Kes on Ingrid Hermet?

Meie kooli õppekorraldusjuht Ingrid Hermet soovis lapsena saada kas õpetajaks või lüpsjaks. Ta oli selline laps, kes kodus kujutletava klassi päevikut pidas ja kujutletavale klassile tunde andis. Viiendas klassis oli tal ka teine valik – saada lüpsjaks. Ingrid veetis tihti aega maal koos oma vanatädiga, kes töötas laudas lüpsjana. „Mulle ikka jubedalt meeldisid lehmad,” ütles ta. See mõte aga ei püsinud kaua. Ingrid polnud gümnaasiumi lõpetamiseni kindel, mida ta tulevikus teha tahab, aga kuna inglise keel oli tema koolis heal tasemel, siis tundus inglise keele edasiõppimine loogilise valikuna.

Ingrid lõpetas 24aastaselt Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas inglise keele ja kirjanduse eriala. Algul välistas ta õpetajaameti, kuigi tal ei olnud üldse halb kogemus kooliga. Ingrid läks tööle reisibüroosse, kus töötas viis aastat, kuni mõistis, et midagi tuleb muuta. Just siis hakkas õpetajaamet teda tõmbama. Ingrid kolis perega Tartust Tallinnasse ja õppis Tallinna ülikoolis õpetajakoolituse juurde. See viis teda Männi teel asuvasse endisesse Viimsi Keskkooli, kuhu ta kandideeris osalise koormusega inglise keele õpetajaks. Ta alustas seda teekonda seal 2002. aastal, siis liikus Randvere teel asuvasse kooli ning praeguseks, 2020. aastaks ongi jõudnud Viimsi gümnaasiumisse. „Ma olen põhimõtteliselt ruutkilomeetris püsinud,” sõnas Ingrid.

Kui midagi Ingridis vahel töö juures meelehärmi tekitab, on see kokkulepetest kinnipidamine. Ta seletab, et kui midagi on osapooltega kokku lepitud, siis on oluline, et mõlemad osapooled oma kokkuleppest kinni peavad – ükskõik, kas see on laps, noor või täiskasvanu. „See on puhtalt inimlik olla veidi pettunud, kui on välja töötatud mingi keeruline lahendus, mis toimiks ühiselt kokkulepitud tingimustes, aga see ei õnnestu ja see ei sõltu endast, vaid kellestki teisest.” Samas teeb igasugune õnnestumine Ingridile rõõmu. See võib olla kas tabel, mis lõpuks valmis saab, või mingi ühine mure, mis saab lahendatud. Talle meeldib see, et iga päev on erinev – ei ole kunagi võimalik muret tunda rutiini tekkimise pärast.

Võrreldes õpetajatööd õppekorraldusjuhi tööga tõi ta välja selle, et igatseb seda aega, kui ta sai õpetajana nautida juunit ja augustit. „Õppekorraldusjuhi juuni ja august on kõige raskemad kuud, sest jääb veel palju asju, mis tegemist tahavad, aga õpetajana saad oma õppeaastale juunis kriipsu peale tõmmata ja puhkama minna.” Palju on aga mõlemas töös sarnast – näiteks saavad õpilased väga südamelähedaseks. Ingridile meeldib, et ta on mingil määral kursis kõigi meie kooli õppijate käekäiguga. Talle meeldib see, et tal on päris suur kokkupuude õpilastega tundides. Kuna aeg-ajalt on õpetajad ära, siis saab ta neid asendada. „See on hea võimalus nii õpilastel mind paremini tundma õppida kui ka vastupidi,” sõnas Ingrid.

Kui küsida, miks mõnel õppijal läheb koolis hästi ja teine võib hätta jääda, siis Ingrid toob välja kaks aspekti. „Esmalt ikkagi seetõttu, et me kõik oleme erinevad – see, et üks on füüsikas briljantne, ei tähenda seda, et teine seda on. Teine teeb sama füüsikat raske tööga, aga võib-olla muusikas imeandekas.” Teiseks küljeks toob Ingrid välja selle, kui palju on noor inimene valmis panustama oma nõrkade kohtade arendamisse. Ingrid arvab, et kui õpilane millessegi panustab, siis saab ta sellega hakkama. „On oluline teadvustada oma nõrku külgi ja neid arendada, aga ei tohiks jätta unarusse oma tugevusi.” Kui nende vahel tasakaalu leidmine on keeruline, siis ka see ongi Ingridi arvates põhjuseks, miks mõni hätta jääb.

Ingrid lõõgastub, kui ta tunneb, et elu on tasakaalus. Ingridi elu on kirju – selles on kaugelt palju rohkem kui ainult töö. Lisaks gümnaasiumis töötamisele puutub ta oma laste kaudu kokku nii ülikooli-, põhikooli- kui lasteaiaeluga. Koju tulles ei saa õnneks liiga palju tööle mõelda, vaid süveneda tuleb hoopis teistesse tegevustesse, olgu see lasteaiaealise mängud või abi kolmnurga pindala arvutamisel. Südamest naudib ta lugemist, reisimist, intervalltreeningud ja jooksmist. Raamatud on Ingridi arvates parim viis oma silmaringi laiendada; võimalus saada osa erinevatest lugudest ja ajastustest. „Kõik mu harrastused on hea näide sellest, kuidas millestki, mis Sulle meeldib, saab ühel hetkel vajadus – taliujumine on selle nimekirja viimane täiendus.” Ingridi elus ei ole üldse diivanil istumist ja teleri vaatamist, aga tal ei olegi sellest üldse kahju.