Viimsi Gümnaasium valib uut õpilasesinduse presidenti

Viimsi Gümnaasium valib uut õpilasesinduse presidenti

Viimsi Gümnaasium valib uut õpilasesinduse presidenti

10. jaanuaril toimus Viimsi gümnaasiumi esimene avalik õpilasesinduse presidendidebatt. Jõudsin aatriumisse täpselt õigeks ajaks ning olin positiivselt üllatunud, et trepp oli inimesi täis. Südame tegi soojaks see, et õpilasi huvitab meie koolielu, millesse nii paljud on valmis panustama.

Autor: Mercedes Riazapova
Foto: Alisa Stoten

Abiturient Peeter Paju astus kõikide ette ning kutsus ilma pikema jututa kandidaadid lavale. Nendeks olid Viktoria Jefimova (G1), Karita Loim (G1) ja Hedy Läets (G2) –– kolm imeandekat noort.

 

 

Esimesena võttis sõna Viktoria Jefimova. Jah, hääl värises ja mõnikord jooksid ta mõtted kiiremini, kui suu rääkida oskab, kuid vaatamata sellele jäi Viktoria pilk alati kindlaks ning naeratus püsis näol. Oli näha, et Viktoria harjus publikuga kiiresti ära ning paari minuti pärast oli värin hääles kadunud. Ta pakkus välja ka paar huvitavat ideed, mida tahaks teostada: maailmanädal (nädal aega erinevate riikide kultuuridest), e-spordipäev ja murekast, kuhu saab kirjutada oma arvamusi ning mõtteid. Mida ma publiku poolt märkasin, on see, et peaaegu kõik naeratasid ning noogutasid talle vastu, nõustudes tema ettepanekutega.

 

Publiku ette astus enesekindel ja rahulik Karita Loim. Ta oli justkui valmis maailma vallutama. Karita rääkis aeglaselt ja mitte väga valjult ega ka liiga vaikselt. Kõik, mida ta ütles, kõlas veenvalt. Kõne vältel mainis ta mitu korda ühte mõtet –– kes palju teeb, see palju jõuab. Kuulates tundus, et ta ongi üks sellistest inimestest. Õpilasesindus, koor, näitlemine, ei tea mis veel! Karita tõi välja selle, et õpilased võiksid olla rohkem kaasatud koolielu korraldamisesse ning et õpilastel oleks rohkem sõnaõigust.

Oma kõne pidas viimasena Hedy Läets. Ta ütles, et on õpilasesindusega seotud olnud seitse aastat, mis on päris pikk aeg, tuues kaasa palju kogemust. Kuna ta käis vahetusaastal Ameerikas, siis oli tal ka võimalus näha nende õpilasesindust. Hedy mõjus mulle enesekindlana, kuid tagasihoidlikuna. Nende kahe iseloomu kombinatsioon mängis hästi välja ja sobib talle suurepäraselt. Ta rääkis päris palju õpilasesinduse tähtsusest koolis ning oli näha, et tal on selged eesmärgid, mida ta kindlasti saavutama peab.

 

 

Kui kõik kandidaadid olid sõna saanud, algas küsimuste voor. Kell oli peagi 13:20 saamas ning paljudel õpilastel hakkas kiire ning nad kadusid vaikselt tundi, kuid muidugi mitte kõik.

Peeter Paju istus kandidaatidega maha ning hakkas igaühe käest erinevaid küsimusi küsima, mis puudutasid nende arvamusi, ootuseid ning ettepanekuid. Mulle jäi meelde Karita vastus küsimusele “Mida sa Viimsi Gümnaasiumis muudaksid?”. Tema vastus oli järeltöödeklassi toimumise aeg, sest see toimub ainult ühe korra nädalas ning peale selle veel ebamugaval ajal, kui paljudel on näiteks koor. Sellel hetkel vaatasin enda koorikaaslasi ning nende noogutamisest ning omavahel sosistamisest oli kõik arusaadav. Märkasin, et kõik kandidaadid tundsid ennast palju vabamalt küsimustele vastates, see tõi paljudele kergendustunde.

 

Oli aeg publikul küsimusi küsida. Kahjuks ei olnud õpilased aktiivsed küsijad –– vastuseid oma mõtetele palusid koolijuht Karmen Paul ning G3 õpilane Alex Paul Pukk. Kuna Hedy on ka Hüpernoole liige, siis tema käest küsiti, kuidas näeb ta koostööd Hüpernoole ja õpilasesinduse vahel. Ta vastas, et mõlemad peaksid üksteist toetama ning omavahel informatsiooni jagama, et kõike paremini kajastada. Nõustun sellega väga ja arvan, et minu meediakaaslased samuti.

 

 

Küsimuste voor möödus edukalt, hääletajad said teada, kelle vahel hääletus käib, mida keegi tähtsaks peab.

Soovin selle aasta kandidaatidele edu ning tulevasele õpilasesinduse presidendile, kes kuulutatakse välja 14.01, palju õnne!