Keegi ei öelnud talle, et elu on selline

Kui oled Viimsi gümnaasiumi õpilane, siis tunned kindlasti ära õpetaja Kaisa Tamvere tema Stuudiumi sõnumitest, kus ta tutvustab erinevaid lektoreid, kes meile kooli tulevad. Siiski pole see ainuke töö, mida Kaisa on Viimsi gümnaasiumis teinud. Ta oli ka prantsuse keele õpetaja, karjäärikoordinaator ja G3 mentor. Õpilased kirjeldavad teda kui õpetajat, kes alati toetab neid. Nad toovad välja, et Kaisa on väga pühendunud oma ainele ja õpilastele, tekitades, naeratus näol, sooja ja hea tunde igas tunnis.

Autor: Hanna-Birgit Sinkel
Fotod: Erakogu

Tartust pärit Kaisa unistas seitsmendas klassis näitlejaks saamisest, eriti meeldis talle vaadata filmi- ja kaadritaguseid oma lemmiksarjast “Sõbrad”, mille suur fänn ta siiani on. “Ma kogu aeg vaatasin neid võttetaguseid ja siis unistasin endast seal sarja- ja filmivõtetel,” meenutab Kaisa.

Kaheksandas klassis hakkas ta õppima prantsuse keelt oma ema soovil. “Mu ema elas enda unistust minu peal välja,” räägib Kaisa. Tema isiklik suur kirg prantsuse keele vastu tekkis kümnendas klassis, kui prantsuse keele õpetajaks sai, tema sõnade järgi, väga atraktiivne meesõpetaja. “Ma armusin ikka nii ära, ma olin täiesti sillas. Enne prantsuse keele tunde mõtlesin ma nädal aega ette, mida ma selga panen, kuidas ma ripsmed ära värvin ja mis soengu ma teen,” möönab Kaisa.

Kaisal avanes kooli ajal võimalus minna Šveitsi vahetusõpilaseks, kus ta õppis edasi prantsuse keelt. Ta tõdes, et talle meeldib grammatika, nii prantsuse kui ka eesti keele oma. “See on minu jaoks alati selline mõistatuste lahendamine, et kus koma käib, mis pöördelõpp on ja kuidas need eessõnad tekivad,” selgitab Kaisa. Teda üllatasid ka prantsuse keele oskamise plussid. Tavaliselt arvatakse, et saab töötada kas tõlkijana või õpetajana, kuid Kaisa toob välja, et tegelikkuses avab keeleoskus palju rohkem uksi, kui arvata võib.

Õpingute ajal väitis Kaisa, et temast ei saa elu sees õpetajat. Viimsi gümnaasiumi õppijate õnneks hakkas ta aga ülikooli viimasel aastal mõtlema, mida saaks teha, kuidas midagi enda ümber tõsiselt muuta. “Ma hakkasin mõtlema, mis on minule tähenduslik ja millega ma saan päriselt midagi ühiskonnale anda,” sõnab Kaisa.

Oma tööeetika sai Kaisa Ameerikas, müües ukselt uksele raamatuid. Juba esimesel aastal oli ta oma müügitulemustega parim Euroopa tudeng. Ta kirjeldas seda kui saavutust, mis teda kõige rohkem üllatas, kuna ta ei pürginud selle poole. Kaisa tõdeb, et mälestused ja seiklused, mida ta reisides koges, on tema suurimad saavutused. “Ma olen uhke selle üle, et ma ei teinud seda traditsioonilist viisi ehk gümnaasium, bakalaureus, magister ja töökoht. Seal vahelt ma käisingi vaatamas, millised võimalused on välismaal käia ja kogeda, elada,” meenutab ta.

Kui ta peaks minema ajas tagasi, ütleks ta iseendale, et ei muretseks ega põeks liiga palju. “Minu suur eesmärk ongi rõhk enesearengule ja eneseteadlikkuse, et seda kasvataksime nii meie ise õpetajatena kui ka teile noortele seda õpetada,” tõdeb ta. Kaisa loodab, et gümnasistid toimetavad teadlikult, selleks et kujuneda ennastjuhtivaks. Lugedes palju enesearenguraamatuid, toob ta välja Harald Lepiski ja Roland Tokko raamatu ,,Minu elu kutse”, mis teda meeletult inspireerib. See teos andis talle palju mõtteid ja inspiratsiooni edasiseks eluks, nii et ta soovitab seda kõikidel lugeda.

Lisaks soovitab Kaisa noortel proovida ja avastada iseennast reiside ja seikluste kaudu, tunnistades, et see annab elule palju vürtsi juurde. “On väga okei võttagi vaheaasta või siis minna ülikooli ja haarata võimalustest kinni, minna välistudengiks,” nendib ta. Kaisa meenutab aega, mil oli Lõuna-Prantsusmaal Nizza linnas vabatahtlik. Ta mäletab väga hästi pikki sumedaid suveõhtuid Vahemere ääres, kus käis ujumas pool üksteist õhtul, sõi pärast rannas juustu, jõi veini. “Ma usaldan elu,” sõnab Kaisa, “kõik valikud läbi mõeldes tuleb iseennast ja elu usaldada.”

“Ma olen aru saanud või kuidagi lähtunud sellest, et elu kogu aeg muutub,” vastab ta küsimusele, kus ta näeb ennast viie või kümne aasta pärast. Kaisa leiab, et pole mõtet teha endale viie või kümne aasta plaani, pigem on väga oluline tänapäevases maailmas kohanemine. Eesmärkide kohta sõnab ta, et kümne aasta pärast tahaks ta olla pereinimene, unistades, et tal on ka suvekodu Saaremaal. “Kümne aasta pärast ma kindlasti tahaks, et minu elu oleks selline, et mul on vabadus ise juhtida oma aega ja oma igapäeva,” soovib ta. Tema üks tähtsamaid eesmärke on saavutada vabadus oma töös, et ta ei peaks käima üheksast viieni tööl esmaspäevast reedeni. “Ma tahan elada sellist elu, nagu ma ise tahan,” sõnab ta.

Mida sa ütleksid inimesele, kes ei tea, mida edasi teha?
“Ma ütleks, et see on okei, kui sa praegu ei tea. See, mida sa praegu tunned, käib elus pidevalt üles alla. See tuleb kahekümnendates, tuleb see kolmekümnendates ja nii edasi. Proovi ja katseta erinevaid asju, ära karda läbi kukkuda. Kui ei tule välja, siis pole hullu, proovid uuesti või proovid midagi muud. Tegelikult see avastamine, mida ma päriselt teha tahan ja mis mulle meeldib, see tuleb lihtsalt läbi katsetuste ja proovimiste erinevate asjadega. Kindlasti ole ka kontaktis iseendaga ja avatud võimalustele. Ei pea hulluks minema, et nüüd sa proovid kõike, absoluutselt mitte seda, aga lihtsalt proovi ja katseta.”

Mida sa tahaksid Viimsi Gümnaasiumile öelda?
“Aitäh, et teete seda, mida te teete, minu arust on see nii äge!”