“Vaata maailma minu silmadega”: lavastuse “Kõik ägedad asjad” arvustus

Jäätis.
Karussellid.
Makaronid hakklihaga.
Lenna Kuurmaa juuksed.
Pärast tüli ära leppimine.
Vanade raamatute lõhn.
Sõna “peoleo”.

Need on väikesed killud kõikidest ägedatest asjadest, mille kogumisega alustas peategelane juba varases lapsepõlves, et aidata oma emal, kes ei näe enam elamisel mõtet, mõista maailma sama siiralt, nagu teeb seda üks laps. Nimekirja temaatika muutub ka peategelase kasvava vanusega, kuid põhieesmärk püsib kindlana ning sellest saab ka pidepunkt tema enda elus, millele rasketel hetkedel toetuda. Keskset rolli mängib Getter Meresmaa või Doris Tislar või Risto Vaidla – mina sattusin vaatama etendust, kus publikut vaimustas neist viimane. 

Duncan Macmillani näidendi põhjal sündinud Tanel Jonase lavastus “Kõik ägedad asjad”, mis esietendus Eesti Noorsooteatris 20. novembril 2022, käsitleb olukordasid, millega puutuvad kokku inimesed, kelle lähedased on depressiooni küüsis või otsivad lahendust suitsiidimõtetele. Kuidas rääkida depressioonist? Kuidas seda teha viisil, mis ei rõhutaks stereotüüpe ega süvendaks hinge kraapivat tunnet “ega keegi ei mõistagi, mida ma tunnen”. Lavastus mõjus siiralt ja hingestatult, sest ei keskendunud kannataja probleemide kirjeldamisele, mis põhjustaks läbielamiste ühetaolist kujutamist ning sünge vormi ehmatavat mõju. Esiplaanile seati vaid puhtsüdamlik laps, kes üritas mõtestada oma ema käitumist, soovides teda igati aidata. Kuidas näevad surma ja elutahte kadumist lapse silmad, niivõrd kriitilised ja eelarvamustest rikkumata? Lapsemeelne perspektiiv oli ka peamine põhjus, miks publiku naerupahvakatele järgnesid melanhoolsed raputused, mis tuletasid meelde olukorra tõsidust. Publik sai jälgida lavastuse peategelase eneseteadvuse arengut, pakkudes kõneainet nii noortele kui ka täiskasvanutele – kas see mitte ei olegi hea lavatüki võlu?

Nimekiri, mille eesmärk oli anda elujaatav perspektiiv depressioonis olevale inimesele, toimib minu hinnangul suurepäraselt rutiinse argipäeva värskendajana, aidates teadvustada meid kõiki ümbritsevaid pealtnäha elementaarseid aspekte, mida eirates kataks elu tõepoolest üsnagi hall varjund. Ometi aga jäi lapse siiras loend emale kaugeks, sest depressiooni ei ravi kahjuks ei kõrvalseisja hea tahe ega optimism, kuid hädasolija märkamine ehk ongi kõige väljakutsuvam, kõige olulisem ülesanne. 

Teatris käies ja laval esitatavaid olukordi jälgides tekib tihti tunne, et tegelased käituvad arulagedalt või “mina oleksin küll teisiti reageerinud”: seekord on ka publikule omistatud lavastuse osalise roll, mis loodetavasti toimib kui peegelpilt, pannes mõistma, et kõik saalisistujad on tunnistamaks hetke, kus abikäsi on hinnatud. 

Minategelast kujutanud Risto Vaidla suhtles aktiivselt vaatajaskonnaga, kutsudes mitmeid inimesi lavale, tõmmetes nad sellega süžeesse – võte, mis kultuurisaates “OP” lavastuse muljeid jaganud Getter Meresmaa sõnul tekitas temas esietenduse päeval suurt närvi, sest näitleja ainsaks partneriks on publik. Etenduse ajal valdasid mind seetõttu samuti ärevad tunded, sest mõistsin, et etenduse iseloom sõltub suures osas ka vaatajatest endist. Lootsin, et inimesed, kes hoidsid nummerdatud sedeleid, millele oli kirjutatud “äge asi või situatsioon”, mille pidi õigel hetkel valjult välja hõiskama, ei langeks inimliku ujeduse ohvriks. Publiku seast väljavalitute nägudes, kes lavale rolli mängima kutsuti, peegeldus kerge paanika ning ebamugavus, mis siiski peategelase ja kaaskonna julgustusel hajus. Tagantjärele mõeldes sümboliseerib taotlus ka suhtumist vaimse tervisega pahuksis olevasse inimesse, sest tunnistajad loodavad teiste panusesse, kogedes samaaegselt kiireloomulise lähenemise ja empaatia olulisust. Iga etendus on seetõttu sisuliselt kohati unikaalne, sest peategelase isa, tüdruksõbra või professori rolli määratud inimene lahendab olukorda omanäoliselt. Loomulikult eksisteerib näitleja ja publiku vahel siiski teatud barjäär, rõhutades depressioonis olija lähedaste piiratud suutlikkust teda aidata. 

Lavastus oli värskendav perspektiiv vaimse tervise olemusele ja keerdkäikudele: ei esitatud stigmatiseerivaid seikasid ega lõpetatud vaatemängu klišeega “lõpp hea, kõik hea” – see vaigistanuks lavatüki reaalsuse. Liiga optimistlik oleks väita, et depressiooni ravib lähedase inimese hea sõna või elujaatav moto – tegelikkus on palju karmim ning selle teadvustamine hädavajalik. Eesti Rahvusringhäälingule antud intervjuus mainib Tanel Jonas, et enesetapukahtluste korral tuleb helistada hädaabinumbrile, et inimene ellu jääks. Sellistel hetkedel ei tasuks otsida äratundmist kunstist. Lavastuse olulisus peitub ennekõike ennetamises ja teavitamises. “Kõik ägedad asjad” on väärtuslik vaatamine kõigile neile, kes tahavad mõista inimsuhete keerulisust ja näha olukorda teise pilguga. Minus tekitas nähtu positiivseid emotsioone (isegi siis, kui temaatika selline ei olnud) ning helkivate silmade järgi hinnates läks ka teistele saalisolijatele lugu hinge. Kuna lavatükk keskendus väikestele argipäevastele rõõmudele, mida peategelane hinnata suutis, siis paratamatult hakkasid ka minu peas mänglema seigad ja esemed, mis mu südant soojendasid ja aitasid elu lihtsust, rutiini või raskusi hinnata. 

Kevade lõhn.
Soe kampsun külmal koolipäeval.
Virsiku jäätee.
Meri.
Pisarateni naermine.
Tähistaevas. 
Padja külm pool.

NB! Aitäh külaliskirjutajale Triinu Ressile Hüpernoole jaoks arvustuse kirjutamise eest!
Rohkem infot etenduse kohta leiab siit: https://www.eestinoorsooteater.ee/et/kõik-ägedad-asjad