Talmund: „Kui sa hukkad ühe elu, sa purustad terve maailma. Kui sa päästad ühe elu, sa päästad terve maailma“

20. sajandil jäädvustasid ennast ajalukku nii kommunism kui ka natsionaalsotsialism. Ühele oli antud eksisteerida 74 aastat, teisel tunduvalt vähem, kõigest 12 aastat. Eesti ajalukku jättis sügavama jälle kommunism. Nimelt tuli meil Vabadussõjas selle vastu võidelda ja kui me oleks selle sõja kaotanud, oleks küsitav, kas me üldse rahvana oleksime püsima jäänud. Teist korda seisime sama küsimuse ees 1940. aastal, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Okupatsioon kestis kuni 1941. aasta sügiseni ning sealt edasi 1944. aasta sügisest kuni 1991. aasta augustini. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal koges Eesti rahvas enneolematut punast terrorit tapmiste, arreteerimiste ja küüditamise näol. 1941. aasta suvel. Kui Vene-Saksa sõja käigus Saksa väed jõudsid Eestisse, võtsid eestlased neid vastu kui vabastajaid punasest terrorist. Ja lootsid, et ehk õnnestub nende tulekuga taastada Eesti iseseisvus. Paraku see nii ei läinud ja üks okupatsioon asendus teisega. Uus võim tõi endaga kaasa holokausti ehk juutidevastase genotsiidi ning tuleb tunnistada, et eestlaste ja eestimaalaste hulgas oli neid, kes püüdsid teha kõik endast oleva, et juute sellest päästa, ja teised, kes võtsid nendest repressioonidest ise osa. Kes need inimesed olid ja kui palju me nendes teame?

Üheks selliseks meie kaasmaalaseks, kes päästis miljonite inimeste elusid, oli Felix Kersten. Tõsi, tegu polnud päris eestlasega, vaid Eestis sündinud saksa päritolu mehega. Ta oli SS-juhi Heinrich Himmleri ihuarst ja sellest tulenevalt suutis ta teda mõjutada ning päästa nii üksikuid kui ka miljoneid inimesi kindlast surmast, kaasa arvatud Hollandi rahva küüditamisest Poola või näiteks hoidis ära Soomes elanud juutide väljaandmise sakslastele. Samas tuleb tunnistada, et teist sellist inimest, kes nii mastaapselt inimeste elude päästmisega tegeles, teadaolevalt eestlaste ega eestimaalaste hulgas ei olnud. Tema tegevus vääriks kindlasti põhjalikumat uurimist ja talle vähemalt ühe monumendi püstitamist kasvõi tema sünnilinna Tartusse.
Mööda ei saa vaadata ka sellest, et eestlasi osales juutide hukkamistes ja represseerimises. Nimelt, mõned Saksa sõjaväe eesti üksused ja Omakaitse üksused võtsid osa juutide mahalaskmisest ja deporteerimisest. See ei toimunud nende enda initsiatiivil, vaid Saksa võimuorganite korraldusel. Samuti oli eestlasi ka Eesti territooriumil olnud koonduslaagrite juhtide ja valvurite hulgas. Paraku on see tänapäevases eesti rahva ajaloomälus kustunud seik. Meil tuleb tunnistada, et kõik Saksa sõjaväes teeninud eesti mehed ei olnud pelgalt ainult rindemehed nagu ajaloolane Meelis Maripuu on kirjutanud: „Eesti rahvas peab olema piisavalt „täiskasvanud“, julgemaks endale tunnistada, et kõik eesti mehed, kes minevikus relva kandnud, pole sangarid.“ Seda tõde tuleb meil endale tunnistada ja sellest tuleb rääkida nii nagu kommunistlikest repressioonidest, kus ka eestlasi oli represseerijate hulgas, sest vastasel juhul, kui me seda ei teeks, muutuks meie endi ajalugu liialt ühekülgseks ja see tekitaks ajaloolistest sündmustest väärarusaamu. 

1942. aasta alguses kuulutati Eesti juudivabaks. Sellaga loeti Eesti territooriumil kogu juudi elanikkond hävitatatuks, aga ükski totalitaarne süsteem ei ole päris totaalne ja 2001. aastal kirjutas Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni juht Max Jakobson järgmist: „Teadaolevalt elas Eestis sõja üle vähem kui tosin juuti.“ Tänasel päeval me nendest juutidest, kes siin suutsid selle perioodi üle elada, kahjuks eriti palju ei tea ja nagu ka nendest inimestest, kes oma elu ohtu seades neid varjasid. Kahtlemata on nende inimeste hulgas tänaseks päevaks kõige tuntum luuletaja ja teoloog Uku Masing ning tema abikaasa Eha Masing, kes Saksa okupatsiooni ajal varjasid esimese üliõpilast Isidor Levinit, hilisemat Eesti rahvaluuleteadlast. Masingud pälvisid oma tegevuse eest pärast Teist maailmasõda Iisraeli holokaustimuuseumilt aunimetuse „Õiglane maailma rahvaste seas“ ja sama muuseumi Õiglaste alleel on ka Uku Masingu nimeline puu. Kahtlemata vääriks kõigi Eesti mehed ja naised, kes Saksa okupatsiooni ajal juute varjasid, põhjalikumalt uurimist ja avalikkusele tutvustamist. 

Valdav osa Eesti rahvast Saksa okupatsiooni ajal aset leidnud juutide vastastesse repressioonidesse hästi ei suhtunud ja oli ka neid, kes üritasid oma juutidest sõpru ja tuttavaid, kellel ei õnnestunud Nõukogude Liitu põgeneda, kohe uue okupatsiooni alguses eesootavatest repressioonidest hoiatada ja veenda neid koheselt Eestis põgenema, aga neid ei kuulatud. Üheks selliseks inimeseks, kes üritas niiviisi talitada oli president Konstantin Pätsi endine kantseleiülem Elmar Tambek. Ta soovitas vahetult pärast Tallinna langemist sakslaste kätte juudi päritolu Eesti tõstjal Rudolf Teitelbaumil Soome põgeneda, aga viimane seda soovitust ei kuulanud, kuna ta arvas, et sakslased ei tee talle midagi. 1964. aastal Torontos ilmunud mälestusteraamatus on Elmar Tambek Teitelbaumi kohta kirjutanud järgmist: „Oleks lausa ime, kui Teitelbaum pääses elusana Saksa SD käest.“ Tänaseks teame, et Rudolf Teitelbaum ei pääsenud – ta hukati koos perega 4. septembril 1941.

Möödunud sajandil jäädvustasid ennast maailma ajalukku nii kommunism kui ka natsionaalsotsialism. Eesti ajalukku jättis pikkade okupatsiooniaastatega ja repressioonidega sügava jälje kommunism. 1941. aasta suvel jõudsid Saksa väed Eestisse ja üks okupatsioon asendus teisega. Uus okupatsioonivõim tõi endaga kaasa holokausti ja kahjuks võtsid sellest osa ka eestlased. See seik on eesti rahva ajaloomälus kustunud, kuid meil tuleb sellest rääkida, et ei tekiks väärarusaamu. Lisaks oli ka neid inimesi, kes hoiatasid oma juutidest sõpru ja tuttavaid, kes olid siia jäänud, eelseisvate repressioonide ees, kuid tihti kahjuks tulutult, sest ei usutud taolistesse teguviisidesse. Oli ka neid, kes oma elu ohtu seades tegid kõik, et juute sellest päästa. Nende tegevus vääriks laiemat uurimist, teadvustamist ja avalikkusele tutvustamist.

Essee on kirjutatud holokausti mälestuspäevale pühendatud kirjandivõistlusele.