“Kuu teine pool”
Urmas Vadi
Kolm Tarka, 2023

Kas kuu teisel poolel on midagi ka mulle?
Sarlotte Lõvi

Kui 1944 algab nõukogude okupatsioon Eestis, on sündinud minu vanatädi. Vanaema veel ei ole.
Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvub, on minu ema 15 ja isa 11.
Aastal 2005 sünnin mina end taas ülesehitavasse vabasse Eestisse.
X-generatsioon
Y-generatsioon
Z-generatsioon

Nii nagu on kuul oma varjatud ja tumedam pool, on see olemas ka igal põlvkonnal ja inimesel.

Urmas Vadi romaani “Kuu teine pool” on mitmed arvustajad nimetatud ajasturomaaniks(1),mis kirjeldab nõukaaja perekonda, kes peab kohanema uues ja muutuvas maailmas. Suuresti küll stereotüüpsed, kuid siiski igaühele tuttavad tegelased jutustavad ühe pere loo Eesti 20. sajandi teise poole ajaloos - alustades küüditamise ja asumise üle elanud vanavanematest ja lõpetades tänapäeva kliimaaktivistist peretütre ja IT-spetsist onuga.

Tunnen romaani lugedes, et selleks, et teost täielikult mõista, olen sündinud liiga hilja, peaasjalikult eksisteerib teoses kirjeldatud aeg minu jaoks vaid vanemate meenutustes ja ajalootundides. Kuigi mõistan ajastu ajaloolist ja kultuurilist konteksti, oskan hinnata inimeste käitumist ja ühiskonda, ei ole mul isiklikke mälestusi ja seost tolle ajaga, mis teeb raamatu mõistmise kohati keeruliseks. Kui Vadi romaani siis eesti uueks suureks(2) romaaniks pakutakse, olen teatud mõttes kahevahel. Kas järgmine suur eesti romaan saab olla raamat, mis noorema lugejaga ei suhestu ja kohati ta täiesti kõrvale jätab? Meile jääb mingil määral kättesaamatuks või arusaamatuks kogu nõukogude aeg ja sellega seonduvad raamatus esinevad äratundmised, mis vanemal lugejal südant soojendavad. Paljud meist küll elavad panelkades, aga keegi meist pole kunagi poes rublaga maksnud ja enamus on liiga noor, et mäletada Eesti krooni. Taksoga sõitmine pole kunagi olnud luksus, me ei oska kassette ümber lindistada või kellelgi konjakipudeli ja kommikarbiga külas käia. Meie riided on poest ja muusika netist. Seda aga Urmas Vadi teose tegelased teevad ja kogevad. Kui Vadi tõlgenduses on Kuu teine ja tumedam pool see pool inimese minast, mida hoolega teiste eest varjatakse, siis võivad 1980. aastad meie Kuu teine pool olla(3). Pea iga vanem lugeja leiab Vadi teosest lapsepõlvenostalgiat või tunneb rõõmu jagatud kogemustest - see ongi nende suur eesti romaan. Saab see olla meie kõigi oma? Mingil määral kindlasti. Eestlane ei ole ju nii väga muutnud ja just inimsuhted ja nende keerulisus ongi see, mida Vadi peaasjalikult oma teoses käsitleb. Siiani oleme introvertsed ja vaiksed, oma armastust avaldame vähehaaval ja tihti väljendub hoolimine ülemäärases keelamises või riidlemises. Kuigi ma ei saa lugedes paratamatult lahti tundest, et teos ei ole mulle kirjutatud, ja kui väga ma ka ei püüaks, ei hakka ma sellest praegusel hetkel päriselt aru saama, on seal siiski õnneks nii mõndagi, milles end ära tunnen.

Siiski on Urmas Vadi romaanis üks tegelane, kellega on mul vaat et rohkemgi ühist kui teose sihtgrupil. Prügikastisurfajal ja rekreatsioonilisel narkomaanil Kerlil on kõik tänapäeva tüdruku tunnusmärgid, mis pakub võimaluse teosega samastuda ka nooremal põlvkonnal. Kui Tomi ja Kerli vanemad on staatilised nõukaaja inimesed, kes ei otsi oma ellu midagi uut ja lepivad oludega1, on Kerli leppimatu ja iseteadlik. Ta ei jää elama oma kontrollfriigist emaga sentimentaalsusest või kohusetundest, vaid võtab vastutuse uue tuleviku loomise eest. Vaatamata mitmetele tagasilöökidele ei anna ta alla, mis annab lootust, et noortes on seda sitkust ja vastupidavust, et mitte ebaõiglaselt Z-põlvkonna kurikuulsaks lumehelbekeseks tembeldatud saada. Autori enda määratluse järgi ei koli nõukogude inimene, ei lahuta või loo karjääri, sest nii pole kombeks ja alati on ju hakkama saadud. Tänapäeva iseseisev noor sellise tulevikuga aga ei lepi, alati saab paremini, kusagil mujal on rõõmsam ja helgem tulevik, tuleb vaid liikuda, teha, saavutada.

Kerli peab lisaks enda elule parandama ühtlasi ära ka terve maailma. Nii algab ka tema ökoteekond rohelisema tuleviku poole. Aed ja nullkulueluviis(4) on esimesed sammud selle poole, mis on praegu muutunud ülemaailmseks liikumiseks ja iga noore südameasjaks. Kerlis on olemas see mässumeelsus ja jõud, millega muutusi esile kutsuda. Ta tahab asju parandada, astuda lasteaia hoolekokku ja pakkuda naisetele turvakodu. Oma emale vastu hakkamine ja see mässumeelsus on Kerlit edasi kandev jõud. Ta keeldub lapsi saamast ja ajab sellega oma vana ema südame taas kiiremini lööma.

Kui ilmnevad esimesed ilmingud Kerli vaimsetest probleemidest, tekitab see peres hulganisti probleeme, mis suuresti algatavad edasise sündmustiku. Kui sama juhtub emaga, siis toimub just vastupidine. Tema surma teatud mõttes oodatakse, kuna see tooks kergendust nii talle endale kui ka tervele perele. Seda surma lükkab aina edasi aga just ema süda. Urmas Vadiga kohtumisel sain teada, et seesama süda inspireeris teda teost üldse kirjutama. Ema süda lööb ja hoiab teda elus. Sedasama haiget südant kasutas ta aastaid ähvarduse ja hoiatusena, et ülejäänud peret kontrollida ja enda tahtele allutada. Suuresti pere liikumapanev jõud ja nende kalju on teose lõpuks muutunud hirmul ja kaitsetuks naiseks, kelle elu haiglas oli Vadi enda sõnul maapealne põrgu, kuid arstid ütlesid, et süda on see, mis ei lasknud tal surra. Paradokside maailm.(5)

Minu ema on peategelase Tomi põlvkonnast ja vanaema Kaja põlvkonnast, ning neilgi oli väga keeruline suhe. Mu vanaema on range ja küllaltki kontrolliv, mis pani minu ema vastupidiselt Tomile vastu hakkama ja mässama. Nende lugudes on paljutki sarnast, ja oma elu jooksul jõuavad nii mu ema kui ka Tomi samale arvamusele: oma lapsi kasvatavad nad vitsata. Ja kuigi me Tomi lastega tutuvuda ei saa, tean omast näitest, et minuga nii läks. Sellepärast on mul ka sellevõrra raskem lugeda keerulisest suhtest ema ja poja vahel, kuna ma ei suuda kujutada ette suhet, kus tehakse teineteisele nii palju haiget.

Vadi on ilmselgelt oma teose loonud laiemale lugejaskonnale, kuid pean lõpuks siiski tõdema, see on raamat, milles võib ennast ära tunda ka tänapäeva noor. Kuigi suuresti stereotüüpidele üles ehitatud, on Vadi tegelased siiski inimtüübid, keda võib igaüks oma lähedusest ära tunda. Nii tulebki välja, et kuigi meile jääb alatiseks kättesaamatuks nõukaaja inimese hingeelu ja tolle aja ühiskond, ei ole eestlane kui selline teose näitel tegelikult väga muutunud ning ka meile on seal nii mõndagi ühist olemas. Meis kõigis on peidus tumedam pool ja mõni päev on seda keerulisem varjata. Urmas Vadi romaan pakub kõigile võimaluse samastuda ja tõestab, et oma probleemidega ei ole me üksi. Kõigil on vahepeal raske, kuid varsti saabub koidik ja Kuu tumedam pool kaob silmist.

¹ Lilli Luuk - "Armastuse teine pool" Vikerkaar, 4-5 2024
2 Mari-Liis Müürsepp - “Varjus tunnete väega suure eesti romaanini”Sirp, 26.01.2024
3 Raimu Hanson - “Urmas Vadi pani Kuu teisel poolel tähele veidrusi ja armastust” Tartu Postimees, 15.11.2025
4 Johanna Ross - “Kinnijäämised ja lahtilaskmised” - Looming, 03.2024
5 Arvustuse autori enda märkmed Urmas Vadiga kohtumisest, 2025

Sven Mikser
“Vareda”
2023
Rahva Raamatu kirjastus

Kuidas joonistada end välja küla mentaliteedist (ja muud võimatud ülesanded)
Kertu Laur

Kui ma olin kümnene, otsustasin, et minust saab kunstnik. Ma kritseldasin vihikute tagakaantele imelikke nägusid ja koledaid kassipoegi, keda ema pidas rottideks. Kui keegi küsis, kes minust saab, teatasin uhkusega: “Ma hakkan kunstnikuks!” Selle peale vaadati mind nagu last, kes arvab, et elukutseks sobib ka “printsess” või “draakonitaltsutaja”. Ja kui see veel polnud piisav, esitati alati see üks ja sama küsimus: “Aga millega sa siis päriselt leiba teenima hakkad?”

Just see tunne, et loominguline hing peab end kogu aeg õigustama, et “päris maailm” ei taha teda p ä r i s e l t omaks võtta, on midagi, mida ka Sven Mikseri “Vareda” peategelane 16-aastane Johannes teravalt kogeb. Tema joonistamishuvi ei ole lihtsalt hobi – see on viis end väljendada, leida oma koht maailmas, kus kõik tundub kitsas ja piiratud.

Sven Mikseri “Vareda” 2023 on romaan sellest, mis juhtub, kui geinoormees satub konservatiivse küla vaatevälja. Johannes, kellele meeldib joonistada rohkem kui traktorit putitada, sobiks küla meeste sekka umbes sama hästi nagu baleriin ehitusplatsile. Immunoloogiline kaitsemehhanism lükkab tagasi kõik võõra, isegi kui see pole ohtlik.(1) Johannese kunstihuvi ja identiteediotsingud lähevad vastuollu Vareda maskuliinse maailmapildiga, see teos on midagi enamat kui nooruki kasvamise lugu. See on peegeldus sellest, kuidas ühiskond suhtub erinevustesse ja kui palju on meil tänapäevani alles nõukogude mentaliteedist, mis surub “teistsuguse” kõrvale. See paneb mõtlema.

Johannes, habras ja tundlik, asetub teravasse kontrasti Andreasega – tugeva, “päris” mehega, kelle vastu tal tunded tekivad. Kas tugevus peitub käelihastes või hoopis oskuses maailma ilu näha ja seda edasi anda? Kas tundlikkus on nõrkus või hoopis supervõime, mis võimaldab elada elu selle täies hiilguses - alates melanhoolsest akvarellist plahvatusliku õlimaalini?
“kas nõrkus on uus tugevus uus
vastupanuvorm kas haprus on äkki
ühine saatus kõigi ühine olemise
vorm”.(3)
Johannes ja Andres kehastavad neid vastandlikke arusaamu, üks peegeldab traditsioonilist maskuliinsust, teine võimalust, et haavatavus on uus relv. Aga võib-olla ongi maailm jagatud kaheks: ühed, kes ehitavad lihastega maju, ja teised, kes hiljem nende majade seintele elu maalivad?

Loo taustal voolab ajalugu. Nõukogude Liidu lagunemine, Berliini müüri langemine - need sündmused raamivad Johannesest hargnevat lugu, kuid ei määra seda. On küsitav, kas autori valitud ajastu lisab loosse midagi enamat kui võimaluse kujutada ühe väikese küla konservatiivsust ja aeglast muutumist. Johannes kõnnib omaenda teed, otsides kunsti kaudu vastuseid, mis ühiskonnas ära ei mahu.

Romaanis ilmneb ka tänapäeva probleem: kui palju väärtustatakse kunsti ja loovust? Johannesel on küla elanike hulgas vaid vähesed, kes teda mõistavad, eesotsas Joonasega, kunstnikuga, kes mängib peategelase elus mentori rolli. See sõprus, mis paratamatult traagiliselt lõpeb, kangastub mulle Oscar Wilde’i teose “Dorian Gray portree” joontega. Kas kunsti ja elu piir peab olema nii karm? Kas andekus on needus, mis lükkab inimesi üksinduse poole?

Siinkohal on raske mitte näha paralleele tänapäeva Eestiga, kus kunst ja loovus jäävad tihti tagaplaanile, sest neid väärtustatakse aina vähem. Johannes ei ole mitte ainult tundlik noormees, vaid ka sümbol paljudele kunstnikele, kelle loomingut ei väärtustata ühiskonnas piisavalt. Eesti kultuuripoliitika on olnud aastaid alarahastatud ja kunstnike majanduslik seis keeruline, riiklikud toetused on minimaalsed, stipendiumid kõrgkoolides kaotatakse ning paljud loovisikud on seetõttu sunnitud õppima midagi muud lisaks, et üldse ellu jääda. Sama probleem puudutab ka humanitaaraineid laiemalt, kui kõrgharidus muutub tasuliseks, satuvad just need erialad kõige haavatavamasse positsiooni.(2) Kunstniku tööst elatuv inimene on Eestis luksus, mida vaene riik endale lubada ei taha. Ja nii nagu Johannes peab küla mentaliteediga võitlema, nii võitlevad ka tänased kunstnikud nähtamatuse ja ellujäämise piiril.

Mikseri teos puudutab ka sugudevahelisi võimusuhteid ja ootusi. Margiti tegelaskuju, kes kogeb pettumust ja vihkamist pärast seda, kui Johannes ei vasta tema tunnetele, peegeldab ühiskonna laiemat probleemi: ootust, et mehed ja naised peaksid ettenähtud viisil kokku sobituma. Tänapäeva mehed on sattunud keerulisse olukorda, nad on justkui kaotanud oma traditsioonilise rolli ühiskonnas, ent uut ei ole veel päriselt leitud. See ei tähenda, et nad oleksid “tossikesed”, vaid pigem seda, et vana maskuliinsuse ja mehelikkuse mudel enam ei toimi, samas kui uus, tundlikum ja haledam meeskuvand pole veel laialdaselt aktsepteeritud. Margiti viha ei ole lihtsalt isiklik, see on reaktsioon sellele, mis ei ole traditsioonilise šablooni järgi lõigatud.

Kui muidu on romaan terviklik ja mõtlemapanev, siis selle nõrkuseks on tempo. Esimene pool raamatust kulub peamiselt Johannese joonistamise kirjeldamisele, samas kui tegelik sisu ja pöördepunktid kanduvad pigem teise poolde. Ometi on selles midagi sarnast elule endale, me ei taju alati muutusi, vaid need imbuvad meisse aeglaselt.

“Vareda” on romaan vabadusest ja piiridest, kunstist ja armastusest, tugevusest ja nõrkusest. Ja eelkõige sellest, kuidas maailm alati ei soosi neid, kes ei sobitu lihtsatesse kategooriatesse. Johannes oma paberile visandatud maailmadega jääb meelde kui keegi, kes otsis vabadust ja ehk ka leidis selle, isegi kui see tuli kaotuste hinnaga.

Ja mis minusse puutub? No ma ei saanud kunstnikuks. Aga võib-olla on see arvustus minu viis “joonistada end välja” sellest maailmast, mida mulle kunagi ette kirjutati.

“Kuidas see õhust ja armastusest elamine käiski?” (lk 287)

Tundub samuti nagu võimatu ülesanne.

1 Byung-Chul Han essee “Väsimuseühiskond” 2025
2 Sandra Laur Eesti Üliõpilaskondade Liidu arutelus 2025
3 Sveta Grigorjeva teoses “Frankenstein” 2023 lk 62