Miks jäetakse viikingiaja õppimine koolides julmalt vahele?

Põhikooli riiklikus õppekavas väidetakse, et ajalugu õppides omandavad õpilased kultuuriruumis orienteerumiseks vajalikke teadmisi oma kodukoha ja maailma minevikust ning kultuuripärandist. Sotsiaalainete III kooliastme õpitulemuste all on kirjas, et õpilane kirjeldab viikingite elu, nimetab ja näitab kaardil nende retkede põhisuundi, teab kiriku osa keskaja ühiskonnas nii kultuuripärandi säilitajana kui ka maailmapildi kujundajana. Õppesisu all on välja toodud Skandinaavia eluviis ja ühiskond. Ometi pole mina, 12. klassi õpilane, koolis õppinud viikingitest kauem kui 45 minutit, mis on üks põhikooli tund, sedagi asendusõpetajaga.

Selle 45 minuti jooksul jõudsime õppida tõsiasja, et viikingid olid äärmiselt head mereseilajad ning laevaehitajad ja käisid Skandinaavia naaberriike rüüsteretkedega tüütamas. Õppisime, et viikingilaevad suutsid seilata jõgedel, mis tegid viikingid eriti hirmutavaks Euroopa elanikele, jättes mulje, et tegu oli terroristidega, mis ei ole tõsi. Seda kõike on oluline teada, aga selle olulisus Euroopa ajaloole on tühine võrreldes sellega, mis õppimata jäi.

21. sajandil on naiste õigused ja naiste roll ühiskonnas väga aktuaalsed teemad. Feministid möllavad rohkem kui kunagi varem. Just feminismi vaatepunktist on Skandinaavia eluviisi tundmine vajalik, selleks et luua tervikpilt keskaegsest Euroopast. Kui üldiselt oli keskajal naise roll olla ema ja koduperenaine, tal puudus õigus teha iseenda eest otsuseid ning oli mehe eestkoste all, siis Skandinaavias polnud naisel küll lubatud keelduda peigmehest, aga tal oli õigus abielu lahutada. Lesestunud naisel oli õigus pärida oma surnud abikaasa vara ja positsiooni ühiskonnas ja saada perepeaks, kui ta lapsed olid liiga noored, et seda rolli ise üle võtta. Lesestunud naisel oli piisavalt raha, et palgata meessoost abilisi oma tallu tööle, ilma et oleks pidanud uuesti abielluma. Kui Skandinaavia naise kõrgel positsioonil abikaasa oli rüüsteretkel, päris naine oma mehe positsiooni niikauaks, kuni too naasis. Küll aga ei tohtinud naised osa võtta poliitilistes küsimustes. Skandinaavia naisel oli rohkem õigusi kui mujal Euroopas elanud naisel. Kas see pole oluline seos, mida luua?

Skandinaavlaseid tunti keskajal kui paganaid, sest nad ei uskunud kristlikku jumalasse. Skandinaavlastel oli mitmeid jumalaid, nagu Odin, Thor, Freyja, Tyr ja Njord. Põhjala mütoloogias ilmutavad jumalad end loodusnähtustena. Näiteks Thor on äike ja torm, Odin on surm, Njord tuul. Viikingitel olid kolooniad Inglismaal ja Iirimaal, kust jumalate nimed leidsid tee inglise keelde. Nii ongi juhtunud, et inglise keeles on nädalapäevad tulnud Põhjala jumalate nimedest. Monday on kuujumal Mani päev, Tuesday on sõjajumal Tyri päev, Wednesday on kõigeisa Odini päev, Thursday piksejumal Thori päev, Friday Ilu ja viljakusjumalanna Freyja ja viljakusjumala Freyri päev. Saturday tuleb Rooma jumalast Saturnist, skandinaavlastele oli see tuntud kui pesemise päev. Sunday on päikesejumalanna Sunna päev. Kuigi kristlased põlastasid Põhjala paganaid, on nende kultuur mõjutanud muud Euroopat üllatavalt palju. Kas pole mitte oluline teadmine?

Ka jõulude tähistamine pärineb Põhjala kultuurist, kus see oli tuntud kui Jol, aga Põhjala kultuuris tähistati aasta lühimat päeva lisaks pidusöögile ja -joogile koos sea ohverdamisega jumalatele Freyjale ja Freyrile. Ohverdatud loomad söödi hiljem pidusöögina ära. Skandinaavlastele polnud see pelgalt pidupäev. See päev oli tuntud metsiku jahina, kus Odin jahtis üleloomulike jõududega olendeid. Kes ta teele jäi, pidi talle ette viskama metallitüki, juhul kui Odin oli see, keda nähti esimesena. Kui esimesena nähti Odini kaarikut vedavaid hunte, pidi teele viskama leiba, et pääseda hukkumisest. Odini koerte ulgumine Joli ööl võis ette kuulutada sõja saabumist. Metsikut jahti võib kohata ka teistest kultuurides, kus jahtijaiks on haldjad või surnud, kellega kokku puutudes sikutatakse ohvri hing allilma. Jol läbis kristlikustamise ning sellest sai peresõbralik traditsioon, mida hakati tähistama Kristuse sünnipäevana 25. detsembril, kuigi tegelikult on Kristuse sünnikuupäev teadmata.

Ega Eestigi pole viikingitest puudutamata jäänud. Saaremaal Salme alevikus on väidetavalt surnud isegi viikingikuningas ja on tõenäoline, et Saaremaal elasid Eesti viikingid. Kuigi Saaremaal surnud viikingikuningas on vaid spekulatsioon, siis kindel on see, et Salme alevikust on leitud viikingilaeva jäänuseid ja erinevaid mõõgaotsi. Kõige märkimisväärsem avastus on see, et leitud laeval oli kasutatud purje, mis tähendab, et tegu on varaseima teadaoleva purjelaeva kasutusega Läänemerel.
Viikingiaeg lõpeb 11. sajandi alguses Põhjala kultuuri hävimisega, mil Skandinaavia kristlikustati ja viikingid lõpetasid rüüsteretkeil käimise. Kristlus levis Skandinaavias, sest sealsed kuningad hakkasid kristlasteks.

Seitsmenda klassi õpilasele on eelnevalt mainitud punktid liiga keerulised, et neid täielikult mõista, mistõttu peaks süvendatult õppima viikingiaega gümnaasiumis, mida seal ei tehta. Gümnaasiumi ajaloo õpikus on üks peatükk antud teemast, kuid ka see on pealiskaudne ja jäetakse enamasti vahele. Maailmasõdu õpitakse aga kaks korda – põhikooli lõpuklassis kui ka gümnaasiumis. Ajalooõpetaja Reesi Kuslap kommenteeris teemade vahelejätmist väitega, et õppekava on liiga tihe ja kõike ei jõua õppida ning õpetaja peab tegema valiku. Kui aga jätta vahele teemad, mis võivad arusaama Euroopa ja Eesti ajaloost muuta märgatavalt, leian, et juba põhjalikult õpitud teemade kordamine gümnaasiumis on mõttetu ajaraiskamine, kui selle asemel saaks süvendatult õppida viikingiaega. Siinkohal tulevad välja õppekava puudujäägid. Kui uurisin õpetaja Kuslapilt, kui palju tema viikingitest teab, sain vastuseks, et mitte palju. Kui õpetajad ei tea viikingiajast palju, siis on loogiline, et nad otsustavad just viikingiaja vahele jätta.

Viikingiaega tuleb õppida, sest see on suuresti mõjutanud Eestit ja Euroopat ja selle õppimata jätmine on suur patt, sest õpilane kaotab palju olulisi seoseid eri kultuuride mõjust üksteisele. Õpilane saab neid teadmisi ainult ajalootunnist, sest olgem ausad, enamik ei õpi koolivälisel ajal omal käel ajalugu.