Järjejutt - V osa

      Kauguses pudenes laepraost veetilk ja maandus kivipõrandal laiutavasse lompi. Tuul kohises läbi koridori, vilistas pragudes ja peksis vastu seinu. Madal meeshääl karjus läbi pisarate. Pehme lapsehääl karjus vastu. Piinatuid oli palju ja kõik karjed kokku kõlasid kui vaevatud segakoori ühine luigelaul.
      Külm ämbritäis vett laksatas vastu Alexandri nägu ja äratas ta. Pea oli verest paks ja valutas. Silmalaud vajusid ise oma raskuse all lahti ja nina oli paksult täis tundmatut massi. Habemekarvad kõditasid ninasõõrmeid, suu vajus lahti ja Alexander tundis, kuidas ta näeb välja nagu mingi töllmokk.
      Ta jalad olid seotud roostes kettidega. Ta puusade ümber oli külm ja raske metallist vöö, kust sirutusid välja ketid, mis sidusid mehe mõlemast puusast seina külge. Pükse tal enam jalas ei olnud, vaid õhuke riidetükk kattis ta kubemepiirkonda. Kätega ulatus ta põrandat puudutama, aga praegu need lihtsalt rippusid ja tudisesid liigsest verevarustusest. See oli kivipõrand, kuhu olid sisse uuristatud hernesuurused vaod, mis jooksid ruumi seinte äärde suuremate vagudeni.
„Äratus, vanamees! Päike juba kõrgelt paista,“ kükitas härra Carston Alexandri ette ja patsutas ta külge. „Kahju, et sina päikest enam kunagi näha ei saa. See oli tõesti ilus.“
      Härra Carston jalutas seina äärde ja asus mingi masina kallal askeldama. Tempokas rütmis hakkas see tööle ja õige pea hakkas laest ja seintelt kuum vesi peenikeste niredena Alexandri kehale lahisema.
      Vesi voolas mööda ta keha talle ninna ja ajas turtsuma. Vesi läks talle silma, kõrva, isegi suhu õnnestus sel pugeda. Vaevaliselt ahmis ta õhu järele ja üritas vett ninast välja saada.
      Ta toestas end kätega ja suutis pea kuklasse ajada, et vesi voolaks lõualt põrandale. Hetkeks sai ta jälle rahulikult hingata, kuid siis astus härra Carston taas ta ette, eemale veeniredest, käes liivapaberiga kaetud hari. Oma kõrvale oli mees asetanud kastitäie erinevaid riistasid. 
      Härra Carston naeratas ülbelt ja hakkas Alexandri kõhtu liivapaberiga kaetud harjaga nühkima. Alguses polnudki see nii hull. Valu tuli alles siis, kui nahk rebenema hakkas. Alexander ei suutnud end enam kätega põrandast toetada, ta karjus. Vesi leidis taas tee ninna ja kurku, ta ei saanud hingata. Suus oli veremaitse. Ta üritas kopse puhtaks köhida, harja endast eemale lükata, taas end kätega toetada, aga miski ei õnnestunud. Härra Carston aina nühkis teda, ise samal ajal rõõmsalt vilistades. 
      Kui kõhul oli valu olnud ebameeldivalt hapu, siis seljal, kus olid piitsahaavad, oli see mitu korda hullem. Liivapaberihari avas koorikusse kasvanud haavad ja kuum tugeva survega vesi uuristas nende sügavustesse käike, rebides lihakiude ükshaaval teineteise küljest lahti.
      Kui härra Carston asus Alexandri külje kallale, sai viimasel villand. Ta haaras harjavarrest kinni, tõmbas selle härra Carstonilt käest, pööras liivapaberiga otsa tema poole ja virutas mehele näkku. Härra Carston libises märjal põrandal ja lõi pea tugeva laksuga vastu kivi. Sealt ta enam ei tõusnud.
      Alexander pani harja enda kõrvale maha ja toetas käed hetkeks vastu maad, et paar suurt kopsutäit hingata. Siis pingutas ta oma tuhandete pisikeste kriimudega kaetud naha all põõnanud kõhulihaseid ja vinnas oma ülakeha üles, et jalad kettidest ja köiest vabastada. Teda aga takistas metallist vöö, mis ei lasknud tal piisavalt painduda, et jalgadeni küündida, ja tal tuli lasta endal tagasi rippu vajuda.
      Ta nägi veenirede taga uduselt kasti, mille Carston oli sinna asetanud. Harjavarrega oleks ta selleni ulatanud küll. Ja nii ta tegigi. Ettevõtmine vajas paari katsetust, sest ta silm ei seletanud hästi, kus kast oli. Kolmandal katsel sai ta harja kasti serva taha ja tõmbas selle enda poole. Kastist leidis ta palju veidraid vahendeid, millest üks tundus sobivat keti lõikamiseks.
      Lükanud kasti endast veidi eemale, et sellele mitte kukkuda, vinnas ta end taas üles ja naksas läbi kettidest, mis teda puusadest kinni hoidsid, ilma mingigi probleemita. Ta kõhulihased olid aga vanad ja ta ei jaksanud end kaua üleval hoida ning tegi puhkepausi. Kui metallist vöö teda enam kinni ei hoidnud, hakkas ta järsult lõtvunud keha kiikuma, tehes hingamise uppumiste ja läkastamiste vahepeal väga keerukaks ettevõtmiseks. See andis Alexandrile inspiratsiooni juurde ning kiiruga vinnas ta end viimast korda üles, lõikas läbi keti, mis hoidis ta jalgu, ja kukkus põrandale.
      Õhk põgenes ta kopsudest ja nüüd, kus ta lamas selili, sai vesi väga hästi talle ninna minna. Ta läkastas veel kord ja keeras end kõhuli. Pea käis ringi, silme eest läks mustaks, ribide juurest valutas, kõhulihased olid raskest tööst kanged ja katki kratsitud nahk kipitas. Aga ta oli vaba!
      Mõne hetke pärast ajas ta end püsti ja andis aurumasinale, mis veeniredele jõudu andis, oma uue tööriistaga paar obadust, kuni see oma töö lõpetas. Seejärel kükitas ta härra Carstoni kõrvale ja kontrollis, kas tema saatanast sõber oli veel elavate seas.
      Ja ennäe, hingaski veel! See oli liiga hea võimalus, et temast igaveseks lahti saada ja Alexandri ammune unistus täide viia. Sellisest võimalusest ei saanud ära öelda! Ta pigistas kinni mehe ninasõõrmed, asetas teise käe mehe suule ja ootas, kuni mehe keha enam ei vingerdanud nagu mingi röövik.
„Kes nüüd naerab!“ ütles ta, irvitas mehe surnukeha üle ja lõi ta põsele patsu.
      Kobakas tilk verd ta ninalt kukkus härra Carstoni näole. Alexandri oimulihased tõmbusid nähtud vaatepildist pingule, kõrvad tõmbusid taha ja silmi tekkis klaasistunud pilge.
      Kuidas sai Bernadette talle midagi sellist teha? Ta oli talle andestanud esimene kord, kui ta Alexandri südame tükkideks rebis, aga see teine kord. See oli andestamatu. Mida see preili endast küll arvas? Kui isekas ta oli! Alexandri süda oli põlenud tuhaks, samal ajal kui Bernadette nautis Saare kooli luksusi. See plika pidi tunda saama, mida tähendab valu!
      Alexander võttis härra Carstoni vöölt kongi võtme, keeras ukse lahti ja lahkus oma piinakambrist üheainsa sihiga: karistada mõrda, kes põletas ta südame.
      Kindlal sammul kõndis ta mööda teistest kongidest, kus vedelesid ta sõbrad Jakko, Eldred, Percival, mõned võõraste nägudega lapsed, mõned tuhakuhjad siin-seal. Ega siis nende karjed teda takistada suutnud! Kes nad arvasid, et nad on, et peaksid saama erikohtlemist, kui temal oli kiire?
      Ta jõudis ukseni, mis nägi välja nagu kongiruumide sissepääs, ja leidis selle kõrvalt hunniku riideid, mille hulgast ta valis välja parajas suuruses püksid ja heleda linase pluusi. Jalanõude otsimiseks polnud tal mahti. Hoopis tähtsam töö oli tarvis ära teha.
      Ta pisikestest liivapaberi haavadest verd enam ei voolanud, küll aga oli ta särgiselg verest juba märg. Aga mis seal ikka! Jättiski temast kangema mehe mulje. Reipalt jooksis ta oma värskelt leitud energiaga kivitrepist üles ja leidis end suurest eeskojast. “Imelik,” mõtles ta, aga ei peatunud sellel mõttel kaua, sest tal oli tähtsamaid asju teha.
      Ta seadis sammud suure trepi poole. Maja oli juba pime ja ta eeldas, et on öörahu aeg, mis tähendas, et Bernadette magas rahulikult oma toas. Just sinna ta jalad ta viisidki. Tüdruku uksele ei vaevunud ta koputama, vaid lõi selle ühe tugeva jalahoobiga enda ees lahti, nagu ta oleks selles majas boss. Bernadette ehmatas istuli ja kiljus. Veidi toibunult otsis ta öökapilt tikke, et küünal põlema panna, ja küsis samal ajal: „Kes sa oled?“
“Tüüpilised tüdrukud,” mõtles kangelane Alexander ja tõmbas tüdruku voodist välja. Muidugi ei teinud ta seda mõnest kindlast kohast nagu kaenlaauk või käsivars. Ei, tema haaras tüdruku ilusatest kiharatest.
      Ta tõmbas Bernadette’i ta toast välja ja vedas teda enda järel läbi mitme koridori. Tüdruku hale kisa äratas terve koolimaja, just nii nagu Alexander oli plaaninud. Kui nad eeskoja suure trepini jõudsid, lükkas Alexander Bernadette’i trepist alla, nagu too oleks olnud raske kott kaalikatega, mida ta ei viitsinud ise trepist alla tassida. Tüdruk veeres terve tee trepist alla.
      Rahulolevalt pühkis Alexander käsi teineteise vastu, demonstreerimaks nende puhastamist. Ta seisis seal ja vaatas maas vingerdavat madu, kel nimeks Bernadette, et näha, kuidas tüdruk piinleb. Kiire osa ta ettevõtmisest oli läbi saanud, nüüd algas sümfoonia teine, rahulikum vaatus. Ta ristas käed oma seljal ja nautis iga trepiastet oma palja talla all. 
      Selleks ajaks kui Alexander oli viimasele trepiastmele jõudnud, olid kõik teised end vooditest välja vedanud ja teise korruse käsipuude äärde kogunenud. Bernadette üritas, silmad hirmust pisarais, ühele käele toetudes ja teist kramplikult kõhul hoides, Alexandrist eemale roomata.
„Appi, kui kurb, kas Bernadette on käe murdnud? Nii kahju,“ tegi ta murelikku nägu. Paar sammu õrritas ta roomavat Bernadette’i ning lõi siis ta katki kukutud kätt oma jalaga. Bernadette kiljus.
„Mis sul viga on? Miks sa seda teed! Alexander, palun lõpeta ära!“
„Kas teie arust pole see kriiskamine jube tüütu?“ küsis ta pealtvaatajatelt ja vehkis noaga, mille ta oli vöö vahelt leidnud.
      Keegi ei reageerinud. Alexander krimpsutas huuli ja tõmbas Bernadette’i jalule. Oma noa toetas ta Bernadette’i kaelale. Tüdruk karjus ja palus, et Alexander lõpetaks, aga mees hoopis tõmbas kiirelt noaga üle ta kurgu ja lasi tüdrukul maha kukkuda. Paar korda ta seal kõõksus, enne kui vaikus majja saabus.
      Seekord kostus publikust õudust täis karjeid. Alexander naeratas laialt, kükitas tüdruku veritseva laiba kõrvale, torkas käe ta värske vere sisse ja tõmbas sellega aeglaselt üle oma põse, et nautida seda erakordset hetke. Seegi kord karjuti ehmatusest ta tegude üle, aga ta võttis seda komplimendina.
„Härra Carston veel karistab sind selle eest!“ karjus noor poiss.
„Härra Carston on surnud, kallis laps. Ma tapsin ta ja nüüd, vana traditsiooni järgi, juhin teid mina. On keegi selle vastu?“
„Ainult üle minu laiba!“ jooksis üks välimuselt kolmekümneaastane mees, tool käes, trepist alla ja tõstis selle, et Alexandrit lüüa.

      Alexander põikas osavalt hoobist eemale ja lõi noatera mehele kaela. Ta ajas oma silmad punni ja jõllitas surevale härrasele silma. Peagi ta tüdines oma uuest ohvrist ja lükkas mehe jalahoobiga pikali.
„Kõik, kellel on teie uue, maailma parima, nägusa, targa, andeka liidri kohta midagi halba öelda, palun teil võtta järjekorda, et ma teid tappa saaks!“
„Mõistuse kaotanud! Me ei hakka kunagi sind järgima. Sa ei ole meie juht, sinust ei saa kunagi meie juhti. Sa oled häbiplekk meie vereliinis,“ astus Petunia nimeline punases kleidis vanadaam trepimademele.
      Alexander tõstis noa oma pea kõrvale. Võttis hoogu. Viskas. Nuga lendas vanadaami suunas. Aeg jäi seisma. Esemed ta ümber venisid välja. Kadus eeskoda. Kadusid näod. Kadus uhke trepp. Kadus valgus. Jäi vaid lendav nuga ja vapper vanadaam trepimademel.
      Kõik vajus pimedusse.
      Külmavärinad äratasid ta teadvuse. Karvad üle keha tõusid püsti ja nahk nende all surises. See algas kaelast ja liikus edasi seljale ning näpistas koorikusse kasvanud haavu. Surin ei lasknud end neist segada, see jätkas oma teed alaselga mööda jalgade poole, samal ajal kui uus surin kuklas oma teekonda alustas.
      Laest tilkus jäine veetilk ta põsele, kust see voolas nina otsa ning kõditas seda kuni tilkus põrandale. Teine tilk oli suurem kui eelmine ja pritsis Alexandri kinnisele silmale. Silmalaug võbeles. 
     Niiske ja soe kogu puudutas ta nina, ajas sügelema. Alexander pööras pead. Vaid natuke. Miski puudutas ta põske. Miski torkis õrnalt huult. Miski karvane ärritas ta silma.
      Ta sügas põske ja puudutas midagi elusat. Midagi karvast! Instinktiivselt võpatas ta end ärkvele. Kui ta avas oma silmad, vaatasid talle vastu kaks süsimusta täppi, roosa nina… Rott!
      Ta kargas maast ülesse ja lõi roti varbaga endast eemale. Möödus paar hetke, et teha rõvedusest inspireeritud häälitsusi ja kehaväristamisi, enne kui ta leidis mahti avastada väikest kiviruumi, kust ta end leidnud oli. Ruumi põrandat kattis õhuke heinakiht, seal polnud ei aknaid ega voodit, ei tekki ega patja, aga seal oli üks trellidega sein, tema ja rott.
      Kohkunult võttis ta peast kinni. Näppude all krudisesid kuivanud verest pulka hoidvad juuksed, ka habe kiskus veidralt. Kiiresti tõmbas ta käed oma juustelt ja vaatas oma peopesi, kus lesisid kuivanud vereebemed. Ta kulm vajus kortsu. 
      Oma paljast kõhtu silitades tundis ta seal mitmeid pisikesi koorikutriipe, seljalt kiskus veidralt ja hüppeliigese ümbrus oli valust kange ning ta tundis vajadust istuda. Ta uuris oma sinikatest õitsevaid jalgu ja silitas neid õrnalt, kui tehtud vägiteod mälusoppide nurgatagustest välja hiilisid, et ta silme eest läbi joosta.
      Mälestused olid hägused ja lünklikud. Oli raske uskuda, et need olid midagi muud kui õudusunenäod, kui vaid poleks olnud neid kriime ta kehal ja sinikaid jalgadel. See oli siis ikka päriselt juhtunud? Ta oli päriselt kellegi tapnud?
      Ta hammustas värisevasse huulde. Ta ei suutnud uskuda, et ta midagi nii julma teha oli suutnud. Bernadette vääris nii palju paremat. Mida ta küll oli mõelnud, kui ta tüdruku kõri läbi lõikas? Kui ta vanale naisele noa südamesse viskas? See polnud üldse tema moodi. Mis temaga juhtunud oli?
      Aga mis tehtud, see tehtud. Tal oli hea meel, et ta vangis oli. See oli vääriline karistus ta tegude eest. Ja kuigi Alexander oli üpriski kindel, et ta jääb sinna elupäevade lõpuni, lubas ta endale, et kui ta peaks välja saama, ei lase ta enam mitte kunagi oma verejanul end kontrollida.
      Kaugusest kajas madal pauk. Lohisevad sammud lähenesid talle ja Alexander vaatas esimest korda trellidega seinast kaugemale. Tema kongist paremale ja vasakule viisid kitsad koridorid mõne kongiga ja tema kongi ees laius suur koridor, mille mõlemas seinas oli veel mitu kongi. Ees laiuva koridori lõpus oli sein, millel tõmbas veel viimseid hingetõmbeid üksik tõrvik ja selle all naela otsas rippus kimp võtmetega. Alexander turtsatas ühe naeratuse välja. „Mis haige nali see veel on?“ mõtles ta.
      Ühest kongist kostus valje oigeid. Teisest summutatud nuuksatusi. Ja tõrvikupoolsest koridorist astus nähtavale ei keegi muu, kui härra Carston. Alexander oli jalul ja taganenud kongi tagumisse seina, enne kui härra Carston oli jõudnud tema poolegi vaadata. Kuidas see võimalik oli? Ta oli mehe ju tapnud. Ta oli selles kindel. Kuidas ta siis elusa ja tervena ta ees, viskipudel käes, sai olla?
      Mees tuigerdas Alexandri kongi juurde ja peaaegu komistas omaenda kanna taha. Jõudnud Alexandri kongini, pillas ta oma pudeli nii muuseas maha. Juhtunut ignoreerides võttis ta trellidest kinni ning surus oma nina ja suu nende vahelt läbi.
„Alexander!“ venitas ta ja ajas oma huuli rõvedalt torru. Kas ta üritas naljakas olla?      Ilma mingigi hoiatuseta puhkes härra Carston nutma.
„Kõik on läbi!“ vajus ta mööda trelle maha, istus viskiloiku ja kõikus trellide küljes nagu jonniv laps, kes ähvardab peaga vastu metalli lüüa, et oma tahtmist saada. „Alexander, kõik on läbi! Kõik mu elutöö, raisatud. Ja sina oled selles süüdi!“
„Kas sa kunagi sellest jorust ei väsi?“ kostus kusagilt Percivali tüdinud hääl.
„Ma andsin sulle kõik, mis mul oli, ja sa hävitasid selle silmi pilgutamata. Kuidas sa võisid mulle nii teha?“
„Ma ei saa aru, millest sa räägid,“ vastas Alexander.
„Muidugi, muidugi sa ei saa millestki aru. Keegi teist ei saa! Kuidas te võiksitegi sellest aru saada, te olete ju kõik pooletoobised! Aga ära muretse, sa veel maksad selle eest. Ma teen su elust põrgu, nagu sina tegid minu omast. Küll sa veel näed!“
      Härra Carston ajas end püsti ja tuigerdas tõrviku suunas. Möödudes ühest kongist, mis oli tema paremal käel, sülitas too sinna ja tegi üpriski kentsakaid grimasse. Tundus, et ta oli oma teo üle uhke, sest ta seadis end lustakal sammul minekule. Lahkudes haaras ta kaasa sureva laterna, mis seinal oli põlenud, ja koperdas minema.
„Rõve!“ karjus Percival. „Öäk!“
      Alexander vajus mööda jahedat seina põrandale istukile ja vahtis kaugele pimedusse, punkti, kus ta teadis, et seinal olid kongivõtmed: õrritavad olevused, kelleni Alexandri käsi kunagi poleks ulatunud, aga ometi olid nad seal, nii lähedal, peaaegu käega puudutatavad. Ja siis talle koitis, et härra Carston oli selle mängu võitnud.