Hinded, hinded – jälle on nendega kuri karjas!

Õppijate hindamine kindla süsteemi järgi lubab õpetajatel korraga rohkemate õpilastega tegeleda, mis on loomulikult palju efektiivsem, eriti praeguses olukorras, kui pea kogu maailmas on õpetajatest puudu. Ei ole konkreetset aastaarvu, mil hinnete süsteem välja mõeldi, aga 1785. aastal hakati USAs Yale’i ülikoolis tudengeid hindama nelja omadussõnaga: “Parim”, “Teine Parim”, “Kehvem”, “Halvim”. Polnud just meeldivaimad sõnad, kuid polnud hullu: õppijatele ei öeldudki neid! Professorid valisid sellise tee, et tudengid end üksteisega võrdlema ei hakkaks. Järgnevatel sajanditel vahetati sõnad arvude vastu ja õpilased hakkasid oma tulemustest ka aimu saama, et nad ka veidi tagasisidet saaksid. Ülejäänu on juba ajalugu.

Kuigi hinnete panemine teeb õpetaja töö palju lihtsamaks, tekitab see ka arvukalt probleeme, mis on kõik omavahel tihedalt seotud. Esimene neist on see, et õppijad õpivad tulemustele, mitte õppimise jaoks. Fakte õpilase perspektiivist: peamine strateegia nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis kontrolltöödeks õppimiseks on päev (või öö) enne tööd õpitud materjal pähe tuupida ja teadmised paberile välja sülitada, nii et ajju nendest jälgegi ei jää. Rääkides kontrolltöödest: OECD 2017. aasta uuringu järgi tunnevad 66% OECD riikide noortest stressi “halbade” hinnete pärast ja 55% on “väga ärevad” enne kontrolltöid isegi siis, kui nad on selleks valmistunud.

Hinded ja nendega kaasnevad sildid põhjustavad õpilastele palju ärevust, sest neid väärtustatakse ühiskonnas kõrgelt. Hindamissüsteemile mõeldes peab tõdema, et enamus õppijatel on sellest moonutatud arusaam. Kujutle, et oled võitnud 100 €, millest 30 € pead ära andma. 70 € jääb aga Sinu enda kätte, mis on ju päris suur summa. Hinnete maailmas vastab 70% aga hindele “3”, mida peetakse “rahuldavaks”, kuid kindlasti mitte heaks. Seda võimendab ka teatav stigma, näiteks väljend “koolipoisi kolm”, mis on järjekordne näide sildistamisest. Sildistamine võib negatiivselt mõjuda aga ka vastupidises võtmes, näiteks, kui õpilane saab kõrgeid tulemusi ja teda nende tõttu alati “targaks” nimetatakse, võib see jätta mulje, et kui nende hinded ei oleks nii kõrged, siis nad ei oleks enam targad, mis omakorda seab neile teatavad ootused ja hirmu pettumust valmistada. Hinded aga ei näita alati õpilase tegelikku taset.

A̶l̶b̶e̶r̶t̶ ̶E̶i̶n̶s̶t̶e̶i̶n̶ ̶o̶n̶ ̶ö̶e̶l̶n̶u̶d̶ ̶“̶K̶u̶i̶ ̶h̶i̶n̶n̶a̶t̶a̶ ̶k̶a̶l̶a̶ ̶t̶e̶m̶a̶ l̶e̶n̶d̶a̶m̶i̶s̶v̶õ̶i̶m̶e̶t̶e̶ j̶ä̶r̶g̶i̶,̶ ̶t̶u̶n̶n̶e̶b̶ ̶t̶a̶ ̶e̶n̶d̶ ̶i̶g̶a̶v̶e̶s̶t̶i̶ ̶s̶a̶a̶m̶a̶t̶u̶n̶a̶”̶.̶  [Faktikontroll: Albert Einstein ei öelnud seda, kuid see ei tähenda, et see tsitaat vähem tabav oleks.]
Praegune haridussüsteem kohtleb õpilasi justkui konserve konveierliinil, kus suurtes massides õpilasi saadetakse läbi sama programmi ning pea kõigile on võrdsed ootused ja kriteeriumid. Tegelikult tekitab selline süsteem aga efekti, kus osad õpilased ei saa kasutada tundides kogu oma potentsiaali, teised jällegi ei jõua teistele järele ning on sageli sunnitud õppima teemasid, mis neid üldse ei kõneta, selle asemel, et arendada end huvipakkuvates valdkondades. Viimase variandi puhul tekitab halbade õpitulemuste saamine õpilases veelgi rohkem vastumeelsust teatud aine vastu.

Paraku ei ole õpetajatel alati aega ja võimalust, et kõiki mahajäänud õpilasi aidata või õppijates huvi tekitada, sest see konveieriliin on ka kiire ning õpilased ja õpetajad jooksevad pidevalt õppekavadega võidu. Õppijate hinded langevad, tekib rohkem järeltöid, õpetajatel on järeltööde tõttu suurem koormus ning nende töökvaliteet langeb. Tekib surnud ring: õpetajad ei taha õpetada õpilasi, kellel puudub motivatsioon, ning õpilased ei taha õppida aineid, mis on nende jaoks ebahuvitavad või liiga rasked. Selline süsteem põhjustab stressi ja ülekoormust nii õppijatele kui ka õpetajatele.

Hirm ebaõnnestumise ees võtab õpilastelt julguse katsetada ja avastada. Matemaatikatundides esineb sageli, et õpetajad paluvad õpilastel ise materjalide avastada ja ülesandeid lahendada, kuid nad ei oska ega julgegi proovida, sest neid kummitab küsimus “mis siis, kui ma teen valesti?”. Mõeldes aga õppijate tulevikule, siis päriselus ei ole olemas “ühte õiget vastust” – küll aga pärsib koolisüsteem kastist välja mõtlemist ja julgust proovimiseks. Hinnetele aheldatud sildid ja nende mõju õpilase enesehinangule sillutavad teed ka kinnistunud mõtteviisile. Õpilased kaotavad taju selle osas, kui palju nad on arenenud, ja keskenduvad pelgalt hinnetele. Süsteem ei toeta ka seda, et õpilane saaks end arendada, näiteks ei ole lubatud parandada positiivset hinnet, ehkki see võiks anda õpilasele võimaluse materjalid uuesti ja paremini omandada ning seejuures saavutada ka parem tulemus. Välja võib tuua ka selle, et töödelt võetakse sageli punkte maha, kui need esitatakse liiga hilja – sellisel juhul ei hinnata aga mitte õpilase tööd, vaid õpilase käitumist. Jah, distsipliin on oluline, aga siinkohal on tegu järjekordse näitega sellest, et hinne ei pruugi näidata õppija tegelikke oskuseid.

Veel üheks sageli esinevaks murekohaks on õpilaste seas võrdlemine. Sageli peale tööde kätte jagamist kuuleme “Mis sa said?” ja lähtuvalt kaasõpilase vastusest otsustatakse, kas endal läks hästi või halvasti. Tegelikult ei tea me aga kunagi, miks keegi sai sellise tulemuse, nagu ta sai, ja enda võrdlemine kaasõppijatega on ebaõiglane nii sinu enda kui ka teiste suhtes.

Küsisime VGMi õppekorraldusjuhilt Ingrid Hermetilt tema arvamust artiklis mainitud probleemide kohta. Artikli ülejäänud lõigud on tema vastused.

Kirjutate artiklis: “Põhiliselt keskendutakse hinnete saamisel aga pelgalt kindlatele numbrile, mitte isiklikule arengule või üleüldiselt sellele, et “hea” või “halb” hinne on igale õpilasele subjektiivse tähendusega.” Nii see tõesti on. Meie maailm on tõenduspõhine ja usun, et ka noil ammustel aegadel kasvas vajadus hindamise järele välja sellest, et aru saada, kuidas siis õppijatel koolis ikkagi läheb (ja kas õpetajad on ikka head tööd teinud). Kui kõiki õppijaid ühtemoodi mõõta, on numbriline tulemus olemas, ehkki teame ja saame suurepäraselt aru, et kõiki ei saa ühel skaalal mõõta. Teate küll seda karikatuuri, kus erinevaid loomi akvaariumikalast elevandini mõõdetakse puu otsa ronimise oskuse põhjal.

Olen väga-väga nõus teie tekstis toodud väitega “…õppijad õpivad tulemustele, mitte õppimise jaoks”. Väikesed lapsed ootavad kooliminekut suure rõõmu ja õhinaga, aga hinnete saama hakkamise hetk muudab paratamatult õppimise fookuse. Sa kas skoorid või mitte ja õppimise õhinast saab võistlus hinnete pärast. Aga kõik ei taha võistelda ja kõik ei skoori, kuigi tahaksid.

Teine muutus, mis tekib sel hetkel, kui tunnistusele tekivad hinded, on hirm eksida. Vale vastus tähendab ju kehvemat tulemust, kehvem tulemus tähendab päris paljudele õppijatele kas hukkamõistu kodus või sildistamist klassis või mõlemat. Sellega toime tulla pole sugugi lihtne ja eksimise hirm, mida õppimises olla ei tohiks, saadab meid meie alateadvuses pikalt-pikalt ning pärsib meie loovust ja uurimise julgust, kuhu eksimine paratamatult sisse kirjutatud, tegelikult läbi terve meie elu.

Seetõttu on mul siiralt hea meel kõigi koolide pärast, kus hindamise asemel sõnaline tagasiside ja niimoodi võimalikult pikalt. Eksimise teema aga on tõsisem teema. Kui siin oleks olemas lahendus, oleks see ilmselt juba loodud.

Kirjutate oma tekstis, et hinded on ühiskondlik ootus ja nii see ongi. Sama dilemma sõnalise tagasiside vs numbrite vahel tähendab ja jääb tähendama, et meil on tubli ports vanemaid, kes väidavad, et nad ei saa sõnalisest tagasisidest aru või pole see piisav. Meie, kes me gümnaasiumis õpime ja õpetame, teame suurepäraselt, kui palju täpsem ja sisukam on sõnaline tagasiside. Ka teame, kui palju ajamahukam see on. Minul on väga hea meel, et meie õpetajad selle aja võtavad. Aga siin ei muutu kardetavasti miski enne, kui me ei kasva välja vanemate ja ka õpetajate põlvkonnast, kes on veendunud, et hinded on vältimatult vajalikud, sest neid on niimoodi õpetatud ja hakkama nad ju saanud on. Hinded, hindamine ja lõputunnistus ei pea kindlasti olema initsiatsiooniriitus täiskasvanuellu astumiseks.

Pingeread haridusest niipea (kui üldse) ei kao; seega me numbritest ehk tõenduspõhisusest ei pääse. Ise näen siin kirik keset küla lahendusena oma haridustee mõtestamist enda jaoks.

Kelle jaoks võistlemine on oluline, see võistelgu. Kelle jaoks mitte, panustagu enese ja õpitava mõtestamisse ja mõistmisse. See on märksa olulisem kui hiigelpingutustega saavutatud parimad hinded tunnistusel.

Edasises elus ei sõltu tegelikult mitte midagi sellest, millised konkreetse õppeaine tulemused Su tunnistusel on. Loeb see, mida Sa tead, mitte see, millisele tulemusele Sinu teadmised vastavad. Väga palju loeb see, kas Sina oled kokkuleppeid ja teiste aega austav, koostöine ja suhtlemises partnerit tajuv tore noor inimene. Nii, nagu see on kirjas GRÕKi (gümnaasiumi riiklikus õppekavas) kirjas olevas gümnaasiumi sihiseades: gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimimiseks loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, oma kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning oma ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna. https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014021?leiaKehtiv

Kui suudad aru saada maailmast enda ümber, tajud õpitu tervikut, tead end ja oma tugevusi ning väljakutseid selles maailmas, ongi gümnaasiumi kolm aastat asja ette läinud. Mina siin hinnetele liiga palju tähendust ei omistaks.

Mul on VGMi osas hea meel selle üle, et meil ei ole arvestuste nädalaid, mis on olemas väga paljudes gümnaasiumides; meie õpetajad jaksavad anda lisaks numbritele ka täiendavat suulist ja kirjalikku tagasisidet; G1 ja G2 matemaatikas on tagasiside testid, kus õppija saab tagasiside oma teadmistele, aga mis ei ole hindelised; meie õpetajad ei õpeta õpikuid; meie koduste tööde maht on väiksem kui teistes koolides (ja väidetavalt ka põhikoolides, toovad välja meie G1d); meie õppijate ja õpetajate vahel on pigem partnerlussuhe, mitte hierarhiline õpetaja-õpilase suhe (seda kuulen ma igal aastal G1 õppijatelt, kes kooli põhikoolidele tutvustavad, rõõmustavalt palju); meie õppijad julgevad avaldada oma arvamust ja teha ettepanekuid õppetöö sisu ja korralduse osas.

Hindamisest ei pääse aga meiegi ja väidan, et olukorras, kus ülikoolide poolne ettepanek on hinnata nii vähe kui võimalik, oleme leidnud päris hea tasakaalu.