Keeleteadlased jagasid arvamust emakeele tuleviku kohta: kas on põhjust muretsemiseks?

Külli Habicht ei näe veel suuri ohumärke, mis viitaksid eesti keele kadumisele, sest tema sõnul on inglise keele tugeva kontakti mõju noortekeeles ja -kultuuris väga normaalne ning eesti keel on olnud kogu aeg teistest keeltest mõjutatud, olles olnud näiteks Saksamaa ja Venemaa võimu all. Keeleteadlase sõnul oli 90ndate alguses soome keele ja kultuuriga kontakti loomine populaarne ning siis tuli eesti keelde üsna palju soome laenusid. Habicht nentis, et ükski keel ei elaks ka siis, kui ta oleks ainult kapseldunud endasse ja mitte midagi kusagilt juurde ei võtaks. Tema sõnul näitaks see, et keel on pooleldi surnud – pole suuteline enam enda omaks teha seda, mis mujalt tuleb nii, nagu eesti keel praegu suudab.

Karl Pajusalu toob murekohana välja eesti keele maine. Rahvale on eesti keel lausa identiteedi alus, aga inglise keel kipub Pajusalu meelest tähtsam olema. Mainimata ei tohi tema ütlusel jätta ka keelelist loovust. “Keele loovat kasutust saab õpetada ja arendada, kuid see jääb enamasti keelereeglite õpetamisel tagaplaanile,” nendib Pajusalu. Merilin Aruvee meelest on Pajusaluga sarnaselt ohuks vähene keele väärtustamine. Pole kõige suurem oht, kui noored, rääkides seriaalidest või muust kultuuriruumist, laenavad osa sõnu inglise keelest, sest selline kasutamine pole üldine, vaid on konkreetses olukorras kindlate suhtlejatega, usub Aruvee. Tema sõnul tekib probleem siis, kui noorte omavahelises suhtluses kasutatavad inglisekeelsed väljendeid pruugitakse ka avalikus ja asjalikus suhtluses, mis eeldavad kirjakeelt. Släng ei ole kõigile arusaadav, ütles ta. Aruvee lisab, et kuna me oleme väike rahvas, siis puudub meil selline mõtlemine, et meie keel on kellegi jaoks võõrkeel või õpitav keel. Keeleteadlasena usub ta, et meie oleme selle keele kandjad ja need, kelle pealt seda keelt õpitakse. Pajusalu täiendab: “Eestlased võiksid aga olla keeleliselt avatumad, abistada teistest rahvustest inimesi rohkem eesti keele õppimisel.”

Eesti keele tulevik on lootusrikas, kuid sõltub meist

Merilin Aruvee sõnul sõltub keele elujõud selle staatusest ning hetkel miski meie keele staatust otseselt ei ähvarda. “Kui inimesed ise märkavad probleeme, teevad need nähtavaks ja kuuldavaks ühiskonnas, meie keeleruumis, ja asuvad neid ära hoidma, siis ei tohiks midagi hullu juhtuda,” ütleb Aruvee. Pajusalu suhtub samuti eesti keele tulevikku lootusrikkalt, sest meie emakeel on tema sõnutsi rikas ja ilus ning seda õpitakse ka teise keelena.

Külli Habicht usub, et tulevikus jäävad kontaktkeeled eesti keelt mõjutama. Tema arvates ei kao inglise keele mõju kuskile, vähemalt mitte lähiajal. Tulevik sõltub tema sõnul sellest, kuidas läheb ajalugu ning missugune on kultuurimõju. Kunagi ei tea, ehk hakkavad meid mõjutama järgmisena hoopis araabia kultuurid, mõtiskleb Habicht.

Keelt tuleb abistada, et see muutuks paremaks

Pajusalu meelest saaksime eesti keele heaks arendada oma emakeeleoskust. Ta toob näiteks Tartu ülikooli üliõpilase uurimuse, kus uuriti, kuidas õpilased tunnevad Lõuna-Eesti päritolu eesti kirjakeele sõnu, nagu veli, sõsar, lell, kikas, ubin. Tuli välja, et suur osa küsitletud gümnasistidest ei teadnudki, mida need, Pajusalu jaoks tavalised sõnad, tähendavad. Aruvee pakub aga, et eesti keele arengukava arengukava põhjal võiks teha lihtsaid soovitusi, mida asutused kasutada saaks, näiteks nõuanded või mingi keelekasutuse hea tava, kuidas toimida mitmekeelses asutuses vms. Aruvee arvab, et ortograafiareeglite korrastamine aitaks inimeste seas tekkinud ebakindlust vähendada, sest kõik inimesed peaksid tundma end emakeeles julgelt.

Eesti keele heaks võiks Habichti seisukohalt iga keelekasutaja harida enda keeletunnet, kasutada kujundlikku keelt, olla loov keelekasutaja ning lugeda häid tekste. Viimasena mainitud soovitust peab Habicht kõige olulisemaks, sest tema sõnul ei ole võimalik olla rikkaliku sõnavaraga ja hästi kirjutada, kui selleks puudub alus.

Keel areneb ajas kiiresti, isegi ühe inimese eluaja jooksul võib näha mitut muutust

Aruvee jaoks on positiivne muutus, et üha enam on näha, kuidas vene emakeelega inimesed suhtlevad eesti keeles. Ta on märganud, et kui öelda: “Ma ei saa vene keelest aru,” siis paljud üritavad end eesti keeles väljendada. Tema arust on see märk integratsioonist. Kõige suurem muutus emakeeles on Pajusalu eluaja jooksul olnud eesti keele muutumine riigikeeleks. Tekkinud on ka netikeel, hulk uusi sõnu ning murrete prestiiž on tõusnud, mainib Pajusalu. Peale selle on ta kõrvu torganud tõusva intonatsiooni ehk kõnemeloodia tulek eesti keelde.

Habichti kooliajal oli väga populaarne õppida esimese võõrkeelena saksa keelt ning seda tegi ka tema: vene keel oli sellel ajal nagunii koolis kohustuslik. Praegu näeb Habicht, et saksa keele olulisus on väga selgelt taandunud ning jõuliselt on tulnud ikkagi ainult inglise keel esimese võõrkeele kohale. Nendest kontaktkeeltest on Habicht näinud ja kogenud oma eluajal vähemalt kolme tugevat mõju: vene keele mõju, lühiajaliselt kerget soome keele mõju ja tugevalt praegu inglise keele mõju.

Tänapäeva noorte keelekasutuses on näha muutusi, kuid midagi drastilist ei ole toimumas

“Võib-olla praegu noored erinevad omavahel rohkem kui varem, seda ka oma keele väärtustamise ja kasutamise poolest,” arvab Pajusalu. Ta mainib, et suur muutus on ka noorte põlvkonna hea inglise keele oskus, mida varem pole olnud. Nii nagu Pajusalu ka varem välja tõi, ütles Aruvee, et Emakeeleõpetajaks õppivad üliõpilased on hakanud huvi tundma sõnavaraõpetuse vastu, sest paljud on märganud, et tänapäeva noored ei tunne enam nii hästi kõnekäände, vanasõnu, sõnavara on ahas. Teisalt ei tea me täpsemalt, milline soortekeelesutus on, võimalik, et seal esinevad lihtsalt teistsugused kujundlikud väljendid, mida täiskasvanud ei tea, sõnas Aruvee. Tema soovitab uurida, milline on tänapäeval noorte keel ja mitte ainult inglise keelega seoses, vaid eesti keele oma sõnu. Aruvee selgitab, et erinevad kujundlikud väljendid tulevad ka sarjadest, nagu näiteks sae pekki ja nahka tegema.

Külli Habicht jääb üsna neutraalsele positsioonile praeguste noorte keelekasutusele hinnangut andes. Tema möönab, et midagi väga traumeerivat pole märgata. Kõnekeelega saab keelesüsteem hakkama, tundub talle, ja kirjakeele puhul mingisugust selget, tendentslikku, suurt ja silmahakkavat võõrmõju ei ole ta küll märganud.

Nii Habicht, Pajusalu kui ka Aruvee nõustuvad, et nii kaua, kuni estonglish’it kasutatakse slängis või omavahelise grupi keelena, siis see võib jääda. Sellest hoolimata peaks nende arust korralikku eesti keelt hästi valdama ning seda vastavalt olukorrale kasutama.

Keeleteadlaste lemmiksõnad eesti keeles

Aruvee rääkis loo, kuidas ta kümnendas klassis päeviku taha ilusaid ja koledaid sõnu kirjutas. Tol hetkel olid tema jaoks koledamad sõnad soust, sest see kõlas ebameeldivalt, ja armastama, sest see võiks leebemalt kõlada. Kõige ägedam sõna oli tema hinnangul kabjaplagin, kuna selle rütm kõlas kihvtilt. Nüüdseks meeldivad Aruveele harvakasutatavad lühikese sisseütleva vormid, nagu nagisse ehk nakki panema riideid.

Pajusalu sõnab nii, nagu ta ka kihnlastele on vastanud, öeldes, et tema lemmik eestikeelne sõna on kena. Pajusalu põhjendab: “Sellel sõnal on eesti murretes palju erinevaid tähendusvarjundeid, kena võib tähistada nii välist kui sisemist ilu, ometi liiga kena ei tasu ka olla, kenake pole mõnikord enam nii positiivne sõna.”

Habicht lisab, et tema lemmiksõnaks on õnn, sest see on lühike, väga positiivse sisuga ja tugeva, aga samas ka õrna, kõlaga. Ta selgitab, et õnn on vana sõna, millest arenesid nii mitmedki tuletised: õnnelik, õnnelikkus. “Väga ilusa kõlaga ja häid sõnu on eesti keeles nii palju, et nende hulgast ühte valida on väga raske,” tõdeb Habicht, jäädes enda valikus siiski kindlaks.