Iko, Eva, Meribel – kolm akadeemilist musketäri

Mis on teie peamine nõuanne gümnasistidele?

Iko: Minu põhimõte oli gümnaasiumisse tulles see, et ma tahan katsetada võimalikult palju erinevaid asju. Gümnaasium on väga hea aeg, millal proovida, sest tegelikult ei ole sul midagi kaotada. Proovi kasvõi üks kord, sest võid enda kohta väga palju avastada. 

Meribel: Tähtis on ka ennast mitte täiesti ära unustada. Magamine on oluline ja enda eest hoolitsemine, aga samas, kui sinu jaoks on kool see väljund, kuhu sa tahad energiat panna, siis ole lihtsalt järjepidev.

Eva: Mina soovitan inimestesse suhtuda kui puhastesse lehtedesse, sest sa ei tea kunagi, kes nad on, kui sa pole nendega varem rääkinud.

Kuulsin väikesest võistlusest, mis leidis teil eelmisel aastal aset. Mida see võistlus täpsemalt endast kujutas?

Iko: Meil oli väike võistlus, et kes jõuab rohkem uusi asju katsetada või midagi teha, aga me tegelikult ei soovitaks otseselt sellises formaadis võistelda, sest see tekitab sõpradega mõttetut võistlust.

Eva: Jah, aga see oleneb suhtumisest, sest meie võtsime seda nii, et me niikuinii tahame neid asju teha. Tore on käia, sest sa saad tegelikult teada, mis tasemel sa oled ja mis sulle tegelikult huvi pakub. 

Meribel: See tegelikult läheb kõik selle katsetamise alla, aga tuleb mõistlikkuse piires asju teha. 

Te olete imeline näide sõprusgrupist :). Kas teie meelest on oluline leida enda ümber kaaslased, kes väärtustavad samu asju nagu teie? 

Eva: Jaa, enne gümnaasiumisse tulekut olid mu sõbrad väga erinevad ja see on kindlasti tore, aga lõpuks ei ole lihtsalt enam millestki rääkida. Nüüd, gümnaasiumis tunnen ma, et minu ümber on inimesed, kellega ma saan rääkida asjadest, millest mina tahan rääkida, ja kes tahavad mind päriselt kuulata.  

Iko: Ma arvan, et sa saad hakkama, kui sul on ümber sõbragrupp, kes huvitub erinevatest asjadest. Oluline on ka, et sul oleks paar sõpra, kes tegelevad näiteks täiesti teise teemaga kui sina, et sa ei jääks oma mulli kinni. Kindlasti on need inimesed, kellega sa saad kõikidest teemadest rääkida, väga tähtsad, aga on oluline, et sul on ka paar inimest, kes on erinevad. 

Meribel: See on lihtsalt tore, kui sul on ümber inimesed, kes on justkui sinu inimesed. See annab teatud kindlustunde. 

Eva: Ja tegelikult sinu inimesed ei pea alati olema inimesed, kes huvituvad täpselt samadest asjadest, millest sina.

Meribel: Täpselt, see kõik oleneb sellest, kuidas sa ise end tunned, ja see on iga inimese jaoks erinev.
 

Kui te saaksite midagi teisiti teha oma gümnaasiumis käidud aja jooksul, siis mis see oleks ja miks? 

Eva: Magaks, ma magasin G2s vahel neli-viis tundi ja see oli päris halb valik. 

Iko: Ma tahaks, et ma oleksin varem mõistnud, et ma teen neid asju siiski enda jaoks ja et enamikel inimestel on suhteliselt suva, mida ma teen. G1s ma kindlasti tegin asju, sest ma arvasin, et teised tahtsid, et ma neid teeksin. Aga see on suhtumine, mida on väga raske muuta, sest see on miski, mis lihtsalt tuleb ajaga. 

Meribel: Ma ei teeks midagi teisiti, aga ma võib-olla mingite asjadega oleks pidanud harrastama rohkem ükskõiksust, et vähem piinata end sellega, et ma lasen asjadel nii palju endale korda minna.

Mulle on jäänud mulje, et teil on väga kiire elutempo. Kuidas jõuate sellega sammu pidada?

Meribel: Ma arvan, et see on harjumise asi. Kui oled harjunud, et sa teed asju, siis sa teedki asju. 

Eva: Jah, kui sa teed kogu aeg hästi palju, siis sa mõtled, et tahaks puhata, aga siis kui päriselt vaba hetk puhkamiseks tekib, mõtled sa, kui igav sul on.

Iko: See on veidi sõltuvust tekitav asi, sest su aju harjub ära sellega, et sul on kogu aeg tuhat tegevust teha vaja. Samas ma arvan, et see on ka inimtüübist olenev, sest osadel inimestel on oskus asjadele ei öelda, aga meil see puudub ja me mõtleme, et oh, see on lahe, teeme seda. See on kindlasti mingitel hetkedel millegi muu ohverdamine ka, sest unetunnid kahanevad ja aeg perega väheneb tohutult. 

Meribel: Nojah, need on need valikud, mida me teeme. Ma arvan, et meie jaoks on kool see eneseteostuse koht, iga inimese jaoks on see koht erinev. Ilmselt sellepärast me panemegi oma aega, tahtmist ja energiat siia nii palju sisse, sest see on lihtsalt see koht, kus me täidame oma vajadusi.

Iko: Tegelikult on väga palju inimesi, kes teevad tohutult trenni ja see on kokkuvõttes samasugune. See olenebki sellest, kuhu sa otsustad energiat suunata.   
  

Olen kursis, et te olete ka osa näiteringist Eksperiment. Kas hobidega on keeruline kooli kõrvalt tegeleda, kui samal ajal on soov olla akadeemiliselt edukas?

Iko: Ma arvan, et olla akadeemiliselt edukas, peavad sul olema ka hobid väljaspool kooli. Eksperiment on täiesti teine maailm sellest, mis tavaliselt koolis tehakse, seega on see väga vabastav ja nagu puhkehetk igapäevaelust.

Meribel: Kindlasti, sul on vaja aju kõigest muust puhastada. Ma arvan, et VGMis on see täiesti tehtav, et sul on hobid ja sa oled akadeemiliselt edukas, kõik lihtsalt oleneb sellest, palju oled valmis pingutama.

Eva: Ma leian, et kui sa ei tee midagi väljaspool kooli, siis oled sa tohutult igav inimene ka, mis on okei, kui see sulle sobib. Minu jaoks on see lihtsalt kaotus, kui sa ei tee peale kooli mitte midagi.

Iko: Hobidega ei ole minu jaoks eesmärk see, et olla nüüd maailma parim, vaid see, et mul on endal tore. Lihtsalt proovi uusi asju, kasvõi siis, kui tunned, et su praegune hobi on rutiiniks muutunud.

Meribel: Mina G1s näiteks ei teadnud, mida ma edasi tahan teha, aga ma mõtlesin, et ma proovin erinevaid asju. Tegelikult see on ilus ja tore, sest see viib sind sinna, et sa saad aru, mis sulle rohkem meeldib. 

Iko: Ja tegelikult akadeemiline edukus ei tähenda seda, et sul on ainult viied, vaid seda, et sa oled ise rahul. Mulle meeldib väga VGMi suhtumine ehk olulisem on see, et sa õpid enda jaoks.

Veel veidi Eksperimendist: kas see on teie elusid palju muutnud või on see pigem loomulik osa teie elust?

Iko: Mina läksin G1s Eksperimenti nii, et ma ei olnud kunagi näiteringis käinud, aga ma valisin teatrimooduli ja siis õpetaja Külli kirjutas mulle, et ma end Eksperimendi katsetele kirja paneksin. See muutis väga palju, sest näitlemine ja üleüldse esinemine on inimesele väga hea. See on nii oluline oskus, aga paljudel inimestel ei ole seda. 

Meribel: Rääkimisoskus on väga oluline oskus ja tegelikult VGMis pannakse meid tohutult palju klassi ette ise rääkima, mis on väga hea. 

Iko: Mingis mõttes on see olnud loomulik osa, sest ma tegelesin ka põhikoolis laulmisega ja mängisin kitarri, seega esinesin ma päris palju. Esinemisega jätkamine oli n-ö loomulik üleminek.

Eva: Eksperimenti soovitame kõigile, sest see grupp on ka väga tore. 

Iko: See paneb su väärtustama teistsugust teatrit. 

Eva: Kurb on näha, kui inimesed ei mõtle sellele, mida nad teatris vaatavad. Draamateatris mõne tüki vaatamine on väga teistsugune Eksperimendist, sest seal antakse sulle kõik kandikul ette ja sa ise ei pea midagi mõtlema. Kui sa oled ise osalenud teatris, mis ei ole n-ö klassikaline, siis sa hakkad rohkem mõtlema sellele, mida teatris vaatad.

Olgem nüüd ausad, mis on olnud kõige keerulisem asi, mida te olete pidanud gümnaasiumis tegema? Mis on teile kõige keerulisem õppeaine?

Meribel: Õigeks ajaks kohale jõudmine.

Eva: Matemaatika.

Iko: Minu jaoks on füüsika kõige raskem. Mulle meeldib, kuidas õpetaja Ingrid õpetab keerulisemalt, kui muidu gümnaasiumis tavaliselt on, sest tema jaoks ei ole oluline, et sul oleksid füüsikas viied, vaid see, et sa saaksid läbi. Ta annab nendele õpilastele, kes tahavad tulevikus füüsikaga tegeleda, tohutult palju, aga samas teeb see selle aine teistele keerulisemaks. Mina sain füüsika viie tänu sellele, et tegin lisategevusi.

Meribel: Mul oli kõige keerulisem ilmselt UPT. Üks asi on teadmiste poolest arenemine, aga teine on see, et pead iseennast motiveerima.

Iko: Samas, kui sa tead, et sa tahad tulevikus mingi analüütilisema alaga tegeleda, siis keerulisema uurimistöö võtmine on sulle väga kasulik, sest sa valmistad ennast sellega ülikooliks ette. 

Meribel: Jah, kui sul on võimalus ja huvi oma uurimistööks midagi keerulisemat võtta, siis kasuta seda, sest sa ei kaota sellega mitte midagi.

Kuidas feel on? Kas olete rõõmsad, et saate uutele teedele avastama minna?

Meribel: Edasi peab alati liikuma, aga natuke kurb on.

Iko: Ikka päris kurb on. Kogu ülikool ja elu on üleüldse veel nii tundmatu. Ilmselt ongi ilus osa see, et ei tea täpselt, mis edasi saab ja kuidas ülikool välja näeb. Samas on gümnaasiumis nii palju toredaid mälestusi, et on kahju siit ära minna. 

Meribel: Siin on kõik nii turvaline ja sa oled praeguseks momendiks oma eluga ära harjunud, aga nüüd lähed sa kohta, mis on täiesti uus ja võõras, ning kõigega peab uuesti harjuma.

Eva: Lisaks see, et siin tunneme õpetajaid ja nendega saab vabalt suhelda, aga ülikoolis on kõik uus.

Skaalal 1-10, kui hea mõte oli tulla VGMi? 

Eva: 11/10.

Iko: Numbriliselt on natuke raske hinnata ja ilmselgelt meil ei ole võrdluspilti teiste gümnaasiumitega, aga VGM on väga tore, ma ütleks 9/10 kindlasti. 

Meribel: Siia tulla ei olnud mu esimene valik, aga ma pean tõdema, et aastate jooksul on VGM väga minusse kasvanud.

Eva: Tegelikult vahet ei ole, kus sa gümnaasiumis käid, oluline on see, kui palju sa ise päriselt tahad. VGMi mõte ei ole see, et sinust saaks mingi tohutu ajuinimene, vaid see, et sa suudaksid elus püsida.

Iko: Et sa oleksid hea inimene ühiskonnas ja et sa saaksid suhtlemisega hakkama.

Meribel: Inimesed ei panegi üldjuhul tähele, et siin saad sa rohkem just neid väärtusi.  

Kas teie vanemad on teie huvialades ja õppimisharjumustes suurt rolli mänginud? 

Eva: Minul ei ole kunagi seda tunnet olnud, et ma õpiksin vanemate jaoks. Keegi meist ei ole üliinimene ja sa peaksid asju tegema oma võimete piirides. Tee neid asju, mis sind rõõmsaks teevad, ja kui sa tunned, et see ei ole sinu huviala, siis sa ei pea liiga palju vaeva nägema.

Meribel: Ma olen hoidnud ennast suhteliselt terve kooliaja jooksul täpselt selle piiri peal, et ma teen kõik asjad ära ja ma saan hakkama. See ei anna mu vanematele põhjust sekkuda mu hinnetesse. Kui mul ongi midagi, siis ma ise pöördun ja küsin ning nemad toetavad või aitavad leida erinevaid viise, et ma saaksin hakkama. Mind on väiksest saati igale poole viidud ja erinevaid asju tegema pandud ja võib-olla sealt ongi tulnud see harjumus, et ma tahan kogu aeg mingite asjadega tegeleda.

Iko: Jah, mulle on põhikoolis ja algkoolis seda sisendatud, aga nüüd, kui ma käin gümnaasiumis, ei pea mu vanemad mind enam suunama. Mu vanemad on hakanud uskuma, et ma saan ise hakkama. Põhikoolis on rohkem vaja vanemate suunamist, et sa jätaksid võimalikult palju uksi enda jaoks lahti.

Eva: Vanemad ei saa aga igavesti sul järel käia ja sundida. Nii ei ole lapsel õppimiseks motivatsiooni, sest see on justkui kohustus, ja samas ei ole vanematel vaja kõike teada, mis koolis toimub.

Meribel: Vanemad peaksidki lihtsalt oma last toetama ja olema ta jaoks olemas.

Eva: Lapsed saavad tegelikult ise aru, kui neil on abi vaja, eriti meie vanuses.

Iko: Lapsevanem peab olema selline, kellelt laps saab erinevaid asju küsima minna. Mina arvan, et gümnaasiumis ei peaks lapsevanemal olema nii hea ülevaade lapse hinnetest. Mulle meeldib väga VGMi suhtumine, et kui on mingi probleem, siis kõigepealt pöördub õpetaja õpilase poole, siis mentori poole ja kõige viimaseks lüliks on lapsevanem, sest see muudab selle õpilase enda vastutuseks.  

Meribel: Kindlasti on vanemad meie elukäiku mõjutanud, sest paratamatult mõjutavad vanemad meie elukäiku.

Hüpernool soovib kallitele akadeemilistele musketäridele ilusat edasist elu. Vallutagu nad kogu maailma!