Gümnaasiumiaja jooksul peavad kõik õpilased kirjutama paraja portsu loenguanalüüse. Mõnele võib see tunduda kui tüütu kohustus, millega eriti vaeva ei viitsi näha. See pole aga vabandus, et mentorile loetamatu soperdis saata. Toon välja levinumad kitsaskohad, kuidas neid vältida ja mõne muu soovituse.
Tehisintellekt on vägagi populaarne teema ning selle osas on sõnavõtnud ka G2 õpilased, kes on sellest kirjutanud oma kultuuripäevikus.
Eelmises artiklis jõudsime järeldusele, et õpilaste koormus on suur, ootused neile on kõrged ning kasvavatele vaimse tervise probleemidele on koolikeskkonnas keeruline lahendust leida. Kuna koormus, stressitase ja ootused on kõrged ning koolides jääb sageli vajaka õppimise lahti mõtestamisest, õpivad õpilased sageli hinnetele. Mõne eesmärk võib olla 50%, et lihtsalt läbi saada, mõni püüdlikum on aga löödud iga kord, kui hinne tuleb alla 90%. Eesmärgid on erinevad, aga sageli kattub nendeni jõudmise meetod.
Kui sageli kuuleme õhtusöögilauas vestluseid vanavanemate, vanemate ja laste vahel, mis kõlavad umbes järgnevalt: “Kuidas sul koolis läheb, Mari?” “Oh, Maril läheb väga hästi!” sekkub Mari ema. “Hinded on kõik viied?” “Ei, vanaema, päris kõik ei ole viied – matemaatika on nelja ja kolme vahel…” “Soh, mis! Ei oska arvutada või?!”
Kobarloo esimeses osas tuli lähemalt juttu individuaalse õppe kitsaskohtadest, õpilaste hirmust eksimise ees ning üldisemalt praeguse haridussüsteemi aegunud olemusest tänapäeva ühiskonnas. See pole aga kaugeltki kõik – selles artiklis arutlen, miks on Eesti õpilastel ühiskonnas selge ootus edasi õppida gümnaasiumis, mitte kutsekoolis? Millest tuleneb aga kutsekoolide halb maine ja kuidas avaldub selle mõju ka kaugemale kutsekooli seintest?
Ikka ja jälle kuuleme Eesti haridussüsteemi kohta erinevaid kaebusi: loeme uudistest, et jätkuvalt valitseb õpetajate põud, ning kuuleme, kuidas haridust üritatakse arendada ja edendada, kuid võrdlemisi edutult. Tõsiasi on see, et siiani pole midagi eriti muutunud ja suur osa haridussüsteemi kitsaskohtadest jäävad üldse tähelepanuta. Küll aga on erinevates haridusasutustes käsil õppekava muutmine ning sellega seoses toon välja mõned Eesti haridust puudutavad suurimad aruteluküsimused, kitsaskohad ja nende võimalikud lahendused. Järgnev artikkel on esimene osa viiest minu kobarloos, millega kaardistan hariduse murekohad ja pakun võimalikke lahendusi.
19. jaanuaril 2023. aastal esietendus Estonia kontserdisaalis William Shakespeare’i tragöödia ainetel loodud lavastus “Macbeth”, mille võimsa esitusega said hakkama Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
Duncan Macmillani näidendi põhjal sündinud Tanel Jonase lavastus “Kõik ägedad asjad”, mis esietendus Eesti Noorsooteatris 20. novembril 2022, käsitleb olukordasid, millega puutuvad kokku inimesed, kelle lähedased on depressiooni küüsis või otsivad lahendust suitsiidimõtetele.
Meile kõigile meeldivad positiivsed inimesed: need, kes on alati heatujulised, näevad asjades helgemat poolt ja süstivad entusiasmi ka teistesse. Tuleb aga välja, et positiivsus võib olla ka toksiline.
Tahaksid lugeda midagi tähendusrikast peale kohustusliku kirjanduse või ei oska lihtsalt raamatupoes käies midagi valida? Hüpernool tuleb Sulle appi! Panime Sinu jaoks enda arvamuse järgi kokku nimekirja 10 raamatust, mida üks gümnaasiumiõpilane peaks kindlasti lugema. Kes teab, ehk leiad raamatute hulgast endale lausa uue lemmiku?
16. märtsil linastus koolimajas film “Evge”. Ürituse eesmärk oli koguda toetusi Ukraina heaks ja jagada teavet hetkel toimuvate sündmuste kohta.
Sügisel toimunud VGM-i tõlkevõistlusest võtsid osa mitmed õpilased. Nagu eelnevatel aastatel, valis ka see aasta Hüpernool enda lemmiku. See aasta osutus Hüpernoole lemmikutiitli võitjaks G1-4 õpilane Daniel Kiwan. Danieli poolt tõlgitud teksti leiab altpoolt.