Täpid tähtedele

      Elas kord seitsme maa ja mere taga täht A. Tema kodu asus tänava lõpus, suurte mändide all. A majast veidi eemal elas tema sõber U. U maja vastas elasid aga hoopis kaksikvennad O-d. Igal laupäeval tuli A aknast, uksest ja igast augukesest, mis maja oli, värsket kaneelisaia lõhna. Magus ja kaneeline lõhn levis terve küla peale laiali, sealhulgas ka täht U ninna. Peale lõhna tundmist hüppas U otsekohe ratta selga ning kiirustas A juurde. Mõne minuti pärast oli U suu magusalt kaneeline ning huule kohal suur piimavunts.
„Küll see oli ikka hea!” ütles U.
      Kuid U ei olnud ainuke, kes A kaneelisaiu armastas. Üsna pea olid kohal ka kaksikvennad O-d. Saiu ja piima jagus kõigile. Tihti juhtus just nii, et A külalised ei saanud laua tagant püsti enne päikeseloojangut. Ja nii igal nädalal.
      Oli ilus päikseline päev, kui A kõndis mööda pikka kivist tänavat poodi. Tulemas oli järjekordne laupäev ja uus laar kaneelisaiu. Poest oli tal vaja osta jahu, piima ja loomulikult üks suur pakk kaneeli. Seda kulus ikka päris palju.
      Poe ees kohtas ta rõõmsameelset U-d.
„Miks sul nii hea tuju on?” uuris A.
„Aga miks mitte? On ju ilus päikseline hommik ja homme on mul sünnipäev! Näe, sina oled ka kutsutud minu peole. Homme kell 12.00 minu kodus. Ja vaata, et sa ei unustaks kaneelisaiu kaasa võtta !” vastas U ning jooksis edasi.
A ostis poest vajalikud asjad ning asus koduteele.
      Kätte jõudis hommik ning A ärkas juba kell 6.00, et teha U peole kaneelisaiu.
A pakkis kaasa suure korvitäie kaneelisaiu ja korjas enda aiast paar ilusat lillekest ning tegi lillekimbu. Ta tõi kuurist ratta, pani saiakorvi ja lilled peale ning asus teele. Päike säras taevas ja soojendas A peanuppu. Ilm oli kevadiselt soe, linnud laulsid puude otsas ja jõgi vulises tee kõrval. A nautis rattasõitu, eriti siis kui ilm nii ilus on.
      Enne kohale jõudmist oli juba kaugele tunda veidi kõrbelõhna. See tuli U kodust. Kui A kohale jõudis jookis U talle vastu ja karjus: „Appi, appi, kas keegi aitaks mind!”
„Mis sul juhtus?” küsis A.
„Ma tahtsin teha teile üllatust ja ise küpsiseid küpsetada, aga need kõrbesid ära,” ütles U, pisar silmas.
„Ära muretse, kallis U, kõik on hästi! Vaata, ma tõin sulle lilli ja kaneelisaiu!” vastas A rõõmsalt.
      U võttis lilled ja kaneelisaia korvi enda kätte ning jooksis tuppa. Aias oli näha kaetud lauda ning müravaid O-sid. A läks laua juurde ja sealt tuligi juba rõõmus U, kaneelisaiad käes. Pidu võis alata – kõik külalised ja kaneelisaiad olid kohal.
Saiad söödud, piim joodud, otsustasid nad hakata mängima arheolooge, kes otsivad midagi erilist. A meisterdas kaardi, U otsis üles oma kaabu, O-d mugisid samal ajal laua taga veel viimaseid saiakesi.
      Nad käisid mööda aeda ringi ja otsisid midagi, mis võiks olla huvitav ja ajalooline. O pakkus välja kuuri tagant leitud vana roostes kastekannu. Teised sellega ei nõustunud, kuna see oli liiga tavaline. Järgmisena pakkus teine O välja mulla seest leitud kivikese. Ka see ei sobinud teistele.
      Korraga märkas U aianurgas suurt auku. Kaugemalt tundus see nagu mutimullahunnik, kuid lähemale minnes oli auk muti jaoks ikkagi liiga suur. Nad vaatasid august sisse ning märkasid, et sealt kumab välja natuke lillakat valgust. A arvas, et see on vihmauss, kuid U tahtis seda lähemalt vaadata ning kummardus rohkem augu poole. Korraga kukkus U auku, mõne sekundi pärast oli kuulda ainult U karjeid, U-d ennast näha ei olnud. Teised otsustasid tuua labida ja veidi kaevata, kuid U ei tulnud ikka nähtavale.
      O otsustas ka ise sisse hüpata, vaadata, kuhu U kadus. Maa peale jäid ainult A ja teine O. Mõne sekundi pärast ei olnud ka O-d enam näha.
„Mis siin toimub?” küsis A.
„Ma ei tea. Midagi imelikku. Kas me peaks ka auku hüppama?” küsis O.
      Enne kui A vastata jõudis, hüppas O auku, tiris ka A endaga kaasa. Auk oli sügavam, kui nad oleksid osanud arvata. Nad muudkui kukkusid ja kukkusid allapoole. Tee oli käänuline ja mõnes kohas pritsis näkku muda. All oli näha lillat valgust, kuid mingit maapinda ei olnud. Sõit kestis päris kaua, kuni ühel hetkel nad kukkusid kivi peale. Nende kõrval olid ka segaduses U ja hirmul esimene O.
      Kuid U ja O ei olnud sellised nagu enne. Midagi oli nende juures valesti, millest oli raske aru saada. Mis see küll võis olla? A ja teine O uurisid, kuid lahenduseni ei jõudnud. Väga imelik situatsioon. Kõik on justkui korras, aga ei ole ikka ka.
      Ahjaa, nüüd sai A aru, mis valesti on. Nad ei olnud enam lihtsalt U ja O, vaid neil olid peas mingid väga imelikud täpid. U oli muutunud Ü-ks ja O oli muutunud Ö-ks.
Ja samal hetkel, kui A avastas teiste veidrused, tundis ta ise, kuidas tal hakkas peast midagi välja kasvama. Ta vaatas ruttu teise O poole ja märkas, et ka tema on muutunud. Teine O oli nüüd hoopis Õ.
„Mis jama see siin toimub?” küsis Ü.
„Te näete nii imelikud välja,” naeris Ö.
„See on mingi võluauk. Me peame siit välja pääsema, siis oleme ehk jälle samasugused nagu enne,” arvas Ä.