Räppiv õpetaja Reesi – minu lugu

Minust sai räppiv õpetaja isegi enne seda, kui minust üldse õpetaja sai. Olen mõelnud, miks ma just räppima hakkasin. Võib-olla sellepärast, et olen salamisi unistanud hoopis lauljakarjäärist ja suurtest lavadest, ent laulmises mul nii palju talenti ei ole, heale tasemele jõudmiseks peaksin palju vaeva nägema, võib olla teen tulevikus ka selle ära – never know. Räppimise puhul on aga hea see, et viisi pidama ei pea, piisab rütmitajust ja sõnaseadmisoskusest.

Olen lõpetanud muusikakooli klaveri erialal ja eluaeg kooris laulnud, seetõttu võib öelda, et lisaks suurele kirele spordi vastu, on ka muusika minu elus alati tähtsal kohal olnud. Kooli ajal kirjutasin luuletusi, mitte küll vihikute kaupa, kuid siiski, mulle meeldis seda teha. Niisiis said minus 24-aastaselt kokku muusika, rütm ja sõnad, sest just nii vanalt, vahetult enne õpetajaametiga alustamist, kirjutasin oma esimese räpi, mille ka kohe laiale publikule ette kandsin. Minu räppide puhul ongi imelik just see, et ma kirjutan neid otsekui tellimustööna – kui olukord nõuab, kirjutan räpi.

Olen räppinud koolis vabariigi aastapäeva aktustel, Anijas vabadussõja ausamba taasavamisel, Kehra uue staadioni avamisel, koolis õpetajate päeval ja mujalgi. Kõikide nende esinemist puhul on minult palutud – Reesi, kirjuta räpp! Mõeldud-tehtud. Minu varasalves on kokku 45 räpp-luuletust, kõige rohkem olen kirjutanud just koolist ja haridusest.

Facebooki lehe „Räppiv õpetaja Reesi“ tegin 2014. aastal, kui Kehra Gümnaasiumisse tööle asusin. Paar esimest aastat oli minu jälgijaskond väike ning ega ma väga aktiivne postitaja veel tol ajal ei olnudki. Muutuse tõi koolitusprogrammi „Õpetaja – hariduse kõneisik“ läbimine. Programmis keskendusime sellele, kuidas õpetajad ise oma ametit positiivselt kajastada ning seeläbi ka õpetajaameti kuvandit laiemas plaanis parandada saaksid. Õppisime, kuidas kirjutada arvamusartiklit, kuidas orienteeruda sotsiaalmeedias ning samuti avalikku esinemist, millest on saanud minu leivanumber – mulle meeldib esineda ning olen sellel teemal ka ise koolitusi läbi viinud. 

Hariduse kõneisiku programmist sain palju positiivset tagasisidet, osalejad julgustasid mind rohkem oma tegemisi jagama – muutusin aktiivsemaks nii Facebookis kui ka YouTube’i kanalil. Tänu programmile olen saanud osaleda ka mitmes õpetajaameti reklaamkampaanias – „Õpetajad loovad homse Eesti“ ning „Jah! Õpetajaks!“, samuti olen esinenud „Ringvaates“ ja „Suud puhtaks“ saates.

Oma brändi teadlik arendamine pakub mulle parajaid väljakutseid, põnevust ning see toetab ka minu kui õpetaja professionaalset arengut – ma tean, mis on minu tugevused, milles pean veel vaeva nägema, mida mulle meeldib teha ja mida mitte. Julgen öelda „ei“ pakkumistele, mille puhul tunnen, et need ei pruugi mulle anda nii palju, kui minult aega ja energiat nõuavad. Olen oma sisetunnet ajaga üha enam usaldama hakanud, teen asju, mis mulle meeldivad, ning ei tee neid, mis ei meeldi. Kõlab väga lihtsalt, aga nii lihtne see ongi.

Julgustan ka teisi õpetajaid koolielu muresid ja rõõme jagama. Igaüks saab valida omale sobiva kanali ja vormi, mille kaudu inimesteni jõuda. Usun, et õpetajad on need, kes suudavad ise oma ametit kõige paremini reklaamida – ikka seepärast, et Eesti lastel oleks ka tulevikus väga head õpetajad, kelle abil kvaliteetset haridust omandada.

Armasta ennast ja armasta teisi,
hakka õpetajaks,
ole nagu Reesi