Mart Saare monument Tallinnas

Helilooja, kellest ma ei tea rohkem kui ta nime ning sünni- ja surmaaega, vaatab pisarad palgeil kaugusesse. Vaevalt säärane vaatepilt kuntsniku tahe oli, aga sel päeval poetab mõtlik Mart Saar pisaraid. Monument ise on pea kolme meetri kõrgune ja heliloojaga ääretult sarnane. Tekib teatud aukartus, alalhoidlikkus, kaastunne. Seisan seal tükk aega, jätan kõrvale linnakära ning püüan aru saada, mis ma sellest monumendist tol hetkel arvan. Teen tiiru ümber kuju. Seisatan uuesti ja märkan, et Saare pisarad on päikese kiuste vihma välja kutsunud. Võtan seda kui märki lahkuda. Tagasi koju sõites kuulan bussis Saare kooriteost „Miks sa nutad, tammekene?“ ja küsin mõtteis: „Miks sa nutsid, Saar?“.