Noored teatrikriitikud said tunnustatud: teater Must Kast jagas preemiaid

Lavastus eestlaste kannatamisest
Mart Teppo

Teatrisse minek nõuab külastajalt alati teatavat väikest kannatust. Eriti õpilastel, kelle teatrikogemus piirdub põhikoolis ooperitesse tirimisega. Lavastust tuleb valida mitmest eri teatrist, uksest sisse saamiseks tuleb trügida, garderoobis leida koht, kuhu end ja oma riideid mahutada, ning enne etendust seista kellegi teise mantli nööbi või küünarnuki all. Nõnda kannatustega poolele teele jõudes sattusin ma 15. detsembri õhtul vaatama Musta Kasti lavastust “Peks mõisatallis”. Kannatused sellega veel muidugi ei lõppenud, kuigi õpetaja julgustas, et on lõbus. Kahtlesin selles. Istudes oli kohati vähe ruumi, teatritükki vaadates said jalad turbaseks ja tippude tipuks sattusin kuidagi õpetaja kõrvale, kes hiljem andis mulle teada, et ta pole rohkem ohkiva inimese kõrval kunagi teatris istunud. Kujutan ette, et samamoodi võis ohkida ka Jaanika Tammaru, kes lavastuse rollis lasi oma jalgevahelt välja kord Kaarel Targo ja siis jälle Kristjan Lüüsi pea. Selles mitte kunagi lõppevas sünnituskeerises leidis ka Jaanika oma lõpu pärast viimase näitleja välja laskmist. Päris šokeeriv sümbol eestlaste iibeprobleemi kajastamiseks.

Lavastus pöörab sellised eestlaste valusad ja rõõmsad elusündmused teadlikult suuremaks ja asetab selle ajaloolise vaatenurga alla. Kannatamine ei ole siin lihtsalt teema, vaid seda võib vaadelda ka kui eluviisi. Olgu selleks siis tüütu, pesemata kätega tegelane Balti ketis või jalgadeta mees, kes muudkui räägib, et tal pole häda midagi. Pärast tuli välja, et see oli Kalevipoeg.

Aga kannatused tulid igal pool hästi esile ja minu enda kannatamine ei tulnud enam etendust vaadates väga meelde. „Peks mõisatallis“ vaatab eestlaste ajaloolist kannatamiskogemust mitte haletsevalt, vaid huumoriga. Eriti ilmekalt tehakse nalja nii kamast, Skype'ist kui ka saatest “Õnne 13”. Lavastus pakub kannatamisele uue vaate: ellujäämise võti ei ole kannatus ise, vaid viis, kuidas sellega toime tulla. Mulle meeldis, kuidas lavastuses ei haletseta, vaid pakutakse huumorit, mis aitab tajuda kannatust kui midagi, mille üle võib mõelda ja naerda. See ei püüa eestlaste aegade tagust kannatust naeruvääristada ega ümber lükata, vaid julgustab mõtlema, kuidas suhtuda kannatusse naljaga.

Kuigi enda kannatused nalja ei paku, siis lavastus tegi seda küll.

Nali või meie reaalsus?
Emma Unga

Vahel võib tunduda, et maailmast on kadumas inimeste vastuvõtlikkus karmide naljade ehk musta huumori suhtes. See on veider, sest justkui tundub, et inimesed vajavad ja tahavad rasketel aegadel huumorit. Lavastus “Peks mõisatallis’’ aitab kustutada jäiga piiri huumori ja tõsiduse vahel. Teatri Must Kast ja Birgit Landbergi lavastus võib tunduda esmajoones külm ja võib-olla isegi ebaviisakas, kuid on mõistetav, kui eelarvamus on negatiivne või üleüldse puudub. Kuid teatrisaali astudes muutub arvamus silmapilkselt: alustades näitlejate Kristjan Lüüsi, Jaanika Tammaru ja Kaarel Targo soojadest tervitustest ning lõpetades väikese turbakasti nägemisest lava keskel. Kogesin seda ise 15. detsembril 2025 etendusel. “Peks mõisatallis” esietendus muide juba 2017. aastal.

Trupitööna loodud “Peks mõisatallis’’ on üsna ainulaadne, eriti oma näitlejatöö poolest. See on lavastuse suurim tugevus. Individuaalsed rollid ei püüa eraldi särada, vaid loovad terviku. Füüsiline pingutus ja emotsionaalne kohalolu on selgelt nähtavad, mistõttu mõjub laval toimuv vaatajale põnevalt ja kohati ebamugavalt. Just see ebamugavus ongi lavastuse üks eesmärke.

Lavastust saab vaadata ka selgelt eestlaste ajaloolise kannatuse metafoorina. “Peks mõisatallis” ei kujuta ühte konkreetset vägivallategu, vaid kogemust, mis on sügavalt juurdunud meie ajaloosse. Eestlane ilmub lavastuses eelkõige objektina – kellegi teise võimu ja karistuse kandjana. Kannatus on siin kurnav ja sageli lootusetu. Allasurutus ei tekita vastuhakku, vaid pigem vaikimist, sisemist pinget ja kohanemist. Lavastuse tõlgenduses muutub eestlaste kannatamine küsimuseks: mida teeb pikaajaline vägivald rahvaga? Lavastus sunnib vaatajat tunnistama, et see ajalooline kogemus ei ole kadunud, vaid mõjutab ka tänapäevast mõtlemist ja käitumist. “Peks mõisatallis’’ osutub seega mitte ainult ajalooliseks peegelduseks, vaid ka kriitiliseks enesevaatluseks. Üks võimalikke etteheiteid puudutab lavastuse suletust vaataja suhtes. “Peks mõisatallis’’ eeldab publikult kõrget keskendumisvõimet ja valmisolekut taluda pikka aega kestvat negatiivsust ja natuke alandust meie enda rahva suhtes. Minu jaoks ei valmistanud see probleemi, kuid kõikidele vaatajatele ei pruugi selline idee olla meelepärane ning osa publikust võib kogeda pettumust.

Mulle meenus Mihkel Trumani arvustuses kirjutatu ‘‘Peks mõisatallis’’ kohta “Lavastuse kui terviku tugevamaid külgi on selle meeleolu. Sest kuigi kõige muu seas vaadeldakse ka tõsiseid ja valusaid nähtusi – mis siis, et kohati koledalt ja ehk pisut õelaltki –, jääb üldine atmosfäär heatahtlikuks ja positiivseks. Nii antakse vaatajale võimalus lahkuda teatrist küllaldase mõtteainega, aga kindlasti mitte rusutult’’. Tundsin ka end nii, kui teatrist lahkusin. Pea oli mõtteid täis, aga naerda sai rohkem kui piisavalt. Samas tekitas lavastus ka väikese hirmutunde. Kõik oli muidugi jube naljakas, aga kas selline polegi mitte meie kui eestlaste igapäevaelu?

Kes me eestlastena oleme?
Kadi Vahemäe

Nimetame ennast eestlaseks, aga kas ka naudime seda? Tihti saame tunda uhkust eestlaseks olemise üle, kuid inimestel on ka vastupidised tunded. Mina olen õnnelik, et elan just Eestis, olen uhke, meie kultuuri ja kommete üle. Kõik need on tulnud ajaloo kaudu.

Koduriigi ajaloolisi teemasid käsitleb teater Must Kast musta huumori võtmes lavastuses “Peks mõisatallis”. Tegemist on lavastusega, mis toob välja eestlaseks olemise võlu ja valu. Huumor annab teatrile palju juurde, muudab sünged teemad naljakaks, aga paneb ka mõtlema, sest igal stseenil on oma tagamõte. Enne etendust olin kuulnud palju head sellest lavastusest, seega ootasin seda väga. Alguses šokeeris mind natukene teatrimaja. Astusin majja ja mõtlesin, et olen sattunud mõnda klubisse, kuid hiljem ei pannud seda rohkem tähele - võib-olla ka sellepärast, et lavastus muutis ruumi taju oma kujundusega - pime saal, publik ümberringi ja näitlejad keskel. Varasemalt olen käinud pigem uhkemates teatrimajades, seega pani see mind just niimoodi mõtlema.

“Peks mõisatallis” oli minu jaoks teistsugune, sest polnud kunagi tundnud näitlejatega nii palju lähedust - sõna otseses mõttes. Juba saali astudes tervitasid näitlejad publikut ning juhatasid saali, mis oli harjumatult väike. Tavaliselt on teatrisaalid suured, kuhu mahub palju inimesi. See oli aga pisike. Publik asus neljas küljes ning näitlejad: Kristjan Lüüs, Kaarel Targo ja Jaanika Tammaru mängisid saali keskel mullas, kasutades peamiseks rekvisiidiks just ka seda. Õigemini oli selles kastist küll turvas, aga meie riigile on muld püha ja seda tõi välja ka lavastus.

Tabasin ennast mõttelt, et tunneme rõõmu, et elame vabas riigis, kuid alati oskame millegi üle kurta. Kord ei meeldi meile mossis naabrimees ja teinekord vingume halvasti lahti lükatud lume või kallite hindade pärast. Aga miks on meil vaja seda kogu aeg teha? Peaksime tundma uhkus ja üksteise vastu sõbralikud olema. Lavastus esietendus 24. veebruaril 2017. aastal, kui tähistasime oma riigi 99. sünnipäeva.

Lavastaja Birgit Landbergi ja trupitööna valminud lavastusest tuleb välja, et teema on olnud aktuaalne juba siis, lähisuhtevägivald ja ajaloolised sündmused, mida väärtustame aina rohkem. Nii on ka praeguses maailmas, 2017. aastast on möödas 9 aastat ja endiselt võime uudistest lugeda, et pühade ajal reageeriti nii mitmele lähisuhtevägivalla olukorrale. Statistikast selgub, et 41% naistest kogeb oma elu jooksul seda, mis on väga suur number. Ajaloolised sündmused on samuti tähtsad ning neid peab iga vanem tutvustama oma lastele, et neid ära ei unustataks.

Kindlasti ei peaks kõikide süngete sündmustega ja mõtetega oma pead vaevama, aga kõike ei tohiks ka unustada. Olen nõus Mihkel Trumanni kirjutatud arvustusega EERis ““Peks mõisatallis” keerab trivisümbolid üle võlli”, kus autor ütles, et ehk oleks aeg mõnest dogmast lahti lasta ja edasi minna, mis ei tähenda ju tingimata mineviku unustamist. Minu arvates on just kõige tähtsam see, et minevikku ei tohiks unustada. Sellest õpime ning saame maailma paremini koos hoida, kui teame, mis kunagi on juhtunud ning proovime seda edaspidi vältida.

Lavastuses näidati eripalgelisi eestlasi ja see pani ka mõtlema, kas ma olen õnnelik nendega koos elades. Tunnen, et iga inimene annab juurde, et meie Eesti on just selline. Pole me kõik siin ju puhta eestlased, aga proovime väärtustada riigi kultuuri ja traditsiooni. Tunnen, peaksime hoidma igat inimest siin riigis ning rasketest hetkedest üheskoos üle saada. Peale lavastust saan öelda, olen rahul, et elan just Eestis ja minu ümber on toredad inimesed. Aga kuidas meil päriselt läheb? See jääb kõlama lavastuse lõpus, millele peab vastama igaüks nüüd ise.