Tõlkevõistlus, Hüpernoole lemmik

Kapten Bezu Fache paistis nagu vihane härg oma laiade õlgade ja tugevalt rinna vastu surutud lõuaga. Tema tumedad juuksed olid peadligi ning tahapoole võitud, juhtides tähelepanu noolelikule juuksekahlale ta otsmikul, jagades ta otsaesise kaheks ja tungides esile otsekui sõjalaeva vöör. Tema lähenedes oleksid ta sünged silmad keevalist selgust kiirates justkui tema ees viibivat maad kõrvetanud, näidates täpselt, miks ta oli kuulus oma igas olukorras kustumatu tõsiduse poolest.

Langdon järgnes kaptenile kuulsast marmortrepist alla maa-alusesse aatriumi klaaspüramiidi all. Laskudes möödusid nad kahest kuulipildujatega relvastatud politseinikust. Nende kohalolu andis edasi sõnatu, kuid selge sõnumi: mitte keegi ei saa täna sisse ega välja ilma kapten Fache loata.

Maa alla laskudes võitles Langdon oma ärevusega. Fache kohalolu ei tekitanud sisimas just eriti sooja tunnet ning isegi Louvre ise tundus tol hetkel otsekui peaaegu haualik. Trepp, mille peal nad kõndisid, oli pime nagu kinosaal, valgustatud ainult nõrkade piklike valgustite abil, mis olid ehitatud trepiastmete sisse. Langdon kuulis iseenda sammude kõla peakohal paiknevast klaasist kajamas. Kui ta üles vaatas, nägi ta teisel pool klaaskatust asetsevatest purskkaevudest tekkinud udu vaikselt hajumas.

   “Kas teile on see koht meeltmööda?” küsis Fache, lõuaga ülespoole osutades. Langdon ohkas selle peale, liiga väsinud sellisteks mängudeks. “Jah, teie püramiid on suurepärane.”

     Fache urahtas vastuseks. “Pigem nagu arm Pariisi näol.”

Esimene viga. Langdon sai aru, et tema võõrustajat on keeruline rahuldada. Ta murdis pead selle üle, kas Fache teadis, et President Mitterrandi sõnaselgel nõudel konstrueeriti see püramiid täpselt 666 klaasrombist—kummaline soov, mille üle mõtisklesid paljud vandenõuteoreetikud, kes nimetasid arvu 666 Saatana arvuks.

Langdon otsustas seda mitte mainida.

Sügavamale maa-alusesse fuajeese laskudes hakkas pimedusest aeglaselt nähtavale tulema üüratu hulk ruumi. Üle 17 meetri maapinnast allapoole ehitatud uus Louvre’i 6500-ruutmeetrine jalutusruum oli nagu lõputu koobas. Maapinna-Louvre’i meekarva fassaadiga ühildumiseks loodud soojast ookerkollasest marmorist maa-alune hall oli tavaliselt kirev, täis päikesevalgust ja turiste. Täna oli saal aga tühi ja pime, muutes kogu ruumi külmaks nagu hauakambri.