Seiklused Pranglil kisuvad kaasa
Kell oli 15.00, kui otsustasime Pranglit avastama minna, aga samal ajal otsisime ka ideid, millest lugu kirjutada. Jäätma talust väljudes avastasime, et poisid on oma rattad õue jätnud. Ilma pikemalt mõtlemata võtsime rattad, hüppasime peale ning tulime sama kiirelt maha, sest üks sadulatest oli liiga kõrgel ja teine liiga madalal. Nii siis muutsime sadulate kõrgused ning asusime teele. Tegelikult ei plaaninud me sellist lugu kirjutada, kuid tee peal tuli meile see mõte veelgi enam Prangli iseärasused kohe karjusid: ,,Kirjutage meist lugu!”.
Autorid: Valeria Filippova, Alisa Stoten
Fotod: Jürgen Maasing
Esimesena üllatasid meid kanad, kes kõndisid väga madala aia taga ringi, seejärel kuked, kes jooksid meid nähes minema. Samuti vapustasid meid imeilusad valged luiged, kes istusid päris mudasel ja märjal maal. Luikesid valvas ka kuldne retriiver. Sellest hoolimata, et saarel elab rohkem kui 150 inimest, jooksevad siinsed koerad üksinda ringi, mis oli meile suureks ehmatuseks. Õnneks ei juhtunud midagi õudset ja pääsesime vaid koera haukumisega.
Mingil hetkel saime aru, et meie sihtpunktiks on pood. See ei olnud kuigi kaugel, eriti rattaga sõites. Kohale jõudes tekkis mure: ratastel ei olnud lukku. Otsustasime kordamööda poodi minna, selleks et üks meist valvaks rattaid. Pood oli väike ning valik ei olnud suur, kuid sealt saab kõike, mida vaja. Poemüüja oli väga tore ja lahke, sest nähes meid poiste rattaid kordamisi valvamas, naeris ta ning ütles, et siin küll midagi ei varastata. Seda tõestas ka meie järgmine üllatus- kohalik mees, kes tuli poodi ja jättis oma auto käivitatuna, võtmed sees.
Kokkuvõttes on Prangli äärmiselt huvitav ning omapärane koht, kus inimesed usaldavad üksteist ja ei karda oma vara pärast.
