Ülle Hermlini teatrinakkus

Ülle Hermlini teatrilembus ei tule tema õpilastele üllatusena. Oma suurtest lemmikutest, nagu Von Krahli näitlejast ja lavastajast Juhan Ulfsakist või Hersonist pärit balletitantsijast Sergei Poluninist, võib ta rääkida lõputult: 70-minutilisest tunnist jääks talle väheseks. Üllet on teatrist rääkimas eriliselt põnev kuulata, ta teeb seda enesele omase energiaga. Fenomenina suutis ta eelmisel õppeaastal meelitada VGM-i õpilased ja kolleegid teatrisse lausa kahekümne kahel korral ja sai selle eest ka tunnustuse ,,III perioodi tegu - VGM käib teatris”. Teatripisiku külge saanutelt uurisin nende muljeid enim meelde jäänud teatriskäikude kohta ja kuidas on need mõju avaldanud. Samuti sain Üllelt etenduste soovitusi, et igaüks saaks kogeda teatrivõlu.

Autor: Grete Matt
Foto: Martin Männik

Ülle Hermlin

  • Mis on olnud Teie senine suurim teatrielamus?

Suurimat on võimatu nimetada. Eredalt on meeles 1985. aastal esietendunud Noorsooteatri (praegune Linnateater) ,,Lendas üle käopesa” ja NO99 2014. aasta lavastus ,,Mu naine vihastas”. Suur elamus oli Kolkjal mängitud Tartu Uue Teatri ,,Serafima + Bogdan”. Minu lemmikteater on kindlasti Von Krahl, mille lavastused ,,Fundamentalist”, ,,Melanhoolia” ja ,,Pigem ei” on väga meeldinud. Viimase aja suurim elamus vist ikkagi Draamateatri ,,Mefisto” Juhan Ulfsakiga peaosas. Kui mulle mõni lavastus meeldib, käin seda vaatamas mitu korda, et tabada erinevaid nüansse ning etendusi omavahel võrrelda.

  • Kuidas teha eeltööd etenduse kohta?

Kuula sõprade ja vanemate soovitusi, küsi oma emakeeleõpetajalt: nad kõik on suured teatrifännid. Võiks vaadata ka ETV kultuurisaadet ,,OP”. Uuri teatrite kodulehtedelt erinevate lavastuste kohta. Kui miski huvi pakub, loe arvustusi. 

  • Millised on plaanid selleks õppeaastaks? Kuidas, millal saab Teiega teatrisse tulla või on midagi muud huvitavad juhtumas? 

Detsembris on piletid broneeritud Musta Kasti lavastusele ,,Peks mõisatallis”. Tegelikult on uue aasta plaanid veel selgumas, kuid kindlasti lähme Linnateatrisse vaatama ,,451 kraadi Fahrenheiti” ja ,,Adam Sanchez. Ühe kire lugu”. 

Kui huvilisi on, saab hakata piletitega tegelema. Seega kui on mingi mõte, võid Stuudiumisse kirjutada või lihtsalt tulla rääkima.

  • Äkki on veel midagi lisada, mille kohta küsida ei osanud?

Seda, kas teater meeldib, ära otsusta teatris käimata. Ühest korrast ei piisa, aga kui käid mitu korda ja praegu ei meeldi, proovi mõne aasta pärast uuesti: teatriskäimine on hobi, millega saab tegeleda terve elu nii üksi, kahekesi kui ka suurema seltskonnaga.


Martin Tsanev

  • Kuidas sai sinust teatri tihe külastaja?

Kümnendas klassis oli vaja täita kultuuripäevikut, mille üks osa oli teatris käimine. Käisin siis paar korda Üllega teatris ning kuidagi sain endale pisiku külge. Tõenäoliselt võis see olla tänu Mefisto lavastusele. See oli esimene kord, kui nautisin teatrit.

  • Mida võiks algaja etenduse külastaja meeles pidada?

Erilisi reegleid teatriskäimise puhul küll ei ole peale selle, et lülita telefon vaikse peale ja proovi mitte publikut segada. Minu jaoks on teatriskäimine eelkõige nautimiseks ja alati ei peagi kõigest täpselt aru saama või lavastajaga ühtemoodi etendust mõistma. Samuti on võimalik lugeda erinevaid arvustusi antud lavastuse kohta. Mulle meeldivad näiteks danzumehe kultuuriblogid.

  • Milline viimase aasta jooksul vaadatud etendus kõnetas sind enim?

Kui aus olla, siis enam eriti ei mäletagi. Teatris on nii palju käidud ja erinevaid etendusi oli ka väga palju. Üks esimestest etendustest, mida koos kooli grupiga vaatamas käisin ja, mis mulle muljet avaldas oli Mefisto. See oli esimene kord, kui teater oli minu jaoks huvitav, isegi väga. 

Lavastusi on olnud palju ja nad on kõik erinevad ja kõnetavad ka mind erinevalt. Näiteks Kommuun oli lihtne ja naljakas, kuid samuti õpetas see palju erinevatest sotsiaalsetest situatsioonidest. Peamiselt meeldivad mulle sügavama tagamõttega lavastused, siis on millestki mõelda.

  • Millist väärtust on teatriskäimine sulle andnud?

Minu jaoks on teatris käimine nagu raamatu lugemine. See on meelelahutus, millega saan ennast arendada. Laiendan silmaringi, muudan oma mõtlemist ja tutvun uute inimestega. 


Kasper Sebastian Silla

  • Kuidas oled sa teatriga seotud praegu?

Teater on minu elus üldiselt väga suurt rolli mänginud. Olen kätt proovinud nii näitleja kui lavastajana ning õpin praegu ülikoolis erialal, mis puudutab ka erinevaid etenduskunstide vorme. Hetkel olen pigem vaataja ja analüüsija rollis ning pean ka seda osa väga oluliseks.

  • Millised on sinu eredamad mälestused gümnaasiumi ajal teatris käikudest? Oskad tuua välja näitena etendusi või situatsioone?

Von Krahl’i rataskaevu maja sai vgmi ajal väga koduseks. Otseselt situatsioone ma välja tuua ei oska, aga meil oli alati tore. Nii enne kui pärast etendust. Minu side Krahliga oli ka selles mõttes eriline, et ma käisin seal Juhan Ulfsakile “Melanhoolia” proovides töövarjuks. See oli üks inspireerivamaid ja kasulikumaid päevi minu elus. Loomulikult ei saa unustada ka kõiki teisi teatreid ja lavastusi. Näiteks oli meil suvel väga äge käik Peipsi äärde, kus me käisime vaatamas tunnustatud Tartu Uue Teatri lavastust “Serafima+Bogdan”. Ka see sai üheks lemmikuks.

  • Millist väärtust annab õpilasele teatriskäimine?

Teater avardab väga hästi üldist kunsti tajumise võimet. Isegi kui mitte lavastust viimse sümbolini lahti võtta, on hea mõelda, mis tundeid see MINUS tekitas, mis meeldis, mis mitte jne. Nendele lihtsatele küsimustele pidevalt vastamine õpetab iseenda ja kunsti kohta väga palju. Teatris käimine on nauditav, sest kogeme vahetumat kontakti ning seega ka vahetumaid ja sügavamaid elamusi. Hiljem saab selle kaudu mõista paremini ka kujutavat kunsti, filmikunsti ning ka täiesti reaalses elus toimuvaid olukordi: teater uurib ja õpetab inimeseks olemist.


Ingrid Hermet

  • Kui tihti teatrisse satute ja kust selline kirg pärineb?

Mingisugust kindlat päritolu sellel kirel ei ole. Ma ei ole pärit perest, kus liiga palju teatris käidi. Kooliajal teatrikülastus oli suurem ettevõtmine, sest Võrust mindi teatrisse Tartusse või Viljandisse. Eelmisel hooajal sattusin teatrisse rohkem kui kunagi varem, õpetaja Üllel on selles väga suur roll. Huvi teatri vastu on aja jooksul üha enam ja enam süvenenud.

  • Olete Te kogenud teatrišokki või meenub mõni teine huvitav situatsioon teatrist/lavalt? 

Ma ei mõtle etendustele tagasi vaadates, kas kellelgi läks tekst meelest. Minu jaoks teeb teatri eriliseks, kui vaadates tekib mõte ,,see etendus on nii hästi tehtud, näitleja sobis oma rolli tõesti hästi või lavastaja on tulnud geniaalsele lahendusele.’’ Üks meeldejäävamaid etendusi NO99lt ,,Kõnts’’, mis mängiti poris maadeldes, etenduse point oli lasta oma meel vabaks ja leida oma mõtteid, aimdusi. Teatri võõra inimese võis päris kahetunnine maadlemine ära ehmatada. 

  • Kas teete enne etenduse vaatamist eeltööd ja tutvute etenduse loo/sisuga või lasete end üllatada? 

Väärtustan oma õhtust aega ja tahan olla kindel, et etendus on väärt vaatamist. Ma ei lähe vaatama mitte midagi, mille kohta ma pole eeltööd teinud ja arvustusi lugenud. Mõnikord ma lähen vaatama ka siis kui näen arvustaja kõhklust, aga trupp on meeldiv, näiteks Von Krahli etenduste puhul. Õnneks on meil koolis suurepärane eeltöötegija, kes teab, mida kellele soovitada, temale saab alati toetuda.

  • Miks võiks VGM-i õpilane teatrit külastada? 

Kõik inimesed võiksid teatrit külastada. See avardab sisemist ja välimist maailma. Tihti peale küsitakse ,,Kas teater või kino?’’ Ja siis ma astun teatri poole peale. Teatris on unikaalsus, teatris toimuvat koged sa ainult ühekorra. Ma pole seni tahtnud ühtegi etendust vaadata rohkem kui ühe korra. Tahan säilitada selle emotsiooni, mis tekib ühekordsel vaatamisel. Seda väärtust pole kinol, kui tahta saab filmi vaadata üle kümne korra. Teater on alati selle õhtu kontekstis, kuidas vaataja end tunneb. Kui etendus on superpikk nagu Draamateatri ,,Lehmani Vennad’’ ja neljanda tunni lõpuks muutub istumine juba piinarikkaks jääb seegi meelde, nagu ka näitlejate panus, enda fookuseeritus. Kogeda seda, mis on siin ja praegu on teatrimaagia. 

Teater on õpilase jaoks kindlasti silmaringi avardav, Draamateatri etenduse näitel Mefisto võib vaadates mõni stseen algul keeruline tunduda, aga see annabki mõtteainet pärast etendust lahendada peategelasi dilemmasi ja tekitada seoseid ajalooga.

  • Kui palju on õpetajate ja teiste kolleegide seas teatrihuvi? Kas VGM vajaks näiteks valikainena teatriklubi?

Huvi on rohkem kui võimalusi ehk aega, pere kõrvalt eriti. Õpetajad on suure silmaringiga ja käivad hea meelega teatris. Kohvipausidel muljetamine on sage nähtus. Õpetajad on ka väga õiglased kriitikud, kuna vaadatud on omajagu saab alati soovitusi jagada. 

Raamatuklubi juba eelmisel õppeaastal toimis ja on sel aastal taas tulemas. Teater on tore koos käimis vorm ja igasugune jagamine omavahel rikastab, siis miks mitte? Kui muidu ostad teatripileteid kahekaupa, sest ilma kaaslaseta on nukker minna, siis enam ei ole see teemaks. Teatrihuvilisi ja tuttavaid nägusi on koolis piisavalt.