Järjejutt - III osa

Autor: Laura Nuka
Illustratsioonid: Marta Toomsalu

      Kui jumal oli loonud maailma, lõi ta mehe ja naise ühest ja samast savitükist. Mehe nimeks sai Aadam ja naise nimeks Lilith ja jumal armastas Lilithit nii väga, et usaldas talle oma salajase nime.
      Jumal soovis, et Aadam saaks juhiks ja Lilith alluks talle, mis Lilithile polnud sugugi meeltmööda. Lilith keeldus olemast vähem kui ta mees, sest leidis, et olles loodud samast materjalist on ta Aadamaga võrdne. Jumal aga polnud nõus temaga kompromissi looma.
      Lilith vihastas ja põgenes Eedeni aiast, et leida omaenda paradiis. Valjul häälel hüüdis ta Jumala salajase nime, mille peale too Lilithi tiivuliseks deemoniks muutis. Lilith lendas kaugeile maile ja nautis mõnda aega looduse pakutud mõnusid. Lõpuks leidis ta ilusa maa, kus polnud valitsejat. Maa, mille üle sai tema valitseda. Üksi.
      Aadam palus jumalat, et too Lilithi tagasi tooks ning jumal saatiski kolm inglit Lilithit otsima. Enne kui ta neil minna lasi, andis ta neile salajase käsu.
      Kui kolm inglit ta viimaks leidsid, vastas Lilith, et tal pole mingitki kavatsust Eedeni aeda naasta ning karistuseks ta sõnakuulmatuse eest lubasid kolm inglit tappa iga aasta sada last ning sundida Lilithit seda pealt vaatama. Lilith keeldus allumast, välja arvatud tingimusel, et inglid säästavad iga ristiga läbitud poolkuukujulise märgistusega sündinud lapse. Arvates, et sellist märki ei hakka kandma ükski inimlaps, olid inglid nõus.
      Lilithi läks abipalvega Saatana juurde, et too annaks talle jõudu võidelda Jumala jultumusega. Ja Saatan nõustus, tingimusel, et Lilithist saab tema naine. Ta lubas Lilithile, et ei hakka kunagi valitsema naise üle ja kroonib tema enesega võrdseks Põrgu kuningannaks. Lilith nõustus ja koos Saatanaga loitsisid nad ööd ja päevad, kuni sündis esimene ristiga läbitud poolkuu märgiga laps.
      Kuid sellega ei lõppenud Lilithi kannatused. Inglid olid mürgitanud inimlooma mõtted ning müstilise märgiga lapsi peeti neetuks. Inimesed hülgasid oma neetud lapsi metsatukkadesse tagasi vaatamata. Metsas üksinda surid vaesed beebid ilma hoole ja armastuseta. Ilma ema kaitseta.
      Lilithi raev võttis ta üle võimust ja ta hiilis maona tagasi Eedeni aeda. Sealt leidis ta eest võõra naise. “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?”, küsis ta naiselt. Ja naine vastas: “Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!” Ja Lilith ütles naisele: “Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele ja tema sõi.
      Jumala vihakarjete saatel hiilis Lilith Eedeni aiast välja, vaadates tagasi, kuis jumal karistas Aadamat ja ta uut naist.
      Süda lapsukeste pärast murest murtud, lõi ta oma väikesele maale suure maja ning ümbritses selle sügava järvega, mida ükski ingel eal ületada ei saa. Kõik hüljatud lapsed kandis Lilith oma majja ning kasvatas nad üles, hoolitses nende eest, pakkus peavarju, süüa ja kaitset kurja maailma eest. Ta õpetas neile jumala jultumusest ja inimlooma rumalusest ja lubas oma lastele, et nad ei pea kunagi tundma nälga ega hirmu nagu Aadam ja ta naine.
      Möödus aasta ja ka teine ning Lilith ihkas saada päris oma last, kes aitaks tal hüljatud lapsi kasvatada. Ja nii hiilis ta teinegi kord tagasi Eedeni aeda, et Aadamale kätte maksta. Ta muutis end ilusaks Eevaks ja heitis Aadamaga ühte. Koos veetsid nad meeldiva öö ning kui mees uinus, hiilis Lilith rahumeelselt Eedeni aiast välja. Üheksa kuud hiljem tõi ta ilmale poisslapse, kel nimeks Isaiah.

BERNADETTE

„Miks tema siin on?“ ütles Percival.
      Bernadette seisis valgusesõõri ja pimeduse piiril raamaturiiulite vahel, vaatas kuusepuust laual põlevat üksikut küünalt ja peitis sõrmed kampsunivarrukatesse. Percival seisis teisel pool lauda ja vaatas teda, suu ja kulmud krimpsus. Bernadette ei soovinud samaga vastata. Miks oli see mees talle kunagi üldse meeldinud? Kuidas oli ta saanud uskuda, et nende vahel oli midagi? Kuidas ta sai sellist inimest üldse suudelda? Rõve!
„Kas sa siis ei näe, mida ta tagasitulek näitab? Ta on elus! Ta…,“ vastas Alexander, kes istus mugavalt seljatoega toolil ja ei lasknud end Percivali remarkidest mõjutada.
„Lõpeta, enne kui kurja karja tood! Ta on härra Carstoni sülekoer! Ta ei ole üks meist. Saada ta kohe minema!“
„Kuule Percival, rahune maha, see on ju meie Bernadette, me saame teda usaldada,“ ütles Jakko ja tõmbas laua alt tooli ning viipas käega, et Bernadette istuks.
Ta võttis Jakko pakutud toolil istet.
„Kas sa saad aru, kui rumala vea sa oled juba teinud, Alexander?“ vehkis Percival kätega, „Ta võib kohe peale siit lahkumist Carstoni sülle joosta ja ära kaevata, et me rikume reegleid.“
„Ta saaks ise ka siis karistada,“ mainis Jakko, „vaata ta kätt. Kas sa arvad, et ta tahab seda uuesti läbi elada?“
Bernadette’i suu vajus ehmatusest lahti ja ta peitis haige käe laua alla.
„Pole raske seda märkamata jätta, isegi kui sa käe ära peidad,“ toetas Jakko käe Bernadette’i õlale. „Mul on kahju, et ta sulle nii tegi.“
„Te olete mõistuse kaotanud,“ raputas Percival vihaselt pead, võttis istet ja ristas oma käed rinnal.
„Tundub, et me oleme jõudnud üksmeelele. Olgu siis, kust alustada?“ ütles Alexander.
„Alustame siis sellest, miks me siin salajas öörahu rikume,“ läks Jakko elevile.
      Alexander noogutas ja Jakko jätkas: „Me arvame, et härra Carston varjab midagi meie eest. Me arvame, et ta valetab meile välismaailma kohta. Vaata ennast, sa oled elus ja terve, kuigi sa elasid nii-öelda deemonite maal. See, et sa siin oled tõestab täpselt, et Carston valetab!“
Bernadette isegi ei osanud reageerida. Kuidas nad said härra Carstonit niiviisi reeta? Ta oli Lilithi prohvet, ta oli õnnistatud ebamaiste teadmistega ja kõik, mis ta rääkis oli tõsi.
„Ei! Isaiah ei valeta. Linnarahvas kardab meiesuguseid. Nad hülgavad päriselt lapsi, kes on Lilithi märgiga sündinud. Ma jäin ellu ainult sellepärast, et ma teesklesin, et ma olen keegi teine. Jah ma tulin tagasi, aga see oli… imelik, nagu naljakas kokkusattumus, aga samas miski otsekui tõmbas mind siia tagasi,“ ütles Bernadette.
„Näed jah?“ nähvas Percival.
„Peale seda, kui sa lahkusid, on meiega palju imelike asju juhtunud. Nagu sa näed, siis me kõik näeme palju vanemad välja,“ jätkas Alexander ja toetus küünarnukkidega lauale.
„Vahepeal me kuuleme öösel imelike karjeid,“ lisas Jakko.
„Mitte keegi pole siin vanem kui 30 aastat. Mitte keegi, isegi vana Pete mitte ja ta näeb välja igivana,“ ütles Alexander.
„See ei tõesta midagi,“ ütles Bernadette. „Sellele on kindlasti mõni loogiline selgitus.“
Percival tegi näo, mida võis tõlgendada sõnadega ’näed, ma ütlesin teile’.
Bernadette kortsutas kulmu.
„Bernadette, sa ju näed ise ka, et faktid ei ühti,“ ütles Alexander. „Meil on teooria, et meie vananemine on seotud selle veresidemega, mille me kõik härra Carstoniga pühitsemisel lõime ja äkki, et see on ka põhjus, miks me kunagi siit lahkuda ei saa.“
„Mis sa sellega mõtled,“ hakkas Percival huvi tundma.
„Härra Carston korrutab pidevalt, erinevate sõnadega, aga siiski, et me ei saa siit kunagi lahkuda. Ja nagu Bernadette’i näitest me näeme, siis isegi kui me lahkuks, miski tõmbaks meid ikka tagasi.“
„Kas sa tahad öelda, et meil pole lootustki siit põgeneda? Hulluks läinud. Alexander, sa mõtled liiga palju!“ ütles Percival.
„Mida linnarahvas Lilithist räägib?“ segas Jakko vahele.
„Et ta on tiivuline deemon, kes varastab lapsi, aga see on kõigile teada, et linnarahva mõtted on mürgitatud valearusaamadega. Nad räägivad, et me oleme neetud ja Lilithi märk määrab, milline beebi on määratud saama deemoniks nagu tema ise. Aga meist keegi ei ole deemon. Härra Carston on hea inimene ja ta armastab meid.“
„Sa ei tea, millest sa räägid! Sa ei tea, kuidas emad nutavad, kui nad oma lapsi metsa jätavad, sa pole kuulnud nende karjeid ja palveid, et nad saaksid oma last alles hoida. Kordagi ei palu nad, et nende laps oleks sündinud ilma Lilithi märgita, ainult et nad saaks oma lapse endale hoida. Sa ei tea, et need lapsed, kelle me metsast üles korjame, kasvavad üles keldris. Igal aastal sada last. Kas sa kujutad seda ette? Mitte miski, mida härra Carston õpetab, pole tõsi! Miks peame meie vananema kiiremini, kui on loomulik ja tema saab 60-lt välja näha nagu noor mees? Miks meie peame surema, et tema saaks elada?“ nähvas Percival.
„See on Lilithi palve, me ei saa kunagi seda mõista. Me oleme kõigest inimesed.“
„Lilith on deemon, nagu sa isegi ütlesid. Deemonite ema.“
„Ma ei…“
„Böö!“ hüppas harjakapist välja punapäine neljakümnendates eluaastates mees, saiapäts näpuvahel. Vallatu Eldred?
„See nüüd küll ilus polnud, Eldred. Meil on siin tähtis vestlus pooleli. Häbi sul olgu!“ tõreles Percival ja Eldred võttis saiast irvitades ampsu.
      Ta tõstis näpu, et teised ootaks, kuni ta oli mälumise lõpetanud ja peale paari hetke vaikust ütles ta: „Teate kallid, lähme täna kõik ilusti magama ja siis järgmine kord arutame asja edasi. Bernadette’il on vaja asja veidi seedida, ega meiegi ei olnud üleöö valmis lahti ütlema kõigest, millesse me oleme terve elu uskunud.“
„Kuidas te saate teda usaldada? Mina ütlen, et me lahkume täna kohe ja praegu, enne kui see seal jõuab midagi korda saata,“ ei jätnud Percival jonni.
„Ei, kas sa oled välja vaadanud? See torm ei vaibu veel niipea. Täna ei pääse sa siit kuhugile, kui sulle elu kallis on! Meil jääb vaid loota, et Bernadette’ile on sõprus olulisem kui usk. Seniks aga tuleb riskida kõigi võimalustega. Kohtume siin homme samal ajal.“
„Uskumatu!“ tõusis Percival nii, et tool lendas suure kolinaga vastu riiulit ja kadus pimedusse.
Sel ööl ei saanud Bernadette kuidagi und. Osa temast ei suutnud uskuda, et ta sõbrad julgevad kahelda kõiges, mis neid ümbritseb, aga samas pisike osa temast üritas mõista, miks nad kõiges kahtlema hakkasid.
Ta keeras end ühelt küljelt teisele ja tagasi ning ei saanud rahu. Talle meenus, mida proua Leeri oli maininud, enne kui nende teed neid teineteisest lahku olid viinud – proua Grigoride oli meeleheitlikult nutnud mitu ööd, aga kas see tõestas poiste teooriate õigsust?
Villidega kaetud käelaba tuikas valust. Kas see oli õige karistus ta teo eest? Aga ta ju vääris seda ja härra Carston oli kõige hoolivam inimene üldse. See oli esimene ja viimane kord, kui ta kellegile haiget tegi!
Ei saanud ignoreerida, et ta 19aastased sõbrad näevad kõik välja vanemad kui 40. Aga kõik, keda ta teadis, vananesid nii kiiresti. Ei, Bernadette’ile meenus, et ta oli linnas kohanud inimesi, kes nägid 25-lt välja sama noored nagu tema ise. Äkki oli asi selles, et neil oli Lilithi märk ja see mõjutas nende eluiga. Aga miks siis tema polnud vananenud samas tempos oma sõpradega?
Bernadette pööras külje poisikese poole ja jälgis mõnda aega, kuidas too rahulikult magas. Kust sina tulid, küsis ta mõttes, kes sa oled?
Poisike avas silmad.
„Mis su nimi on? Kust sa tuled?“ sosistas Bernadette.
„Sam.“
Ja poisike pani oma pisikese käe Bernadette kaela taha ning puges talle kaissu. Bernadette mõtles enda lapsepõlvele. Kuidas ta oli väiksena härra Carstoni kaisus maganud ja temaga päevad läbi mänginud. See ei saanud tõsi olla, mis Percival rääkis. Siin koolimajas polnud piisavalt suurt keldritki, et sada last aastas juurde võtta. Siin majas polnud nii palju inimesigi, et see oleks võimalik olnud. Ja tal tuli tuju laulda unelaulu, mida härra Carston tallegi korduvalt laulnud oli. Ta laulis seda vaikselt poisikesele:

„Tulgem, väiksed lapsed,
teid viin ma ää’
võlumaile.
Tulgem, väiksed lapsed,
on saabunud aeg mängida
siin mu varjude aias.

Järgnege, armsad lapsed,
ma näitan teil teed
läbi valu ja piinade.
Ärgem nutku, vaesed lapsed,
elu lihtsalt on selline
ilu ja kire tapja.

Kuss nüüd, kallid lapsed,
nii peab see olema
liigväsinud elust ja pettustest.
Puhakem nüüd, mu lapsed,
peagi lahkume
vaikusse ja rahusse.

Tulgem, väiksed lapsed,
teid viin ma ää’
võlumaile.
Tulgem, väiksed lapsed,
on saabunud aeg mängida
siin mu varjude aias.“

      Ja poisike uinus. Paar tundi hiljem uinus ka Bernadette. Ta oli jõudnud selgusele. Hirm oli võtnud poiste üle võimust ja nende mõtteisse pununud mürgimadude pesa.
Hommikul viisid jalad ta härra Carstoni ukse taha. Ta teadis, see on ta kohus teavitada Isaiahit parasiitidest. Ta pidi seda tegema. Isaiah saab neid ehk aidata, nende rikutud meele päästa. See oli kõige parem, mis oleks saanud juhtuda kellegiga, kes ei tea, et ta on haige. Ta oleks seda teinud vaid heade kavatsustega ja ta oli kindel, et poisid teeksid seda sama temaga.
      Aga miks siis ta ei saanud lahti mõttest, et ta ei peaks seda tegema?
      Uks ta ees avanes, enne kui ta koputada jõudis.
„Bernadette! Mis tore üllatus. Tule siia!“ kallistas härra Carston teda.
Härra Carston tahab vaid head, mõtles ta ja kallistas vastu.
„Mis vaevab sinu südant?“ silitas härra Carston ta põske. „Tule sisse, räägime.“
Härra Carston võttis Bernadette’i käest ja tõmbas ta oma tuppa. Juhuse tahtel oli ta haaranud Bernadette’i haigest käest ja tüdruku valupiiksatus, suured villid ja kooruv nahk, muutsid miskit ta kehahoiakus. Mehe õlad vajusid longu ja silmist kadus rõõm.
      Ta võttis katkise käe oma käte vahele, sosistas neile mingid sõnad, keeles, mida Bernadette ei mõistnud, ja villid käel hakkasid kaduma. Isegi valus ei olnud. Veidi kõditas.
„Ära sellest teistele räägi. Jäägu see meie väikeseks saladuseks,“ pilgutas härra Carston silma ja naeratas.
Härra Carstoni žest oli Bernadette’i liigutanud niivõrd, et ta ei kahelnud enam teos, mida ta oli siia tulnud korda saatma, ning vuristas kõik, mis ta öösel oli teada saanud paari hingetõmbega talle ette.
Härra Carston istus lauale ja vaatas kurvalt uhket punase-kuldsekirjut vaipa toa põrandal.
„Ma tean,“ ütles ta. „Tähendab, ma olen seda mõnda aega kahtlustanud. Aitäh, et sa mulle ütlesid. Ma olen sind ikka hästi kasvatanud. Ohverdada mõned, et päästa paljusid on üllas ohverdus. Kas sa tead, millal nad jälle kohtuvad?“
„Täna öösel.“
      Härra Carston noogutas.
„Sa oled olnud väga tubli. Ma olen su üle nii uhke,“ viipas ta käega ukse poole, et Bernadette lahkuks. „Mine nüüd, söö hommikust ja käi majas ringi, vaata kas leiad kõik asjad, mis siin on muutunud selle ajaga, kui sa eemal oled olnud.“
„Mis sa teed nendega?“
„Kõike, mis tuleb teha, et need ussid neist välja saada.“
      Bernadette noogutas ja astus toast välja. Enne minekut vaatas ta härra Carstonit ja naeratas. Tal oli olnud õigus, härra Carston ongi hea südamega ja armastab teda. Ta oli teinud õige otsuse.

ALEXANDER

      Eldred, Jakko, Percival ja tema. Nad kõik istusid kolmejalgsetel taburettidel väikese ümarlaua ääres raamaturiiulite vahel, mängisid kaarte ja ootasid Bernadette’i saabumist.
      Kägu oli just kukkunud südaööd, kui nad kuulsid samme raamatukogu kitsal metallist keerdtrepil.
„Ta tuleb!“ rõõmustas Alexander. Ta teadis, et ta ei reedaks neid.
      Percival pööritas silmi ja viskas kaardid lauale.
„Ole nüüd, Percival! Ära ole nii kibestunud kogu aeg,“ ütles Eldred.
„Ma ütlen teile, see ei lõppe hästi.“
„Ilma riskimata pole keegi midagi suurt korda saatnud.“
„Riskil ja lollusel on suur vahe.“
„Oh Percival, sa oled ikka võimatu,“ pomises Jakko vahele.
„Huvitav, kuhu ta siis jääb?“ küsis Alexander.
„Kadus luuakappi omasuguste sekka,“ naeris Percival.
„Kas sa saad oma suu kinni hoida? Kas ma pean sulle meelde tuletama, et sinu pärast ta siit minema jooksiski!“ nähvas Alexander.
„Minu pärast? Mis põhjusel sa üldse teda kaitsed? Sinu juurest ta ju minema jooksiski.“
Alexander tõusis, et Percivali lüüa. Oli ka aeg, et sellele sindrinahale üks keretäis ta tegude eest anda. Kui ainult poleks Eldred teda tagasi toolile tõmmanud ja valjult sosistanud: „Rahunege maha, enne kui terve maja üles ärkab.“
Alexander istus ja õrritas Percivali teda vihaselt jõllitades.
„Kuhu ta küll jääb,” mõtles ta. Trepid polnud nii kaugel, et nendeni jalutamine oleks võtnud kaua aega. Ta sügas oma habet. Miski ta aju tagasopis ei andnud talle rahu. Midagi oli valesti.
„Kas ma segan teid härrased?“ Pimedusest ehmatas poisse tuttav meeshääl.
      Härra Carston. Alexandri rinnus läks kitsaks ja ta ei saanud hingata. Ei! Bernadette ei teeks seda, see pidi olema kokkusattumus. Ta silmad kiskusid vesiseks.
Härra Carston astus valgussõõri ja võttis vabal toolil istet. Ta asetas oma käed lauale ja põimis sõrmed omavahel kokku. Ta muidu lahkelt näolt vaatas seekord vastu vastik irve ja saatanlik pilk ta silmis tekitas Alexandris halva ende. Härra Carston vaatas talle silma ja jälle tundis ta, kuidas miski teda nende sisse tõmbas. See trikk oli talle juba tuttav ja ta vaatas eemale, enne kui kadus pimedusse.
„Khmkh,“ köhatas Percival ja vastas sama vastiku irvega, kui oli härra Carstoni näol, „sugugi mitte.“
„Teil siis pole midagi selle vastu, kui ma teiega veidi mängin?“
Percival raputas kergelt pead ja hakkas kaarte segama.
      Härra Carston tõstis käe ja ütles: „Oh ei, kulla Percival. Ma ei mõelnud sellist mängu.“
Alexandri peopesad tõmbusid märjaks.
„Ma mõtlesin sellist mängu,“ tegi härra Carston käega äkilise liigutuse ja Alexander ei tundnud enam oma keha. Ta ei saanud liigutada oma jäsemeid ega häält teha. Silmigi ei saanud liigutada. Tundus, nagu ta kehast oleks saanud külm pime kamber väikese aknaga, et vangis olevat hinge piinata temast mööduva eluga.
„Nüüd alles läheb lõbusaks,“ naeris härra Carston kõva häälega.
Ta oli istunud Alexandri vastas veidi paremal ja viimane nägi, kuidas härra Carston tõusis, viskas enda kõrval istunud Eldredi üle õla nagu pooltühja kartulikoti ja kadus temaga pimedusse. Möödus ehk veerandtund kuni härra Carston naasis ja viis minema Jakko. Möödus järgmine veerandtund ja seekord viis ta minema Percivali. Percival oli suur ja raske musklis mees, aga härra Carstonile tundus ta kaaluvat vaevu rohkem kui üks udusulg.
Alexander jäi üksi, jäätunud kehas pimedasse raamatukokku. Kõik, mis ta oli pimeduse kohta õppinud, ununes ja hirm hiilis tagasi ta hinge. Ta proovis karjuda, aga keha ei kuulanud sõna ja mõttes hajus heli lõpmatusse pimedasse ruumi. Ta oli kaitsetu pimeduses peituvate koleduste ees.
Lõpuks jõudis kätte tema aeg. Enne kui härra Carston ta sülle võttis, kükitas too ta kõrvale, väänas ta pea äkiliselt enda poole ja ütles ülbelt: „Jäta see hoolega meelde. Veri on teid sidunud selle saarega ja te ei saa siit kunagi lahkuda ilma tõsiste tagajärgedega. Mitte kunagi.“
Ta tahtis nutta. Kuidas sai midagi sellist juhtuda? Kuidas sai ta isegi loota, et ta saab siit vanglast välja murda? Kui naiivne oli ta olnud! Ja ta nuttis. Hinges. Nuttis esimest korda üle pika aja ja nii tugevalt, et ajas hingeldama. Aga ta ei saanud kiiremini hingata, ta keha ei kuulanud sõna.
Ta tundis, kuidas ta lämbub.
Härra Carston viskas ta üle oma õla ja Alexander nägi ta jalgevahelt, kuhu too liikus. Nad läksid üles kitsast metallist keerdtrepist, lahkusid raamatukogust, möödusid klassiruumidest ja suurest eeskoja trepist ning peatusid välisukse juures.
Ta lasi Alexandril kukkuda kivipõrandale ja võttis laes rippuva köie ning kadus Alexandri vaateväljast. Lagi liikus, kui härra Carston ta keha kallal askeldas. Alexander ei saanud aru, mida ometi ta teeb, et niiviisi sikutama peab. Härra Carston kõndis temast mööda ja kadus jälle vaateväljast.
Mõni hetk hiljem hakkas Alexandri ülakeha tõusma ja paari hetke pärast nägi ta, kuidas härra Carston tõmbab köie teisest otsast teda ülespoole. Ta keha jätkas tõusmist ja peatus, kui ta keha oli sirgeks püsti tõmmatud. Hetkeks, sest ta keha jätkas tõusmist.
Silme ees hakkas pöörlema.
Ta kaotas teadvuse.