Järjejutt - I osa

      Tülpinud pilgul vaatas Alexander kuuvalgusest seinale joonistunud aknaraamivarje. Kui kerged ja rahulikud need oma õrnas kumas välja nägid. Alexander oleks ka tahtnud olla vari seinal, hõljuda vaikuses. Tulla koos kuuga, minna koos pilvega. Tantsida ööpimeduses nagu puuleht tuules.
      Aga tema lamas kitsas aukuvajunud madratsiga voodis raske teki all ja soovis vaid tunnikski sügavasse unne vajuda, et unustada korraks kõik, mis ta hinge nii raskeks tegi. Ta ei suutnud unistada ega mõelda. Kõik, mis ta ajusoppides ringi kolistasid, olid kibedaks muutunud mälestused ajast, mil ta südames õitsesid veel lilled ja kontides liugles noorus, õhus oli armastust ja toidul maitset. Nüüd tõotas homme tulla sama, mis oli täna, justnagu täna oli sama, mis eile ja eile oli sama, mis üleeile. Ja Alexander soovis vaid magada. Korraks, rahulikult ja sügavalt.
      Ta pööras külili.
      Külm tekiserv ta põse ja padi ta pea all olid nii kutsuvad, ta ei suutnud kiusatusele vastu panna. Ta silmad vajusid kinni. Ta hingamine aeglustus, painavad hääled mälestustest muutusid vaiksemaks ja vaiksemaks, kuni haihtusid vaevumärgatavaks tuulekohinaks.
      Kellakägu kukkus vaikselt täistundi. Kuku, kuku, kuku... Alexander ehmus ja avas oma silmad. Süda tagus, pea valutas ja silmalaud vajusid ikka ja jälle kinni. Ta võttis end kokku ja leidis viimaks endas jõu ärgata. Ta viskas pealt teki ning tõusis istuli. Oli aeg.
      Rutiinselt tõmbas ta jalga põrandal vedelenud viigipüksid ning auklikud villased sokid. Haigutuse saatel toppis ta öösärgi serva püksipandla vahele ning pani peale sooja villase kampsuni, mis vaevu mingitki soojust ta külmale südamele pakkus.
      Enne minekut vaatas ta ukse kõrval olnud pisikesse ümarasse seinapeeglisse. Ta teadis, et ta ei näe seal midagi peale pimeduse, aga ometi tundus sinna vaatamine vajalik. Justkui meeldetuletuseks, et ükskõik kui palju ta üritab, eluga ei pääse ta siit kunagi.
      Ohates toetas ta kõrva uksele ning kuulatas.
      Vaikus.
      Aeglaselt lükkas ta alla ukselingi, millel oli väljaspool ust kinnitatud kelluke, teavitamaks teisi öörahu rikkujaist, ja pistis pea välja. Ta vaatas paremale ja vasakule kuuvalgusest helendavasse koridori ning lahkus, jättes ukse tagasitulekuks irvakile.
      Kuigi see oli ainuke koridor, kus vana puitpõrand veel ei raksunud, kõndis ta sama hoolikalt nagu mujalgi. Just nagu see oleks olnud ta esimene kord, kui ta süda oli tagunud hirmust ja jalad värisesid, nii et ta peaaegu libastus.
      Tollal kartis ta pimedust ja kuud. Tuimas valguses tundus pimedus olevat midagi hirmsat ja üleloomulikku, kui sai olla üldse midagi hirmsamat kui see maja. Ta oli siin üles kasvanud ja ei teadnud kuni viimase paari kuuni, et pimedus on ta sõber. Pimedus ei olnud kunagi see, mis teda tegelikult hirmutas. Teda hirmutas see, mis võis pimeduses peituda, ja see mis pimeduses peituda võis, oli vaid tema kujutlusvõime vili.

      Kuu saatis Alexandrit ta teekonnal, kuid viivuks vookles ta ette pilv ning mahe valgus kadus just siis, kui ta trepist alla hakkas astuma. Ta jättis astme vahele ning libises oma sokkide tõttu järgmisel. Matsatus põrandal kajas läbi kahe korruse ulatuva eeskoja ja kindlasti häiris mõne kergema unega magaja und. Kurat, mõtles ta.
      Möödus vaevu minut, kuni teiselt korruselt kostusid vihased rutakad sammud, mis suundusid trepi poole. Süda tagus ja kõrvus sahises, kui kaugeks jäänud sõber hirm teda jälle külastas ja ta meeleheitlikult oma retkele põhjendust otsima hakkas.
„Mis see siis olgu!“ hüüdis vihane meeshääl ülevalt trepiastmetelt.
      Alexander tegi seda, mida ta oli mitu kuud harjutanud. Ta teeskles. Valju oige saatel hingas ta välja ja siputas, demonstreerimaks oma segadust, tõstis pea ja hõõrus otsaesist. Ägisedes ajas ta end põlvili, teeskles valjuhäälset haigutust, sügas silmi ja vaatas nägu krimpsutades ringi.
„Ah?“ vastas ta.
      Härra Carston kiirustas trepist alla ja aitas Alexandri kaenlaaukupidi jalule.
„Miks sa voodis ei ole?“ küsis ta meeldivalt rahulikul toonil ja pühkis Alexandri riietelt maast kaasa korjatud tolmukübemeid.
      Ta pilk püüdis kinni Alexandri oma ja paar hetke hiljem olid ta silmad kõik, mida Alexander selgelt nägi. Härra Carstoni silmis haigutas põhjatu sünge auk, mis tõmbas teda tugevate küünistega enda sisse ja ei lasknud enam välja. Taasilmunud kuuvalgus hääbus, härra Carstoni käsi ta seljalt kadus, põrand haihtus jalge alt. Jäi ainult pimedus. Ta sõber.
      Või nii ta arvas. See ei olnud seesama pimedus, mis ta sõbraks oli saanud. See oli liiga sünge, liiga jäine pimedus ja külmavärinad jooksid mööda selga alla ta taldadeni. Ta proovis karjuda, end välja murda, aga hääl jäi kurku kinni. Pimedus tugevdas oma haaret, kallistas teda, aga liiga tugevalt. Kopsud täitusid õhuga, aga välja seda enam ei lasknud. Õhku tuli ainult juurde ja juurde lämmatades teda.
      Ta proovis mõelda millelegi heale. Ainus, mis tal meenus, oli Tema. Ta sõrmeotsad Alexandri põsel, Ta pehmed huuled Alexandri omadel, Ta naeratus päikesekiirte embuses. Ta igatses teda väga.
      Ta pööras pilgu eemale ja nägi suurt treppi kuuvalguses, tundis härra Carstoni kätt oma õlal, põrand seisis kindlalt jalge all. Reaalsus võttis võimust ja terav torge rinnus tuli koos ideega.
„Ma ei tea, ma... magasin ja siis järsku ärkasin siin ja kondid olid hirmus valusad. Kukkusin vist,“ kogeles ta.
„Kukkusid?“ muigas härra Carston.
„No.. unes kõndisin vist.“
„Miks su uksekell siis mind ei teavitanud, et sa oma toast oled lahkunud?“
      Alexander kehitas õlgu.
      Härra Carstoni naeratas lahkelt ning pilkas: „Magadki päevariietes?“
„Jaa,“ ütles ta, „eks veidi imelik ta ole, aga mulle meeldib väga neis riietes olla.“
      Härra Carston puuris Alexandrit altkulmu pilguga.
„Bernadette kudus selle kampsuni sulle?“
      Äkiline torge läbis Alexandri südant. „Jah, ta...,“ silitas ta kampsunit.
„Mul on kahju, et ta sellise tee endale valis. Ta oli tõesti imeline õpetaja ja meie koolipere liige. Aga kurjad sünged jõud on temast võitu saanud ja ta pole enam üks meist. Ta on läinud. Sa pead sellest aru saama, mu kallis Alexander. Ma väga loodan, et sa sama teed ei vali. Sa tead ju, mis koledusi maailmas inimestele pähe istutatakse, et neid kontrollida.“
„Tean.“
„Hästi, mine tagasi voodisse, kuu on juba kõrgel,“ patsutas härra Carston Alexandri õlga ja hakkas trepist üles minema.
      Alexander järgnes talle.
      Tagasi oma toas pakkus talle tühjuse asemel seltsi kurbus. Ta istus voodile ja mõtles. See oli paar kuud tagasi, kui Bernadette lahkus suurde kurja maailma. Kas ta üldse oli veel elus? Alexandri lõualuu muutus kangeks ja pisar tikkus silma.
      Päike juba paitas pilvi, kui ta pea padjale toetas ja uinus. Missioon lükkus edasi.