Järjejutt - IV osa

      Mitmeid kordi oli Alexander und oodates mõelnud, kuidas see kõik ühel päeval lõppeb. Kord ta põgenes sõpradega ja jättis maha kõik, kes veel härra Carstonisse uskusid. Teinekord ta leidis viisi, kuidas tõestada kõigile, et härra Carston pole see, kes ta väidab end olevat, ja üheskoos oleksid nad ta Saarelt minema ajanud. Nüüd tundusid need kaks võimatud.
    „Te ei saa siit kunagi lahkuda,” kajas ta mõtetes.
      Ta oli ka unistanud enda järvepõhja uputamisest. Kuidas ta jalutab ühel tuulevaiksel ööl vetesügavuste poole. Järve katab uduloor ja paistab sõber kuu. Siis oleks kuu ta võtnud enda rüppe ja temast oleks lõpuks ometi saanud vari seinal. Vaba nagu tuul ja pilved. Kui tore see oleks olnud!
      Teda äratas silmi torkav varahommikune päikesekiir. Silmas puhkasid tolmukübemete udukogumid, mis pimestasid ta vaatevälja ja ajasid teda närvi. Ta pilgutas, et neist vabaneda. Terav valu kraapis ta silmamune ja -laugealuseid ning silmad täitusid pisaratega, nagu ta oleks maganud lahtiste silmadega.
      Ta tõmbas oma kätt, et silma sügada, kui tundis tuima valu oma randmetes ja värinat käsivartes. Tunnetus naasis vaikselt tagasi ta kehasse. Igalt poolt valutas ja pea tuikas teravamalt, kui miski muu. Ta tundis oma randmete ümber teravate kiududega nööri, mis torkis ta nahka ja ajas seda kihelema. Oma varvaste all tundis ta väga õrnalt kivipõrandat, mille jahedus halvas sokkidest paljaks kooritud varbaotsi.
      Ta sundis end oma suletud silmi pilgutama, mis tõi endaga pisaratelaviini, hägustades ta visiooni veelgi. Läbi pisarate aga paistsid punase välisukse ja selle kohal ilutseva kaardakna kontuurid. „Ikka siin,” mõtles ta.
      Ta pööras pead, kuni seda raamivad käsivarred teda takistasid ja nägi endast paremal veidi eemal, teise korruse piirdepuu külge seotud nöörist rippumas Eldredit. Ta käed olid seotud üle pea nagu Alexandrilgi ja temagi varbad toetusid vaevu vastu maad. Poisi pea oli longus, nagu oleks ta maganud, aga silmad olid tal avatud. Alexander proovis hüüda, aga kurgust kostis ainult vaikne korin. Ta raputas pead ja hingas sügavalt sisse. Vaevaliselt tõstis ta jalad maast lahti ja müksas Eldredit. Too ei reageerinud. Magas vist veel.
      Kuigi see tegu oli olnud valus, ei suutnud Alexander oma uudishimu ohjata ning lükkas end veidi varvastest, et end kiikuma saada ja nägi nii Eldredi taga Jakkot ja tema järel Percivali. Kõik rippumas nagu Eldred ja tema. „Kurat,” mõtles ta.
„See kuradi eit!“ karjus Percival kähedal häälel ja rabeles nii, et nöörid kääksusid vastu puitu.
      „Ja ta on üleval,” mõtles Alexander.
„Me ei tea kindlalt, et tema selles süüdi on,“ surus Alexander enda korisevast kurgust välja.
„Jah, teame küll.“
      Percival jätkas koleduste karjumisega, ta rabeles ja saatis Bernadette’i koos härra Carstoniga põrgupõhja kärvama. Suure kisa peale ärkasid ülejäänud kaks saatusekaaslast ja ka terve koolimaja ning ei möödunud viit minutitki, kui piirdepuu külge häbiposti tõmmatud poisid olid ümbritsetud segaduses kooliperega. Kõigil unised näod peas.
      Nagu ikka üritas Alexander mõelda, mis võiks olla kõige hullem, mis nendega juhtuda võib. Strateegiaid, kuidas nööridest vabaks võidelda ja põgeneda, aga ta ei suutnud sellele kaua keskenduda. Mis ta ikka oleks saanud teha peale mängu jälgimise? Nöörid randmete ümber olid liiga tihedalt kinni ja ta keha oli liiga vana, et nendega võidelda. Isegi kui ta oleks saanud end lahti rabeleda, kas tal oleks olnud aega, et aidata oma sõpradel sama teha? Ja kui nad oleks kõik nööridest vabad, kas nad oleks saanud läbi murda sellest lambakarjast, mis neid ümbritses?
      Ei. Need lambad oleks nad elusalt nahka pannud.
      Ta mõistis, et mis iganes teda ootab, saab olema hullem kui surm. Ta oli näinud härra Carstoni varjukülge ja ta teadis väga hästi omast käest, mida sünged tunded inimesega teevad.
      Ta mõtles sellest kui pimedast metsast. Kõigepealt, kui inimene kardab pimedat metsa, siis peidab ta end küünlavalgesse tuppa, kus on soe ja turvaline. Aga üks hetk saab uudishimu temast võitu ja inimene läheb uurima, kas mets on tegelikult ka nii hirmus, nagu see tundub. Inimene avastab, et pimeduses pole midagi karta, ta näeb kõike, küll udusemalt kui valges, aga siiski ta näeb, mis teda ümbritseb.
      Ja siis ta märkab, et sügavamal metsas on veel pimedam. Alguses ta kardab seda, aga siis mõtleb, et kui see, kus ta nüüd seisab, oli kunagi talle hirmutav, siis miks peaks sügavamal metsas hirmsam olema. Ja ta läheb uudistama, mis pimeduses peituda võib.
      Jällegi avastab ta, et see polegi nii hirmus, kui ta algselt arvas. Ja jällegi näeb ta, et veel sügavamale minnes on metsas veel pimedam. Ja nii jätkub see tsükkel kuni inimene mõtleb, et nüüd on aeg koju minna. Ta vaatab enda ümber ringi ja otsib oma küünlaga valgustatud tuba, aga ei näe midagi. Ta on pimedusega ümbritsetud.
      Aga inimene ei anna alla. Ta hakkab liikuma suunda, kus ta arvab, et on kodu. Mõnda aega kompab ta pimeduses ringi, kuni avastab, et on eksinud. Aga ta avastab ka, et ei hooli sellest, sest ta ei karda enam pimedust. Ja nii saab temastki pimedus.
      Surm oleks olnud liiga lihtne. Härra Carston oli mees, kes nautis mängu ja tema oli käinud alles oma esimese sammu. Surmast polnud siin haisugi tunda.

      Härra Carstoni teine samm algas, kui ta tuli aeglaselt trepist alla nagu oleks tegu olnud tavapärase hommikuga, kus ta oli teel kööki, et hommikukohvi keeta. Kui muidu oli ta seda teinud haigutades ja hommikumantlis, siis seekord astus ta alla, lai naeratus suul. Ta hoidis oma nina püsti ja kui ta silmad kellegi teise omadega kohtusid, tegi ta seda ainult üleolevalt alla vaadates. Oma valge maani rüü, lahtiste pikkade juuste ja värske olekuga kiirgas ta hommikuses päikesevalguses, nagu oleks teda saatnud inglitest saatjaskond. Eeskotta kogunenud koolipere oli temast vaimustuses, nad plaksutasid ja karjusid, mõni isegi kummardas ta ees.
      Alexander pööritas silmi. „Tõsiselt või,” mõtles ta.
      Jõudnud poiste ette, viipas härra Carston käega, et publik vaikiks ja ütles: „Tere hommikust! Ma loodan, et teie öö oli meeldiv. Minul igatahes oli,“  ja manas näole tuttava rõveda irve.
      Alexander kinkis talle kiire iroonilise naeratuse.
„Aitäh! Tõesti, ma pole kunagi paremini magada saanud,“ ütles Percival tõsisemalt, kui ta ilmselt soovis.
„Seda on küll tore kuulda,“ liikus härra Carston Percivali ette. „Ehk sa sooviksid teistele siin öelda, mille eest ma sulle sellise meeldiva uneaseme olen kinkinud?“
      Percival sülitas härra Carstonile näkku ja ütles: „Seda sa oskad ise paremini teha, sa saatana sigitis.“
      Härra Carston purskas südamest naerma.
„Kas te näete seda?“ küsis ta silmast ila pühkides ja pööras küljega koolipere poole. Tükk aega ei suutnud ta naermist jätta. „Kas te näete, mis juhtub meestega, kes kalduvad Lilithi sissetallutud radadelt kõrvale?“ žestikuleeris ta elegantsete sõrmeviibutustega.
„Käi tagasi põrgusse, kust sa välja roninud oled! Ta valetab teile kõigile, kas te siis ei näe?“ karjus Percival.
      Härra Carston pani oma sõrme Percivali huultele, et too vaikiks ning ütles: „Mu kallid. Rasketel aegadel nagu praegu, tuleb kahjuks kasutusele võtta raskeid, südant kriipivaid meetmeid. Meie kallid vennad on haigestunud kohutavasse haigusesse ja see on meie kohus neid aidata. Te ju kuulete, kui kohutavaid asju nad räägivad. Ainuke viis nende aitamiseks on neist vaevavate deemonite väljapeksmine,“ tegi ta kurva näo ja noogutas. „Mida kauem me selle kurva asjaga ootame seda hullemaks vendade olukord muutub. Ma ei tea, kas neid siis enam saab aidata. Tulge mulle appi, sina, sina ja sina. Aidake mul nende särgid seljast saada.“
„Kas sa oled hull peast? Me ei ole midagi valesti teinud!“ oli Jakko nutuäärel.
„Kui tõesti välismaailm nii halb on, siis miks Bernadette elus on?“ küsis Alexander.
      Publikust kostusid mõned ehmunud ohked.
„Kulla Alexander, Bernadette on elus, sest ta ei kaotanud kunagi usku ja usk on see, mis ta meie sekka tagasi tõi.“
„Kas sa ise ka usud seda, mis sa suust välja ajad?“ küsis Percival.
      Härra Carston muigas ja ei teinud neist välja. Ta rebis Percivalilt särgi seljast ja appi rutanud noored poisid tegid sama Jakko, Alexandri ja Eldrediga. Kui abistajad tagasi publikusse kadusid, võttis härra Carston vöö vahelt piitsa, kadus poiste taha ning lõi sellega vastu Percivali paljast selga.
      Percival ei teinud piiksugi.
„Selle asemel, et meile haiget teha, kas sa ei võiks meile täpsemalt seletada, miks uskumine Bernadette’i elus on hoidnud?“ ütled Eldred rahulikult.
„Kas te kuulete, kuidas Jumal on end nende pähe istutanud ja neisse viha süstinud?“ karjus härra Carston ja lõi veel paar korda, kuid ikka ei kostunud ühtki häält Percivali suult.
      Publik plaksutas ja elas härra Carstonile kaasa. ’Peksa ta välja!’, karjusid nad.
„Kas saab sinust see kurivaim välja või ei saa! Kes on su vaenlane?“ karjus härra Carston.
„Sina,“ karjus Percival kibedalt vastu.
„Kes on su vaenlane?“ lõi härra Carston teda uuesti.
„Sina, kurat võtaks!“
„Vaadake ometi ennast, te näete kõik vanemad välja, kui te peaks! Kui me kõik koos talle vastu astume, siis me saame temast vabaks!“ karjus Alexander.
      Aga keegi ei kuulanud ja röökisid kooris: „Peksa neid!“
„Kes on su vaenlane?“
„Sina! Aru ei saa või?“
„Kes on su vaenlane?“ ei jätnud härra Carston teda rahule.
      Peale kahekümnendat lööki Percival murdus ja ütles: „Kõik peale meie. Kõik peale Lilithi laste.“
„Tubli, Percival, näed polnudki nii raske,“ ütles härra Carston ja liikus edasi Jakko juurde.
„Ei, ei, ei. Palun ei!“ ütles too läbi pisarate ja üritas köitest vabaneda, kuid tulutult, sest teda tabas esimene löök. Vaene poiss kiljus valust ja murdus juba kolmanda hoobi peale ning vastas härra Carstoni küsimusele: „Kõik peale meie on mu vaenlased.“ Härra Carston kostitas poissi veel kümne löögiga. Igaks juhuks, nagu ta ise ütles.
      Eldred murdus viieteistkümnendal hoobil ja järg jõudiski Alexandrini. Härra Carston sosistas talle, et temaga ei tasu jamada ja kui Alexander kuulis piitsa hoogu võtmas, vaatas ta trepile.
      Kaks õudusest ülevoolavat silma vaatasid ta poole. Käsi kattis ta suud ja ta komistas seelikuserva otsa, kui ta meeleheitlikult mööda treppi teisele korrusele üritas taganeda. Ta pööras ringi, jooksis trepist üles ja kadus nurga taha.
      „Oh Bernadette, mida sa oled teinud,” mõtles ta.
      Esimene löök tabas Alexandri selga. Koht, mida piits tabas, lõõmas, nagu oleks naha all olnud leegid ja lihased selle vahetus ümbruses läksid pingesse. Valu lõi küll hinge kinni, kuid miski ei kaalunud üle valu, mis lõõmas poisi südames lahti rebitud vanadest haavadest.
      Teine löök tõi temast välja tugeva valukarje ja ajas ta hingeldama, mis aitas valu taluda. Ei, Alexander, sa suudad, korrutas ta aina uuesti ja uuesti iga löögi järel, mis teda tabas, hingas tugevalt läbi hammaste, surus küüsi peopessa, hoidis varvastega end paigal, et ainult vastu pidada ja kui härra Carston karjus oma küsimust, siis Alexander ei vastanud. Põhimõtte pärast.
      See oli ainult mäng ja mäng oli kõik, mis tal alles jäänud oli. Ta pidi härra Carstonile näitama, milline mees on Alexander. Ja Alexander oli sama hull kui härra Carston. Ta sukeldus pimedusse. Ta ei kartnud enam seda, ei endas ega teistes. Ta julges sellele otsa vaadata ja seda tervitada kui vana sõpra. Teda nii lihtsalt murda ei saanud.
      Peale kahekümne viiendat lööki härra Carston lõpetas. „Juba,” mõtles Alexander. Ta just hakkas valuga ära harjuma. Ilma uute halvavate valuhoogudeta, tundis Alexander lõpuks, kuidas miski voolas mööda ta selga ta püksipandla vahele ja tegi ta tagumikku aeglaselt märjaks. Veri?
      Lõpuks julges ta poetada pisara. Hüvastijätuks.