VGMi õpetajate kooliaeg
Mis eristab meid üksteisest kui mitte keskkond, milles üles kasvasime? Viimsi gümnaasiumi meeskond koosneb väga erinevatest inimestest, seega käisin õpetajatelt küsimas, missugune oli nende koolitee, mis neid vormis.
Autor: Madelen M. Soiver
Fotod: erakogu
Milline õppeaine oli teie lemmik ja milline kõige raskem?
Viire Jagomägi: Mind vaimustasid koolis, ning vaimustavad jätkuvalt, loodusteadused. Selle huvi ettekäändel suunasid mu vanemad mind ka Tallinna Laste Kunstikooli – et oskaksin teha tulevikus korrektseid anatoomilisi jooniseid. Kõige „mitte-nii-meeldivam“ aine oli kehaline kasvatus. Nende pingutuste siht jäi minule arusaamatuks, olud olid kesised, nõudmised aga karmid. Mingid normid täitsin kehkas kiiremini puhtalt sellepärast, et vabastada aega mõtetega mängimise jaoks. See muidugi ei olnud arukas strateegia, sest nii pidin vahetevahel võistlustele ka minema.
Martin Männik: Kui enamus kuttide käest küsida, on kehaline kasvatus see lemmikaine. Ise tegin palju tipptasemel kergejõustikku ja seega siis tundub, et kehaline on see kõige loogilisem vastus. Muidugi meeldis mulle ka ajalugu, lihtsalt sellepärast, et õpetaja oli nii äge, rääkis lugusid ja tekitas põnevust. Ma ütleks, et sellist ainet, kus ma hakkama ei saanud, ei olnud, aga arvan, et matemaatika on see kõige populaarsem vastus. Ma olin selline hästi humanitaarsuunaline õpilane, mis tähendab, et mata oli aine, kus pidi rohkem vaeva nägema.
Ivi Rammul: Lemmmikainet ei oska öeldagi, kuna see olenes ka õpetajast. Arvan, et eesti keel ja kirjandus, kuna need olid tõesti huvitavad. Kindlasti arvatakse, et kui oled bioloogiaõpetaja, siis sinu lemmikaine peab olema loodus. Mulle meeldis see küll, aga mul ei olnud see-eest head õpetajat. Raskeim oli kehaline kasvatus. Tore aine, aga ma olin väga väike tüdruk ja endiselt olen. Ja siis saab ette kujutada, kui me pidime hinde peale kõrgust hüppama. Kõrguse latt oli nii kõrge, et ma võisin sealt alt vabalt läbi jalutada, ja siis polnudki mul mingit võimalust viit saada. Meil oli lisaks ka hinde peale köieronimine ning viie said siis, kui ronisid lae alla, aga ma kartsin kõrgust.
Karmen Paul: Ma nautisin inglise keele, keemia ja matemaatika tunde kõige rohkem. Need olid minu jaoks põnevad, sest me päriselt arutlesime ja õppisime selleks, et mõista. Kõige raskem oli minu jaoks füüsika ja kõige tüütum bioloogia. See tulenes sellest, et meie roll oli vaid kuulata, konspekteerida ja pärast kontrolltöös sõna-sõnalt uuesti õpetajale ette näidata, mida olime lihtsalt pähe õppinud.
Rain Jääger: Mul oli ilmselt kolm lemmikainet: tööõpetus, kokandus ja kehaline kasvatus. Kehaline oli sellepärast, et tegelesin nagunii spordiga, ja tööõpetus sellepärast, et mulle meeldis alati meisterdada. Kokanduse said poisid võtta valikainena ja see oli reedeti kaks viimast tundi, seal sai siis vabamalt võtta. Suvetööl olin vene keeles ja kirjanduses. Ma ei ütle, et need olid rasked ained, vaid ma olin ise laisk. Füüsika oli ikka kõige raskem, seal tuli kõige rohkem pingutada.
Mis olid teie hobid?
Viire Jagomägi: Kunst. Kunstimaailmale omane vabadus ning iseenda heakskiidetud olemine on minu “kodu”. Ehk juba väga väikesest peale igal hetkel igasugune kritseldamine, sodimine, noaga ja kirvega toksimine, reaalne käkerdamine ja muud sellist. Kuid mitte kunagi värviraamatute värvimine! See pole mina. Kooli ajal olid hobideks tantsimine ja näitlemine. Olen selles jätkuvalt mega kehv, kuid ei ela seda vist väga üle. Laulukoor – elukool! Koorilaagrid ja muu – kes kooris, teate isegi. Ma ei tea, kas õppimist saab nimetada hobiks? Aga ma olen juba lapsest saadik armastanud üksinda ringi uidata ja vaadelda ja huvituda ja süveneda ja püüda mõista ning teinud seda vist ühtekokku siiski kuidagi teistsugusel viisil, kui arukas oleks.
Martin Männik: Mul isa töötas IT-s, siis sealt on alati olnud kuidagi arvutimängud ja sealt tulenevad mängud, mis olid ka väga suur osa minu elust ja tegelikult on ka siiamaani. Kuna isa tegi hästi tugevalt kergejõustikku, siis jäi see ka mulle külge läbi kogu koolitee. Hiljem seal kuskil üheksandas klassis hakkasin tegelema rohkem kitarrimänguga ja graafilise disainiga, mis on ka täna minu töö.
Ivi Rammul: Meil oli näitering, mis algas küll kirjandusringina. Selle mõte oli teha näitemänge, luule- ja raamatuõhtuid. Tegime ka näidendeid, mida esitasime koolis ühe korra, kui selleks aeg tuli. See oli väga vahva tegevus.
Karmen Paul: Mulle väga meeldis tantsida ja käisin Reet Kriegeri tantsutüdrukutes (hiljem Palestra), kuid ühel hetkel pidin sellest loobuma, kuna treeningsaal asus Kadriorus ja mina elasin Mustamäel. Ühistranspordiga sõit kujunes tol ajal vaevarikkaks. Samuti õppisin ma samal ajal klaverit (olin muusika eriklassis ja pidin pilli õppima) ning laulsin kooris Ellerhein. Koorielu võttis suurema osa minu vabast ajast.
Rain Jääger: Ma läksin esimesest klassist käsipalllitrenni ning mängisin seda kuni 23. eluaastani. Mul olid erinevad sõprusringkonnad: ühtedega käisin arvutimänge mängimas, teistega jalgpalli mängimas. Arvan, et sport käis läbi kogu koolipõlve. LEGOD. Ma mäletan, et kui sõbrad olid juba selle faasi läbinud, olin mina seal veel endiselt. Nendest ju sai teha kõiksuguseid asju.
Parim mälestus koolist?
Viire Jagomägi: Ma olen vist rahul sellega, milline oli minu koolis Kaarnametsa kunstiklassi õhustik.
Martin Männik: Ma arvan, et algkooli koha pealt olid kõige eredamad mälestused spordiga seotud. Meil oli kooli fuajees stend, kus olid läbi aegade kooli kergejõustikurekordid, ja seal olid kuni 14-aastaste, 16-aastaste ja 18-aastaste rekordid. Seda stendi oli peetud aastakümneid ja ma mäletan, kui 14-aastaselt hakkasin neid vaikselt üle tegema. See tunne, mis tekkis nende ületamisel, oli ikka vägev. Vanemas astmes on kõige paremini meelde jäänud meie kooli üritused. Hästi on meelde jäänud ka meie ajalooõpetaja, kes tegelikult koolis käies oli hästi korrektne härrasmees: viigipüksid jalas, triiksärk seljas ja juuksed kammitud. Jõulupidudele tõmbas selga läikivad dressid ning mängis DJ-d, millest kõik olid vaimustuses.
Ivi Rammul: Ega neid nüüd ainult üks pole, kooliaeg on tegelikult väga äge. Koolis me saame ju oma parimad sõbrad ja mis kooliajast meelde on jäänud, ongi see, et kui oli õpitud, siis sai sõpradega välja minna. Meeles on palju: koolipeod, lõpuball, kuidas me ise kooli lõpuballi korraldasime, koolidiskod, 7. klassi ekskursioon ja nii edasi. Huumorina on mul meeles, kuidas ma füüsikatunni tagapingis kaarte mängisin ja kuidas pidin sõitma puupüsti täis bussis suuskadega, kooli- ja spordikotiga ning eriti veel, kui olin väike tüdruk.
Karmen Paul: Minu õpinguid saatis see, et olin sageli kooriga reisidel. Sõitsime bussiga läbi Euroopa erinevatele konkurssidele, näiteks Itaaliasse, Hispaaniasse, Austriasse, Belgiasse ja nii edasi. Kõige kaugem sihtpunkt, kus tervelt kuu aega turneel olime, oli Jaapan. Ehk see, mis õpikutarkusega koolist kaasa ei saanud, tuli minuga just nendelt reisidelt, nähes maailma ja õppides erinevatelt kultuuridelt. Me elasime alati peredes ja suhtlus inimestega avardas kindlasti mu mõttemaailma ja maailmapilti tervikuna.
Põhikoolis korraldati diskosid ja need olid üliägedad. Samuti meenub mulle kooli segakoori rebaste ristimine. See oli põnev ja hirmuäratav samaaegselt. Põhimõtteliselt ei olnud see väga erinev sellest, mida meie tammed tõrudele korraldavad.
Rain Jääger: Kooliteater ja koorilaagrid – need olid alati väga lahedad. Osalesin ka ise mõnes näidendis: mängisin näiteks “Lumivalgekeses” jahimeest. Algklassides mängisin veel teatud näidendites, aga ma ei mäleta neid väga hästi.
Milline õpilane olite?
Viire Jagomägi: Kohal olles mitte väga kohalolev, aga piisavalt nutikas, et kogu aeg siiski plussi jääda. Üldiselt olin vaikselt vaatlev ning samas kartmatult häälekas, kui teema riivas mulle olulisi väärtusi. Ma ei tajunud juba toona inimest väärtuslikumana, lähtudes ta varalisest seisust, sotsiaalsest positsioonist, soost või vanusest. Ma olin ka üks selline… korraldaja. Minu korraldamised õnnestusid aga kogemata, näiteks kooli ajaloo ja kogu ümbruskonna esimese punk-kontserdi “Vanem õde” korraldamine. See juhtus, sest mul on omadus viia kokku väga erinevaid inimesi selleks, et midagi huvitavat saaks sündida, isegi kui ma seejuures ise sellest midagi ei saa. Hah, ega ma vist polegi tulnud maailma midagi saama, pigem looma.
Martin Männik: Kui vaadata seda, et kooliajal olin kergejõustikus oma vanusega Eesti tipus, siis võib arvata, et hinded olid halvemad, aga sellest hoolimata suutsin hoida hinded umbes nelja ja viie vahel. Filmidest on tulnud selline stereotüüp, et inimene ei saa olla hea nii koolitöödes kui ka spordis, üks pool peab alati kehv olema. Tegelikult ei ole see tõsi.
Ivi Rammul: Olin hea ja kiire õppija. Ma ei viitsinud sellega jamada, et mul tööd tegemata jäävad, seega tegin asjad alati esimesel võimalusel ära. Mul oli võimalus pinginaabriga tunni ajal juttu puhuda kas rääkides või kirjakesi kirjutades, aga vahele ei tohtinud jääda. Ei olnud ma ka selline popitegija: mõtle, kõik on koolis tunnis ja sina istud üksi kusagil peidus, et õpetaja sind ei näeks. Päris igav ju. Koolis käisin alati, see popitegemine oli täiesti mõttetu tegevus.
Karmen Paul: Põhikoolis olin väga aktiivne ja tubli õpilane. Olin aastaid klassivanem ning mulle meeldis kõige ja kõigi eest hoolitseda. Näiteks, ühel päeval tõin koju klassis seinal olevad stendid ja sundisin oma ema neid korda tegema. Stendide kaunistamine oli üks klassivanema ülesannetest ja need pidid ilusad olema. Peale põhikooli läksin ühte kesklinna kooli – läksin sõbrannaga kaasa sisseastumistestidele ja mul ei olnud kavatsustki kooli vahetada. Juhtus aga nii, et mind võeti vastu ja teda mitte. Kuna mitmed koorikaaslased olid seal koolis õppimas, siis otsustasingi kooli vahetada. Ma ei kahetse seda otsust, kuid need olid kolm väga keerulist aastat minu jaoks. Eriti 11. klassis, kui ma ei tahtnud kooli minna ja puudusin ka palju. Veetsin aega postkontoris ristsõnu lahendades, kuni ühel hetkel tuli peeglisse vaadata ja mõista, et vajan abi. Täna mõistan, et olin depressioonis ja olin endale ise augu kaevanud, millest oli raske välja saada. Koolist ma abi ei saanud. Keegi ei märganud, et mul oli raske. Kedagi ei huvitanud, sest järjekord oli kooli ukse taga. Mul läks aega, aga ronisin ise välja. See aeg on kindlasti mind mõjutanud looma sellist kooli, kus iga õppija on märgatud.
Rain Jääger: Ma arvan, et minu pilt kirjeldab mind kõige paremini. Põhikooli lõpp ja gümnaasiumi algus: tegin sporti, olin tundides tagapingi inimene, kes tahtis magada. Midagi hullu ei olnud, aga vahepeal tekitas probleeme see, et ma ei olnud järjepidev õpilane – põhirõhk läks spordile.
Mis hindeid koolis saite?
Viire Jagomägi: Sain enamasti neljasid. 100% saada ei olnud minu eesmärk. Mind aidati ja mina aitasin teisi. Koolis olid suhted, koos seiklemine, mõtteuitlemine ja lahenduste leidmine mulle olulisemad kui hinded.
Martin Männik: Peamiselt neljad ja viied, aga jooksvates hinnetes viskaks sisse mõne kolme ja ka mõned kahed, aga suuremad ja aastahinded olid alati korras. Ma õppisin piisavalt hästi, et ise olla piisavalt rahul oma hinnetega.
Ivi Rammul: Suuremalt jaolt positiivsed hinded ehk neljad ja viied. Kehalises kasvatuses olid tihti kahed, kuna kui tahtsid saada viit, siis pidid lae alla ronima, aga ma ei suutnud seda ealeski.
Karmen Paul: Olin põhikoolis väga tubli õpilane ja lõputunnistusel oli vaid kolm nelja: matemaatika, füüsika ja keemia. Gümnaasiumis oli mul keerulisem, kuid ka sellel keerulisel ajal ei lubanud ma oma tunnistusele ühtegi mitterahuldavat tulemust. Nii palju pingutasin, et mitte välja kukkuda.
Rain Jääger: Nii-öelda algkooli ajal olid enam-vähem neljad ja viied. Ma arvan, et kuuendas või seitsmendas klassis hakkasid juba kolmed tulema. Gümnaasiumis oli kaks suvetööd, aga sain hakkama. Kui oleksin oma hinnetega praegu siin, siis ma hakkama ei oleks saanud. Hinded olid üsna kesised.