Kasper Sebastian Silla: ,,Kuskil oleme me kõik Ameerika presidendid…”
Kuusepuu tuled on kustunud ning rekvisiidid on paigas. Valgus saabub lava tagaotsa, valgustades ruuporiga tegelaskuju laval. Tegemist on noore entusiastliku debüütetenduse lavastajaga. Daamid ja härrad, teie ees seisab Kasper Sebastian Silla. Karakterit täis tegelaskuju, kelle mõttelend ja revolutsiooniline hing on oma seekordseks väljendusviisiks valinud näidendi loomise.
Autor Meriliis Kivimägi
Fotod: Hans Tammiste
“Lõplik või lõpmatu?” on psühholoogiline noortelavastus, mis põhineb F. R Faehlmanni muistendi “Koit ja Hämarik” narratiivil. Publiku ees rullub lahti igaveste armastajate lahkühtimine kummalises tegelikkuses kahe reaalsuse vahel. Otsitakse lõplikkust, kuid ihaldatakse lõpmatust…
Kuidas kirjeldaksid oma lavastuse põhisõnumit?
Kas mingisugune lõplikkus on alati hea? Kas meil on vaja seda nii-öelda lõplikku lahendust? See on selline vastandite kooskõla, mis on selles tükis esindatud. Otsitakse lõplikku kindlust, aga ihaldatakse seda lõpmatut armastust. Koidu ja Hämariku lugu üldiselt on ilus ja lõpmatu. See lugu on minu jaoks loonud mingisuguse paradoksi, et kui üks neist või nad mõlemad tahaksid koos olla, siis kas nende armastus oleks väiksem? Siis tegelikult ei ole ju.
Miks puudutasid oma näidendiga just sellist teemat?
Kust tuli idee kirjutada selline lavastus?
Hämariku ja Koidu lugu hakkas mulle meeldima. See on piisavalt lihtne, aga samas keeruline narratiiv. Selline huvitav ja paradoksaalne, selle pealt hakkasingi kirjutama. Tegelikult kirjutasin alguses kaks näidendit, millest esimeses puudutasin üsna füüsikaliselt saatuse ja juhuse mängu. Hiljem koostöös oma vanaisaga, Agu Sisaskuga, kirjutasin lõpunäidendi ,,Lõplik või lõpmatu?”. Jõudsime saatuse teema juurde. Juhust nii väga enam ei käsitlenud, kuid arutasime rohkem saatuse ja uskumuste üle. Esimese näidendi kirjutamisel jõudsime selle teemani. Ja miks? See on tegelikult väga eluline teema, seepärast.
Mis on sind isiklikult mõjutanud või viinud siiamaale, kus sa praegu oled?
See, et üritus toimus sellises vormis ja nii hästi vastu võeti koos positiivse tagasisidega. Tuli hea lavastus, millega ma ise ka rahule jäin. Kuigi minu nimi plakatil on suur, siis paljud inimesed on selle toetuse taga näiteks Alex, kellega tegime hästi palju kunstilist tööd koos ja koreograafiat, vanaisa, kellega töötasin näidendi kallal ning kes mind suunas. ,,Lõplik või lõpmatu?” on esimese näidendi teemaarendus. Kindlasti pean ära mainima Risteni, kes tegi üritusest selle, mis ta oli. Tema töö oli võimas, ürituse kvaliteet oli kõrge. Meil olid kaelakaardid, mille peal oli nimi, roll ja etenduse logo. Väga suure töö tegi ära Risten ja muidugi ka tema vabatahtlike tiim ning kõik näitlejad, kes pühendasid oma aega selle nimel. Nad ei saanud selle eest ju mitte midagi. Tundsin ennast naljakalt, kui neile ülesandeid pidin jagama ,,See kuupäev ja see kellaaeg, kolm tundi proovi”. (noor lavastaja naerab toim.)
Kuidas osatäitjad üldse valiti?
Peaosatäitjad küsin personaalselt ise, mul oli mingi ettekujutus juba olemas, kes sinna sobiksid. Kõrvalosatäitjate osas tegin pakkumise üldiselt rahvatantsu rühmale kui ka mõnele personaalselt ja nii sain kokku selle 10 inimest, keda vajasin ning tahtsin. Nad said kõik väga suurepäraselt hakkama. Kõik on väga toredad inimesed. Sain nii uusi tutvusi kui ka võimaluse teha koostööd vanade tuttavatega. Omavaheline koostöö õnnestus väga hästi.
Kuidas suhestud näidendis olnud tegelastega? Keda mõistad kõige paremini?
Mõistab neid natuke kõiki. Ma ei saa lemmikut öelda niimoodi. Ise tõin teatud paralleeli iseenda ja Koiduga teatud stseenis, mil Koidul on suur mure ja ta on hästi kirglik seda Svenile jagades. Tunnen ennast ära sealt Koiduna. Olen omanud sarnast väljenduslaadi maailma vastu sellise revolutsioonilise vihana, kui on mure ning püüan seda sõbrale jagada. Sven on justkui minu parimatest sõpradest keegi, kes püüab mind maa peale tagasi tuua. Võib-olla suhestun Koiduga kõige rohkem. Siiski suhestun kõigiga mingil määral.
Mil määral usud sina saatusesse?
Mina olen suurel määral ikkagi juhuse usku, aga teoreetiliselt… Mina usun kõige rohkem seda mitme dimensioonilist multiuniversumit. Igas võimalikus universumis toimub igal võimalikul ajahetkel iga võimalik stsenaarium. See tähendab seda, kui on vaja teha valik näiteks jah või ei küsimus, siis ma tean, et on universum, kus vastus on jah ja kus vastus on ei, aga ma ei tea kummas ma elan. Selles mõttes, et kuskil oleme me kõik Ameerika presidendid. Sellesse usun mina ja see on igasugused valikud minu jaoks palju lihtsamaks teinud. Kas midagi juhtub põhjusega? Jah, kõik selles mõttes juhtub põhjusega. Elu on ju üks lugu. Selline storytellingu esimene reegel on, et mitte miski pole üleliigne. Kõik, mis meid puudutab mingil määral mõjutab meid ja viib meid kuhugi. Ma ei usu otseselt saatust, aga ma ei lükka tagasi väidet, et kõikidel asjadel, mis juhtuvad on mingi kaal.
Kui võimas ja tähtis on armastus sinu arvates?
Me kõrvutasime lõpuks armastuse n-ö stringiteooria nagu stringidega. Sellel põhjusel, et need on mingid üli pisikesed impulsid, mis mõjutavad kõike. Armastus on minu elus tähtsal kohal ja just mitmes mõttes. Armastus inimeste vastu minu ümber ja armastus selle vastu mida teen. Kui ma millegi tegemisel armastust või kirge ei oma, siis mul on seda hästi raske teha, aga ma teen tihti peale asju ikkagi kirega.
Mida tundsid ja kogesid lavastajana?
Tundsin, et sain üllatavalt hästi hakkama. Esimesest proovist peale ma ei olnud endas nii kindel, kui sinna läksin, aga kui proov juba käis, läks kõik nagu kuidagi iseenesest. Ma olin seda juba nii kaua tahtnud teha. Omasin mingeid visioone, mismoodi teha ja korraldada. Üllataval moel sai lavastatud isegi need koreograafia kohad. Alex kui tuntud vana puusanõksutajana oskab hästi liikuda, sellepärast pakkusin talle võimalust olla koreograaf. Ta on varasemalt ka tantsuga tegelenud, aga mina ei ole nii väga. Üks hetk tuli aga endal idee köitestseen lavastada. Enne proovi olin üsna närvis, et kuidas ma hakkama saan, sest minul pole enam kelleltki küsida. Mina olengi see püramiidi tipp, kellelt küsida. Mul ei ole kellelegi toetuda, aga tegelikkuses läks väga hästi. Ma olen selle stseeniga väga rahul. Proovidega ka üldiselt. Ei olnud sellist proovi, kus oleksin koju läinud ja mõelnud, et pagan täna ei osanud ja kui endal ei tulnud mõtet, tuli kellelgi teisel. Lavastaja ülesanne on ka n-ö trupi ärakuulamine, lihtsalt lavastaja on see, kes peab ütlema jah või ei. Väga palju huvitavaid ideid tuli ka trupilt.
Võimalik, et näeme sind ka tulevikus lavastaja tööd tegevana?
Millised on sinu tulevikuplaanid?
See on võimalik. Ma ütleks, et ei ole võimatu, et me teeme ,,Lõplik või lõpmatu?” uuesti ja avalikult. Võib olla natuke teises kuues. Mul on juba mõtted, mida sooviksin natuke lihvida. Midagi, mida ei jõudnud. Mulle väga meeldis kogu see protsess. Võib-olla ma avastasin, kui keeruline see ikkagi on. 11. klassi alguses arvasin, et mina kirjutan nüüd näidendi ja lavastan selle ära. Näidendi tingimusteks olid, et see peab olema kaks vaatust pikk, omama suurt lugu ja suuri eksistentsiaalseid küsimusi. Esimesel näidendil oligi jumala olemasolu tõestamine füüsikaliselt, koos Ingrid Rõigasega kirjutasin seda. Ta oli minu füüsikaline konsultant. See näidend polnud siiski nii tasemel. Lõpliku valminud lavastuse stsenaarium oli 24 lehekülge ja see oli juba väga suur amps. Tunniajaline lavastus valmis saada otsast lõpuni oli raske. Tuli panna rõhku ka kunstilisele poolele, et liikumised ei oleks igavad, ja selle kõige omandamine see on ikka hästi hästi keeruline. Võrreldes varasemast kogemusest isegi võib-olla keerulisem roll kui olla näitleja. Näitlejana tunnen end kindlamalt, aga lavastada oli väga tore. Ma ei maganud eriti palju lavastamise perioodil, aga kokkuvõttes meenutan suure heldimusega seda protsessi.
Kuulsin, et lava ääres olev kooli jõulukuusk ei olnud sulle meeldinud väga alguses. Kartsid, et rikub selle õhustiku ära?
Kuusega kuni lõpuni ikkagi… Kusjuures esietenduses mina ei pannud tähele. Mul oli aega ka harjuda natuke. Siiski, kui see tuli, oli see väga halb üllatus. Me haudusime pikalt plaani,mida sellega ette võtta, aga kuusk jäi. Kuusk seisis uhkelt. Ma ei tea. Tuleb vaataja käest küsida, mina ütlen, et ta – siiski ta… Ta ei ole üldse jõuluetendus. (toimetaja vastus. Ausalt öeldes ei pannud kuuske üldse tähele). Nojah, me eemaldasime sealt teataval määral ehteid, mille eest saime ka natuke vastu näppe ja me lülitasime tuled välja. Minul oli esietendusel ka nii palju muid asju, mida jälgida, et ma lõpuks tõesti ei jälginud enam kuuske, aga kui me tegelesime valgustusega, siis mäletan, kuidas Alex ütles: ,,Ma mõtlesin, et ma harjun selle kuusega ära, aga see muutub aina suuremaks”.
Nii, et kuuse probleemist saite üle…
Jah, me saime sellest tegelikult üle. See oli selline meie, kunstnike draama. No kuidas ma teen kunsti kui mul on kuusepuu keset lava? (lavastaja naerab – toim.).
Kuidas jäi rahule sinu kaasteksti kirjutaja/vanaisa?
Minu vanaisale väga meeldis. Tema käis vaatamas meil peaproovi, kus ei läinud nii hästi, aga ta jäi tohutult rahule. Peaprooviga ma ei jäänud rahule, aga esietendusega jäin väga rahule ja niisamuti kõik kaasosalised.
Minu poolt on kõik. Soovid midagi lõppu lisada?
Võib-olla selle keskosa osas. Ma ei ole nii otseselt ühe lausega seda keskideed enda jaoks täpsustanud. Ja kui sa juba küsisid, siis esitaksin neile, kes seda etendust nägid küsimuse. Kuidas näidend lõpeb? Kuna Koit jäi sinna laua äärde kaks korda magama, siis me võime seda defineerida nii, et kogu lõpp peale Koidu sünnipäeva oli unenägu või see mis Getteriga juhtus oli unenägu ehk ta magas Getteriga? Milline osa oli reaalsus ja mis unenägu? Kogu tükis oli meil kaks maailma: n-ö lõplik maailm, mis on inimlik maailm, ja lõpmatu maailm, mis on Koidu ja Hämariku loost pärit universum. Meil on ka kaks paari peategelasi: Koit ja Eha ning Koit ja Hämarik.
