kas tema oli selles süüdi?
„Alexander?“
Alexander hingas kergendusega sisse, naeratas ja tõmbas Bernadette’i oma tuppa oma embusesse. Ta hoidis tüdrukut tugevalt, peaaegu lämmatavalt. Paistis, et ta kardab, et kui ta Bernadette’ist lahti laseb jääb ta temast jälle ilma. Ta nina lörises ja Bernadette’i pluusivarrukas tõmbus niiskeks.
See oli tõesti Alexander. Ta kallistus oli ikka sama soe ja hell nagu vanasti. Seal oli ikka hea ja turvaline olla.
„Anna mulle andeks,“ sosistas Bernadette poisile kõrva ja temagi silmi tikkusid pisarad.
Tuul peksis lumevihaga vastu akent ja vilises aknapraos. Siin toas oli palju külmem kui mujal ja Bernadette tundis, kuidas ta seljalihased külmast võbelevad.
Alexander toetas oma lauba Bernadette’i omale ja sosistas: „Bernadette, sa ei saa siia jääda.“
Bernadette silitas sõrmeotstega ta kortse silmade all, pühkis ta pisaraid. Mis küll oli temaga juhtunud? Oh, Alexander! Bernadette pakkus hallide juuksekarvade, kortsude ja käheda hääle põhjal, et tema armsam näeb välja umbes 50aastane. Bernadette’i kulm vajus kortsu ja mure punus silmis pesa. Kas tal oli tervisega ikka kõik korras?
„Paari tunni pärast kukub kägu südaööd, saame siis raamatukogus kokku. Sa ei saa paar päeva siit lahkuda, sa võiks siis juba teada, mis siin toimub,“ tõusid Alexandri suunurgad üles, kuid silmini naeratus ei ulatunud. „Mine nüüd maga veidi, jõuad küll veel,“ lükkas ta Bernadette’i õrnalt ukseavast välja. „Ja ära kellegile räägi, mis ma just sulle ütlesin.“
Bernadette noogutas, naeratas ja lahkus.
Kas see oligi kõik, mõtles ta.