Arvamus

Sõprade rõõmsad lood reisidest ja uutest tutvustest Green Deali projekti raames tekitasid minus elevust. Pärast Liisu Jallai tutvustust G1 lõpus olin kindel, et tahan osaleda. Üksinda minek ei tundunud aga nii lõbus, seega kutsusin kaasa mitmeid toredaid inimesi, kelle hulgast lõpuks kaasa tuli kaks. Sain aga hiljem aru, et nii oli lihtsam saada lähedasemaks kõigi teiste liikmetega ja samuti suhelda rohkem uute inimestega.

Esimesest aprillist hakkab kehtima uus kodukorra reegel: koolikotid ei ole enam lubatud! Vaatame täpsemalt, mida see reegel endast kujutab, mis selle eesmärk on ning mida õpilased sellest arvavad.

28. jaanuaril toimus taas luuleõhtu, mille eesmärk on anda õpilastele ja õpetajatele võimalus esitada oma loomingut. Selle aasta teemaks oli "Nostalgia". Kaks õpilast jagavad oma kogemust luuleõhtul – üks neist osales esimest korda, teine juba teist aastat.

Gümnaasiumiaja jooksul peavad kõik õpilased kirjutama paraja portsu loenguanalüüse. Mõnele võib see tunduda kui tüütu kohustus, millega eriti vaeva ei viitsi näha. See pole aga vabandus, et mentorile loetamatu soperdis saata. Toon välja levinumad kitsaskohad, kuidas neid vältida ja mõne muu soovituse.

Tehisintellekt on vägagi populaarne teema ning selle osas on sõnavõtnud ka G2 õpilased, kes on sellest kirjutanud oma kultuuripäevikus.

Eelmises artiklis jõudsime järeldusele, et õpilaste koormus on suur, ootused neile on kõrged ning kasvavatele vaimse tervise probleemidele on koolikeskkonnas keeruline lahendust leida. Kuna koormus, stressitase ja ootused on kõrged ning koolides jääb sageli vajaka õppimise lahti mõtestamisest, õpivad õpilased sageli hinnetele. Mõne eesmärk võib olla 50%, et lihtsalt läbi saada, mõni püüdlikum on aga löödud iga kord, kui hinne tuleb alla 90%. Eesmärgid on erinevad, aga sageli kattub nendeni jõudmise meetod.

Kui sageli kuuleme õhtusöögilauas vestluseid vanavanemate, vanemate ja laste vahel, mis kõlavad umbes järgnevalt: “Kuidas sul koolis läheb, Mari?” “Oh, Maril läheb väga hästi!” sekkub Mari ema. “Hinded on kõik viied?” “Ei, vanaema, päris kõik ei ole viied – matemaatika on nelja ja kolme vahel…” “Soh, mis! Ei oska arvutada või?!”

Kobarloo esimeses osas tuli lähemalt juttu individuaalse õppe kitsaskohtadest, õpilaste hirmust eksimise ees ning üldisemalt praeguse haridussüsteemi aegunud olemusest tänapäeva ühiskonnas. See pole aga kaugeltki kõik – selles artiklis arutlen, miks on Eesti õpilastel ühiskonnas selge ootus edasi õppida gümnaasiumis, mitte kutsekoolis? Millest tuleneb aga kutsekoolide halb maine ja kuidas avaldub selle mõju ka kaugemale kutsekooli seintest?

Ikka ja jälle kuuleme Eesti haridussüsteemi kohta erinevaid kaebusi: loeme uudistest, et jätkuvalt valitseb õpetajate põud, ning kuuleme, kuidas haridust üritatakse arendada ja edendada, kuid võrdlemisi edutult. Tõsiasi on see, et siiani pole midagi eriti muutunud ja suur osa haridussüsteemi kitsaskohtadest jäävad üldse tähelepanuta. Küll aga on erinevates haridusasutustes käsil õppekava muutmine ning sellega seoses toon välja mõned Eesti haridust puudutavad suurimad aruteluküsimused, kitsaskohad ja nende võimalikud lahendused. Järgnev artikkel on esimene osa viiest minu kobarloos, millega kaardistan hariduse murekohad ja pakun võimalikke lahendusi.