IN MEMORIAM – Lemme Randma (12.09.1970 - 28.06.2023)

Lemme Randma oli Viimsi Gümnaasiumi õpetaja ning õpilasnõustaja. Just see viimane oli miski, mis muutis tema kohalolu õpilaste jaoks nii oluliseks ja sedavõrra suurem on ka tema kaotusvalu. Lemme Randma kabineti uks oli alati kõigile õppijatele avatud ning tema vankumatu tugi, südamlikkus ja hoolivus olid majakaks paljudele õppijatele gümnaasiumi tormituulte keskel. “Lemme poole võis pöörduda nii suurte kui ka väikeste murede korral ning pole just palju neid õpetajaid, kes annavad oma numbri ja on nõus telefonikõne peale kohale tulema, et raskel ajal aidata,” ütles Viimsi Gümnaasiumi õppija. Lemme leidis aega absoluutselt iga õpilase jaoks nii koolis kui ka väljaspool kooli. Ta oli kuulav kõrv, kes mässis õpilased oma sooja ja positiivset elutarkust kiirgava teki sisse ning ütles nii palju kordi kui vähegi vaja: “Kõik saab korda. Ära muretse. Ma aitan sind.”

Õpetaja õpetab olenemata oma õppeainest ikka seda, mis on tema südames. Lemme Randma just seda tegigi ning tema süda oli tõeliselt suur. Lemme oli üks nendest õpetajatest, kes õpetas n-ö päriselu, andes õpilastele perekonnaõpetuse ja ennastjuhtiva õppija tunde, lisaks erinevaid valik- ja moodulkursuseid. Üks õppija kirjeldab Lemme antud koolitunde järgmiselt: “Mina väga armastasin perekonnaõpetuse tunde Lemmega. Ta suutis tunnid teha nii huvitavaks, et läksin sinna alati hea meelega ning mulle tohutult meeldis, kuidas Lemme kuulas ära kõik õpilased. Ta võttis oma aja, et päriselt teada, mida keegi mõtleb ja öelda tahab.” Lemme oli inspireeriv ja lahendustele orienteeritud õpetaja, kellel jätkus kogemusi ja elutarkust, et julgustada nii oma õpilasi kui ka kolleege. “Sa ei pea mitte midagi. Sul on ainult võimalused,” oli tema üheks oluliseks põhimõtteks.

Õppijate murede kuulamise ja aitamise tasakaalustamiseks olid tema suureks kireks rahvatants ja laulmine. Tantsijad meenutavad Lemmega väljasõite Pranglile ja Vormsile, öeldes, et need koosveedetud nädalad muutsid grupi just tänu Lemmele millekski palju enamaks kui pelgalt rahvatantsurühmaks – Lemme sidus tantsijad ühtseks perekonnaks. Äsja toimunud tantsupeol hoidsid tantsijad Lemmet oma mõtetes ning tantsisid justnimelt tema auks. 

Lemme oli lojaalne sõber. Väga paljud kolleegid, kes aja jooksul said ka tema lähedasteks sõpradeks nii Viimsi Koolist kui ka Viimsi Gümnaasiumist, meenutavad tema tohutut ideede pagasit, sütitavat mõtete lendu ja järjepidevust sihtideni jõudmisel. Ehk vahel teda seetõttu ka ei mõistetud, kuid südames soovis Lemme ainult head ning nägi rohkem ja kaugemale kui mõnigi meist. Ent kõige tähtsam oli Lemme jaoks tema pere. Säravate silmadega rääkis ta oma kolmest lapselapsest ja kahest pojast miniatega. Ta ootas neid hetki, mil saab nendega tegutseda ja koos olla.

Lemme Randma oli eriline ning imeline inimene, kelle panus Viimsi Gümnaasiumi kooliellu oli hindamatu. Seda tõi eriti eredalt esile see, et Lemmega käisid tema viimastel hetkedel hüvasti jätmas nii paljud lähedased, kolleegid ja õpilased, et isegi arstid olid üllatunud ja küsisid tema kohta. Lemme Randma kaotamine tabas ootamatult ja valusalt, ent mälestus temast püsib elus sadade õpilaste ja tema lähedaste südames – olgu see kõik tõestuseks sellest, et Lemme elas tõeliselt tähendusrikast, ilusat ja olulist elu, sest isegi peale meie seast lahkumist külvab Lemme sama palju ühtsust, hoolivust ja armastust, kui siis, kui ta oli veel meie seas. 

Oleme Sulle lõputult tänulikud, armas Lemme! Hoolitseme selle eest, et Su ideed ja mõtted kanduvad ka edasi. Jääme Sind igatsema!

Südamlik kaastunne Lemme lähedastele: emale, poegadele peredega ja lapselastele.

Eliise Lepp
Karmen Paul