Karmen Paul - koolijuht, kellel pole probleeme, vaid ülesanded

Mis oli teie esimene reaktsioon, kui saite teada, et riigigümnaasium valmib ning teie hakkate Viimsi gümnaasiumi juhtima?

Need toimusid kahel erineval ajal. Riigigümnaasiumi rajamise osas algas protsess aastal 2013. Ma mäletan kuidas me toonase abivallavanem Mailis Altiga rääkisime, et Viimsis võiks olla riigigümnaasium. Põhikooli õpilasi on nii palju ja Viimsi Kooli juhina nägin ma, et 2.klassi õpilase ja gümnasisti vajadused on niivõrd erinevad. Juba seetõttu oli mõistlik põhikool gümnaasiumist lahutada. Otsus gümnaasiumi rajamise kohta väga rõõmustav, aga aastal 2013 tundus aasta 2018 nii kaugel. Otsustasin kandideerida Viimsi Gümnaasiumi juhiks kevadel 2017, kui sisimas kaalusin erinevaid edasiliikumise võimalusi. Minu jaoks oli mul kaks võimalust, kas liikuda haridusvaldkonnast eemale või siis osutun valituks gümnaasiumi juhiks. Ma võtsin seda, kui märki enda jaoks, et kas ma teen midagi sootuks muud või mul on haridusvaldkonnas veel tegemised pooleli ja on ideed, mis vajavad elluviimist. Ma olin väga õnnelik, et mulle anti võimalus luua nullist üks kool. See on ikkagi väga-väga suur väljakutse ja äärmiselt põnev. 

Kuidas olete rahul kooliga ja milliseid arengukohti näete?

Me oleme ühe väga pika teekonna alguses. Arengukohti on väga palju. Ma olen rahul sellega, milliseid samme me oleme astunud ja milliseid valikuid me oleme teinud. Selle rahulolu annab mulle tagasiside, mis tuleb väga palju õpilastelt ja mida ma kuulen lastevanematelt. Näiteks on olnud selliseid olukordi, kus ma lähen toidupoodi ja varrukast võetakse n-ö kinni ja räägitakse, millega rahul ollakse. See on väga tore ja vajalik tagasiside.

Arengukohti on veel loomulikult palju, sest, et kõik on veel alguses ja me saame seda valikute mõju hinnata alles siis, kui tänane G1 lõpetab ja nad on kogu tsükli ning uue õppekava läbinud. Seejärel saab tagasi vaadata ja hinnata tulemusi. Meie üks eesmärke oli see, et ma ei taha ühestki koolist koopiat teha, vaid midagi erilist, mis teeb meist omanäolise kooli ja eristab meid teistest. See on meil õnnestunud.

Kuna koolimaja pole veel lõplikult valmis ning käimas on siseviimistlused, siis milliseid muutusi või täiendusi õpilased aasta lõpuks näevad?

Kõige olulisem osa on mööbel. Sisegraafikaga on peaaegu lõpetatud (õpilaskappidelt on see veel puudu) ja nüüd ongi veel mõned asjad jäänud. Aatriumi heli- ja valgustehnika ning pillide hanked on välja kuulutamisel. Mängunurk vajab täiustamist. Vaikselt sammume päev korraga ja ma julgen unistada, et aasta lõpuks on kõik valmis. Tänane möbleerija pingutab samuti, et kooli avamiseks oleks enamus lubatust valmis. Ma loodan, et aasta lõpuks võib selle maja vastu võtta nii nagu see oli detailselt planeeritud. 

Kuidas on lood bussipeatustega kooli juures? Miks ei peatu ükski buss kooli ees? Milliseid lahendusi näete sellele olukorrale?

See on see valdkond, mida mina ei juhi. Loodan koos hoolekogu ja kaasates ka Haabneeme kooli vanemad, sellele lahenduse leida. Mulle on kinnitatud, et siia kooli lähedusse Randvere teele on planeeritud bussipeatus. Harjumaa Ühistranspordikeskus on lubanud, et täiendavalt hakkab 2019. aasta I poolel tööle maakonnaliin nr 174 Haabneeme ja Balti Jaama vahel, läbi Lubja ja Pärnamäe külade peatudes ka just siia rajatavas bussipeatuses.

Aga murekohti on ja ehk on mõistlik vaadata neil, kes nt Rohuneeme ja Kelvingi poolt tulevad, kas mõni muu buss nt V4, V3 liigub hommikul Viimsi haigla juurest koolimaja poole. Hirmsa vihma või tuisuga saaks sellisel juhul vähemalt natukenegi seda vahemaad vähendada. Ma loodan, et koos hoolekoguga saame probleemile lahenduse ja me kindlasti anname koos vanematega endast parima.

Mis meeldib teile teie töö juures kõige enam ja mis on kõige raskem?

Ma olen inimeste inimene. Minu jaoks oli eelmine aasta väga-väga keeruline, kus ma valmistasin ette kooli avamist. Meil oli pisike meeskond, aga kohtusime vaid kord, hiljem ka kaks korda nädalas. Need olid meil väga tõhusad tööpäevad, kuid tundsin inimestest puudust. Ma olin harjunud töötama koolis ja näiteks Viimsi Koolis oli ümber palju inimesi, kellega koos arutada. Mulle väga meeldib koolis töötada, mulle väga meeldib olla koolijuht. See pakub pinget ja see on põnev amet. Mulle väga meeldib meie meeskond ja meil on väga toredad õpilased, seda ütlevad ka õpetajad. Hommikul tulen väga hea meelega tööle.

Meil oli keeruline õppeaasta algus ja me pidime olema väga nutikad, et seda õppeprotsessi alustada väljaspool koolimaja. See on kohati olnud ka väsitav eriti kui partnerid ei pea kokkulepitud tähtaegadest kinni. Üks hoolekogu liige Viimsi Koolis ütles mulle kunagi, et sul ei ole probleeme, sul on ülesanded, mida on vaja lahendada. See mõtteviis on mind aidanud väga palju ja ma usun sellesse.

Kelleks tahtsite te väiksena saada? 

Sellega on kaks naljakat lugu. Esiteks ma tahtsin saada Anne Veskiks, mitte lauljaks vaid lihtsalt Anne Veskiks, ma ei tea miks, aga mul oli mingi hetk selline kinnisidee. 

Teine lugu on selline, et maal onu juures olid mingil põhjusel vanad klassipäevikud ja mulle meeldis nendega kooli mängida. Mõtlesin välja fiktiivsed nimed, kandsin õppeained, tunnid ja hinded päevikusse. Just ühel päeval tuli see mul meelde ja ju siis pidi kuskil sees olema soov saada õpetajaks. Mulle meeldib väga ka õpetajana klassi ees olla, hetkel küll keskendun kooli juhtimisele. Vahel, kui on vaja asendada mõnda tundi, siis tunnen, et olen kohe õiges kohas.

Millega tegelete vabal ajal?

Minu vaba aeg kuulub minu perele. Mul on kaks poega, kellest üks on 10-aastane ja teine 14. Me oleme palju koos ja võimalusel sõidame nädalavahetustel ära Pärnusse, kus me saame koos lihtsalt aega veeta. Hea on vahel veidi eemale minna ja lõõgastuda. Mulle meeldib ka lugeda ja võimalusel sporti teha. Ma naudin Myfitnessi rühmatreeninguid, eriti bodyjami.