Mida vaadata filmiõhtul?
Peale pikka koolipäeva korraldab õpilasesindus koolis filmiõhtu. Eelroaks on komöödia ning pearoa saavad huvilised valida trilleri või draama vahel. Hüpernoole toimetus pakub aga suupisteteks filmide arvustused, et õhtul oleks kergem valida, mida vaatama tulla.
Autorid: Hans Tammiste, Hanna-Birgit Sinkel, Harriet Werder
Südantsoojendav lugu perekonna loomisest lihtsas vormis
2018. aastal ilmunud perekomöödia “Kiirperekond” räägib abielupaarist Pete’ist ja Ellie’st, kes otsustavad adopteerida kolm last: Lizzy, Juan ja Lita. Uute vanemate sugulastele tuleb see uudis üllatusena, sest teised on alati arvanud, et nad ei saa kunagi lapsi.
Kuna tegemist on kogupere filmiga, siis võib tekkida eeldus, et see on nii-öelda lapsik ning teismelistel võib hakata igav. Jah, filmi idee pole alguses just paljulubav, kuid mida lugu edasi liigub, seda rohkem on aru saada, et tegemist on väga emotsionaalse olukorraga, mis liigutab südamliku näitlemistöö ning lihtsa, kuid töötava stsenaariumiga.
Filmi stsenaariumi kirjutas režissöör ja stsenarist Sean Anders oma adopteerimise kogemusest. Selline väike lisadetail enne kinoelamust annab filmile väga palju juurde, teades, et loos olevad olukorrad on reaalsed. Film jätab vaatajad mõtlema lähedastele ning meenutab, kui palju rohkem peaks üksteisele tähelepanu pöörama. Filmi vaatajad kuivade silmadega ei lahku!
Katakombides võib leida enamat kui ainult keskpärase filmi
2014. aasta film leiab aset Pariisi all olevates katakombides, kus peategelane Scarlett Marlowe jätkab püüdlemist oma varalahkunud alkeemikust isa eesmärgi poole leida legendiks peetud tarkade kivi. Film on nagu dokumentaal, mida on salvestatud mitme erineva seikluskaameraga tegelaste vaatepunktidest. See võib kohati tekitada mõnele segadust tegelaste eristamisel, kuid piisava tähelepanuga ei tohiks see mureks osutuda.
Visuaalselt ei ole film midagi erilist. Vastavalt eelmainitud seikluskaameratele on võtted meelega puhtjuhuslikud, kuid mõnes kohas on aga võimalik näha operaatorite katset teha publikule nähtav silmale põnevaks.
Lugu on pigem lihtne ja kergesti hoomatav, dialoogid on omased vastavale filmižanrile ning näitlemine on keskpärane. Õudusfilmile kohaselt on ehmatused ja ärritused olemas ning võivad isegi keskmisele vaatajale hirmu nahka ajada. Peale kriitikat soovin aga kiita ideed. Mind on alati paelunud selle filmi sisu ja miski lükkab mind filmi “As Above, So Below” helgelt meenutama. Kas selleks on luukeredest üles ehitatud katakombid, Pariisi linn või minule meeldivaim tegelane Papillon? Sellele ma vastata ei oska. Ma tean vaid seda, kui on soovi vaadata kergesti hoomatavat õudukat ja trillerit, siis see on väga korralik valik.
Mis paneb sinu hinge särama?
2020. aasta film “Soul” räägib Joe Gardener’ist (Jamie Foxx), kes usub, et tema elu ülesanne on luua jazz muusikat. Järsult langeb ta koomasse ning ta hing läheb teispoolsusesse, kus ta kohtub 22ga (Tina Fey). Nende sõprus näitab mõlemale elu helgemat poolt, ja kuidas vahetevahel peab lihtsalt elu nautima.
Filmi visuaalid on lummavad, kasutades nii 3D, kui ka 2D võtteid. Linateoses on ka naljakaid kohti, mis sobivad filmi üleüldise meeleoluga kokku. Ei olnud filmis hetke, kui mu tähelepanu oli mujal. Kiired tegevused ja kerge õhkkond on just see, mida on isikul vaja peale pikka päeva. Filmi sõnum on kõikidele inimestele, kes ei tea, mis nende elu mõte on. Palju ei sooviks ma filmist üldse rääkida, sest film on midagi, mida peab ise vaatama ja kogema.
Film, mis jääb vaatamata
Kui süda ihkab midagi kunstilist, sügavamõttelist ja ebamugavat, siis see film on õige valik. 2021. aasta film “The Hand of God” räägib 1970. aasta Itaaliast, kus noor Fabietto Schisa (Filippo Scotti) otsib oma kohta elus, kuniks ta peab läbi elama leina ja üksilduse.
Filmi visuaalne pool on lummav, tekitades atmosfääri, mida paljud filmid kadestavad. Filmi sõnum jääb kahjuks aga peitu. See-eest näeb ekraanil seda, mismoodi toimivad suhted suures Itaalia perekonnas. Ebamugavad suhted perekonna vahel, tunded, mida on raske hoomata on vaid algus sellele filmile.
Teine pool aga paneb judinad üle selja jooksma. Film ei olnud õudne, vaid ebamugav. Aeglased tegevused, mis ei viinud kuhugi, stseenid, kus oli ebavajalik alastus, naistegelased, kellel polnud iseloomu jooni ja olid seal vaid vaatamiseks.
Filmi ei soovitaks kindlasti G3-le, kes tulid matemaatika proovieksamilt, sest film on rohkem aju treenimis ülesanne kui ajaviide. Kui on soov näha filmi, mida võidakse ka PÖFFil näidata, siis seda ilusat, kuid ebamugavat filmi võib vaadata.