Tõlkevõistluse 1. koht

Ausalt öeldes, ei ole ma just parim rändaja maailmas.

Ma tean seda, sest ma olen palju rännanud ja olen kohanud inimesi, kes on selles suurepärased. Loodud reisima. Ma olen kohtunud rändajatega, kes on füüsiliselt nii visad, et nad võiksid juua kingakarbi seest Calcutta rentsli vett ja mitte kunagi sellest haigeks jääda. Inimesi, kes suudavad endaga kaasa tuua uue keeleoskuse sellistes kohtades, kus teised suudavad vaid nakkushaiguseid endaga kaasa tuua. Inimesi, kes teavad, kuidas ähvardavaid piirivalvureid maha suruda või kuidas tõrksaid bürokraate viisat andma keelitada. Inimesi, kes on õige pikkuse ja nahavärviga, et nad näevad igal pool enam-vähem normaalsed välja–Türgis võivad nad olla türklased, Mehhikos on nad järsku mehhiklased, Hispaanias võib neid baskidega segamini ajada, Põhja-Aafrikas võidakse neid araablaseks arvata.
Mul ei ole neid omadusi. Esimeseks, ma ei sulandu. Oma pikkuse, blondide juustega ja roosa jumega meenutan ma rohkem flamingot kui kameeleoni. Igal pool, kuhu ma lähen, välja arvatud Düsseldorf, paistan ma räigelt silma. Kui ma olin Hiinas, tulid naised tänaval minuga rääkima ja näitasid mind oma lastele nagu ma oleks mingisugune põgenenud loomaaia loom. Ja nende lapsed, kes ei olnud varem näinud roosanahkset kollase peaga viirastust, hakkasid tihti mind nähes nutma. Ma tõesti vihkasin seda osa Hiinast.

Ma olen halb (või, pigem laisk) uurimistöö tegemises enne reisi ja pigem jõuan lihtsalt kohale ja vaatan, mis juhtub. Mis tavaliselt juhtub, kui sa niimoodi reisid on see, et sa kulutad palju aega segaduses rongijaamas seismisele või kulutad liiga palju raha hotellide peale, sest sa ei tea paremini. Minu halb suunataju ja teadmised geograafiast, põhjustasid selle, et ma olen elu jooksul rännanud kuuel mandril nii, et mul oli koguaeg ainult ähmane arusaam oma asukoha suhtes. Peale minu viltuse sisemise kompassi, on mul ka puudus rahulikkusest, mis võib olla kahjulik reisimise ajal. Ma ei ole kunagi õppinud selgeks, kuidas manada näole kompetentne, aga nähtamatu ilme, mis on nii kasulik ohtlikkes, võõrastes kohtades reisides. Sa tead, see super rahulik, täiesti vastutustundlik näoilme, mis jätab mulje nagu sa kuuluks sinna, ükskõik kuhu, igale poole, kas või keset Jakart mässu. Oh, ei. Kui ma ei tea, mis ma teen, siis ma näen välja, nagu ma ei tea, mis ma teen. Kui ma olen elevil või närvis, siis ma näen välja nagu ma olen elevil või närvis. Ja kui ma olen ära eksinud, mida juhtub tihti, siis ma näen välja, nagu ma oleksin ära eksinud. Mu nägu on läbipaistev mõtete edastaja. Nagu David mulle ükskord ütles: “Sul on pokkerinäo vastand. Sul on nagu… minigolfi nägu.”