Kuidas saab abiturient unistada aastatest, kui homne päev on suur saladus?
Ma olin kõigest 10-aastane, kui minu peas sündis imepisike unistus, et kunagi, kui keskkool on läbitud ning ma olen ametlikult “vaba inimene”, ostan ma esimese ettejuhtuva lennupileti ja kaon pilvedesse, mille vahelt paistab suur ja tohutult võimas Ameerika, kus ma enda lauljakääri ellu viin. Aastatega on muutunud sihtkoht, eriala, kogu maailm minu ümber, kuid unistus jäi alles. Kuidas saab üks unistav abiturient täna edasisi õpinguid planeerida, kui maailm tema ümber on iga päevaga aina rohkem kokku varisemas?
Autor ja fotod: Valeria Filippova
Arvati, et pandeemia ei kesta kaua, sest silmapiiril paistis vaktsiin ja nn karjaimmuunsus, mis sellest tulenema peaks. Mina kui kohe keskkooli lõpetav õpilane peaksin mõistagi õhinat täis olema ja erinevatesse ülikoolidesse kandideerimiskirju kirjutama. Müstilisel kombel on minu postkast üsna tühi ning ainuke õhin, mis sisimas valitseb, tuleneb suuresti eesootavatest eksamitest. Kas süüdi on ülemaailmne pandeemia või õpilaste laiskus?
Ehk ei oleks mõistlik süüdistada kõike ja kõiki enda ümber, sest igast olukorrast on alati väljapääs. Küll aga tundub hetkel, et iga otsus on suur risk ning veel suurem risk on otsuseid langetamata jätta, sest mis siis edasi saab? Tunnen justkui oleksid mu käed nööriga seotud ning rabelemisest kasu ei ole, sest see aina tugevdab sõlme. Tahaksin olla rahulik ning kindel, et järgmine aasta jätkan ma õpinguid välismaa ülikoolis – võimalik, et mitte enda soovitud ülikoolis, kuid rõhk on sõnadel “jätkan” ja “ülikoolis”. Minu aju ei võimalda mul luua kujutluspilti, milles ma tegevuseta kodus istun ja õppimise asemel televiisorit vaatan. Nii väga, kui vaheaasta romantika mind ka ei meelitaks, tunnen ma, et ajaraiskamine on selles maailmas üks suurimaid vigu, mida noorena teha, sest hiljem seda aega tagasi ei saa. Nii siis olen rohkem kui ärevil, mis minust järgmisel aastal saab.
Mure ei tulene ainult teadmatusest, kuidas võõrasse riiki kolida või uue kultuuriga
kohaneda. Samuti ei ole suurim probleem lennukis maski kandmine ega ka karantiin. Küsimus on palju globaalsem: mis maailmast üldse saab? Võib-olla ei olegi mul mõtet õppida väljavalitud eriala, sest ülemaailmse pandeemiaga kaasneb ka töökohtade kadu. Või on reisimine tulevikus hoopiski tabuteema, sest riigid kardavad migratsiooni ja sellega kaasnevaid probleeme, sealhulgas ka haiguste levimist. Täiskasvanud inimesed, kes on majanduslikult stabiilsed ning oma elukoha valikus kindlad, ei pruugi isegi tunda muret oma tuleviku osas – mis saab, see saab. Peaasi, et töökoht oleks alles ning poest saaks toiduaineid osta. Mida tunneb aga värskelt kooli lõpetav noor, kellel peaksid justkui kõik maailmauksed valla olema? Kuhu minna ja mida teha? Kas üldse tasub kuhugi minna, kui maailm on hetkel nii ebastabiilne paik? Vastused neile küsimustele tunduvad hetkel täiesti kättesaamatud, sest keegi tegelikult ei tea, mis edasi saab.
G3-e õpilane Kati Kadarpik, kes kandideeris välismaa ülikooli, tõdeb, et hetkene
olukord maailmas tekitab temas suurt segadust: ,,Ma ei tea, kas õppimine toimub järgmisel aastal kontaktis või mitte.” Tema sõnul on aeg näidanud, et distantsõpe gümnaasiumi viimastes klassides on olnud väga raske. ,,Mul pole õrna aimugi kui raskeks võib osutuda distantsõpe ülikoolis,” sõnas ta. Teadaolevalt on aineid, mille puhul ei ole distantsõpe niivõrd katastroofiline lahendus, kuid loovained, nagu kunst, disain ja muusika, eeldavad siiski füüsilist kohalolu, mida mainis ka Kati. Kuidas on võimalik ennustada, milline eriala valik on tuleviku mõttes jätkusuutlik?
Teisalt on õpilastes siiski lootustuluke, mis ei lase peal vajuda ning sunnib mitte
alla andma. Tallinna 32. keskkooli abiturient usub, et vaktsiini kasutuselevõtt võimaldab olukorral sügiseks paraneda. ,,Muidugi on hirm, aga mul pole mõtet stressata asjade üle, mis ei allu minu kontrollile,” kirjeldab ta enda emotsioone. See on tõsi, et igas olukorras tuleb jääda rahulikuks, kuid kuidas seda teha, kui olukord pöörleb sinu tuleviku ümber? Hoides iga kord hinge kinni, kui valitsus uute piirangute üle arutleb, tekib tunne, justkui puuduks igasugune kontroll sind ümbritseva üle. Lootus on loomulik tunne, mida inimene endas tekitada üritab, kui olukord on keeruline ning reaalsus surub ennast peale, ent kas see lootus laseb abiturientidel öösiti rahus magada?
Välismaale kolimine ei ole üheski vanuseastmes lihtne ettevõtmine, kuid olles äsja täiskasvanuks sirgunud on selline samm võib-olla kõige suurem samm elus, mida senini on täide saadetud. Ülemaailmne pandeemia raskendab seda niivõrd palju, et noored kardavad seda sammu astuda. Abiturient Britte Lillevars ütles: ,,Kõik see välismaaga seonduv tundub selline hirmutav, sest tunnen, nagu opereeriks hallil alal.” Seetõttu on ta otsustanud kandideerida välismaa ülikoolidesse alles 2022. aastal. ,,Mina kui 19-aastane pean justkui kõike teadma ja kõigeks valmis olema,” tõdeb ta.
Küll aga on võimalik leida selles olukorras ka positiivseid või rõõmustavaid uudiseid: distantsilt õppides saab kauem aega oma perega koos viibida ning ühist aega nautida. ,,Ma olen pigem kodulembeline ja ega see väljakolimine lihtne mu jaoks tundu,” nendib Britte. Tema sõnul on elu välismaal põnev, kuid ka hirmu tekitav. Samuti võimaldab kodust õppimine elamiskulude katmise edasi lükata, mis lihtsustab nii mõnegi elu. Sellega nõustub ka gümnasist Kati, kelle sõnul on välismaal elamisloa taotlemine ja korteri leidmine murettekitav. Küll aga ei saa distantsõpet võrdsustada kogemusega, mida kohapeal viibides saadakse. ,,Hariduse poole pealt tuleb pähe mõte et “sama hästi võiks Youtube’ist ise õppida” ja seda enam, et ma maksaksin välismaal ülikoolis käimise eest korralikke summasid,” väljendab abiturient Britte enda muret. 32. keskkooli gümnasist on suures pildis rahulik, sest tema sõnul on targem lasta asjaoludel juhtuda: ,,See teadmatus mõnikord hirmutab muidugi, aga pigem ma lihtsalt usaldan teekonda,” ütles ta.
Loomulikult raskendab koroonaviiruse laialdane levik maailmas ka
kandideerimisprotsessi. Ehkki on tänapäeval igasugused tehnoloogilised võimalused, mis pakuvad virtuaalseid ülikoolituure, on mõistagi loogiline eeldada, et enda silmadega oma tulevase õpikeskkonna nägemine on teistsugune ning märksa olulisem. Ülikooli kaalutletud valik on äärmiselt tähtis, sest sellest saab õpilase teine kodu kolmeks, neljaks või isegi viieks aastaks. Kui varem said õpilased nädalavahetusel lennuki, bussi või laevaga välismaale naasta ning oma valikuid lähemalt uurida, on nad täna sunnitud toetuma piltidele ning videotele, mis ei pruugi õiget atmosfääri edasi anda. 32. keskkooli abiturient leidis mooduse, kuidas interneti vahendusel valitud ülikooli kultuuriga juba varakult tutvuda: ,,Ma olen päris palju suhelnud inimestega, kes praegu minu soovitud ülikoolis esimesel kursusel õpivad. Nad on andnud mingeid soovitusi ja on valmis olema uutele õpilastele toeks,” nendib ta. Tema sõnul lohutab teadmine, et ka eelmisel õppeaastal kooli lõpetanud gümnasistid on pidanud elama läbi samu probleeme. Samuti kõigutab õpilasi mõte, et piirangute tõttu võib õige kogemus saamata jääda. ,,Näiteks Hollandis ei tohi õhtul väljaski käia – kui oled õppinud mitu tundi ja sooviksid just õhtul välja minna, tekitab selle võimaluse puudumine rohkelt stressi,” märgib Britte. G3-e õpilase Kati suurim kartus on hoopis sisseastumisintervjuu, mis toimub distantsilt: ,,See ei ole võrdväärne intervjuuga päriselus, kui kohtud inimesega ja näed teda füüsiliselt. Ma ei suuda distantsilt näidata, miks ma sellesse kooli sobin,” ütleb ta.
Oleme harjunud mõttega, et maailm muutub iga päev, ent harjumatu on tõdeda, kui habras see ühiskond, milles me elame, tegelikult on. Planeerides oma tulevikku ning joonistades peas ilusaid pilte, kus me aasta või kümne pärast oleme, ei mõtle me tihtipeale välistele teguritele, mille esinemine ei allu inimese kontrolli alla. Üks pisike viirus, mis sai alguse, mis tundub kui maailma teine ots, muutis meie elu loetud kuudega niivõrd palju, et mälestused maailmast, mis viirusele eelnes, on vaikselt kadumas. Iga inimene on pidanud läbima erinevaid takistusi kas töö, eraelu või tervisega seoses. Kooliaasta lõpp lähenemas, saab aina rohkem lugeda ja kuulda, kuidas noored väljendavad enda muret seoses tulevikuga, mille ennustamisel ei ole hetkel mõtet. Ehkki on hetkel väga raske oma plaane teostada, loodan siiralt, et iga õpilane maailmas saab ühel või teisel hetkel enda unistused täide viia, mida on aastatega nii ettevaatlikult lihvitud ning mille täitumist on põnevusega oodatud.